Uudised Eesti     
 

Vaprad Vennad

Vaprad Vennad Erna matkal

6. - 8. augustini toimus kümnes Eesti Skautide Ühingu poolt korraldatav Erna matk. Erna matk viiakse läbi igal aastal samaaegselt sõduritele mõeldud sõjalis-sportliku Erna retkega. Erna matk on üks raskeim Eestis toimuv matk. Erna matkal osalejad saavad Kesk-Eesti mitmekesises looduses ja augustikuu alguse heitlikes ilmastikuoludes panna proovile oma vastupidavuse, võimed ja oskused. Erna matka läbimine annab vaheldusrikkaid võimalusi tunnetada oma tugevusi ja nõrkusi, tunda eduelamust saavutustest ja eneseületustest ning võidelda väsimusega. Erna matkal osalemine võimaldab raskustes kogeda kaaslaste tuge ja pühendumist. Erna, see on eelkõige võitlus iseendaga ja enese eest – mitte alla anda, jõuda lõpuni; kogeda, mitte kujutleda.

Juba kolmandat korda osales Ernal ka suures osas meie kiriku liikmetest koosnev võistkond Vaprad Vennad ja seekord saavutasime esimese koha. See oli meie jaoks suur üllatus, kuna rada oli nii raske, et üldjuhul mõeldakse ainult lõpuni vastupidamise peale ja see ongi juba suur võit. Matka raskust kinnitab ka see asjaolu, et umbes üks kolmandik alustanud võistkondadest katkestas ning mitte kõigis lõpetanud võistkondades ei pidanud vastu kõik liikmed.

Vaprate Vendade võistkonda kuulusid sellel aastal isa Almar ja poeg Tanel Pihelgas, Kalev Kirisberg, Siim Schneider, Eugen Kaur ja mina. Mul on hea meel, et sain kuuluda tõeliselt vaprate vendade meeskonda. Seda vaprust ja mehisust iseloomustab hästi see, kuidas me finišisse jõudsime. Matka lõpuks olid meestel jalad täitsa läbi, mõni meist suutis veel vaevu jalgadele toetuda, kuna jalatallad olid rakkus. Kuid piisas sellest, kui ütlesin, et lähme jooksuga finišisse, ja kõik olid jooksmas, nagu polekski 23 tundi mööda metsi ja rabasi matkatud.

Matka pikkuseks oli umbes 65km ja enamuse sellest käisime mööda metsi ja rabasid, vahelduseks mõni metsarada või väiksem kruusatee. Hakkama tuli saada kaardi ja kompassiga, mille järgi tuli üles leida üheksa tegevuspunkti ja finiš. Tegevuspunktid olid huvitavad ning enamuses neist tuli teha meeskonnatööd. Näiteks tuli püssiga lasta lendavaid märke, vigastatutele esmaabi anda, takistusrada läbida ning jõge ületada nii, et vette ei kuku. Üks huvitavamaid tegevuspunkte oli vaenlase laagri luuramine. Seal tuli hiilida vaenlase laagrile märkamatult võimalikult lähedale ning teha kindlaks, kui palju on neil sõdureid, mis vormi nad kannavad, milline on nende relvastus, millised ehitised neil laagris on, mida nad ladustavad ja millega tegelevad. Samuti tuli ära tõlkida vaenlase poolt edastatav morse sõnum. Ja seda kõike vaenlase poolt visatud granaatide saatel (granaadid tegid muidugi ainult pauku ja tossasid). Osa teekonnast oli kaetud vaenlase vastutegevusega ning nii mõnelgi korral tuli varjuda ja põgeneda paukpadrunitega tulistavate kaitseliitlaste eest.

Nii et seiklemist oli palju. Olid ka katkised ning valutavad jalad ja väsimus. Kuid kui sul on tõesti juba raske ja tunned, et enam ei suuda, siis annavad sulle jõudu sinu sõbrad, kes on sinu kõrval valmis sind aitama ja keda sina ei taha alt vedada. Ja kuna sellel korral ei olnud kellelgi peas loobumise mõtteid, siis meenutan ma kahe aasta tagust lugu, kui me käisime Ernal noorte meestega. Peale seda, kui me olime juba 18 tundi kõndinud, ütles üks poistest, et ma enam ei jaksa, jätke mind järgmisesse kontrollpunkti maha. Selle peale vastas teine poiss, et ära tee nalja, sa oled nii pikalt käinud, et nüüd tassime su kasvõi seljas lõpuni. Ja nii me läksimegi lõpuni, toetades ja aidates üksteist.

Oli ka naljakaid vaatepilte, kui keegi on vööstsaadik rabasse vajunud ja samal ajal murakaid suhu pistab. Või siis mees mudases kraavis nii, et ainult pea ja seljakott olid veel mudapinnal. Õnneks hakkas varsti peale seda mudas suplemist paduvihma ja rahet sadama, mis riided jälle puhtaks pesid. Naljakas oli hommikul vaadata ka inimesi, kes peale finišit supi järele minnes vaevu jalgu suutsid liigutada, kuid ise võidurõõmsalt särasid.

Kuna Erna matk on nii raske, et hoolimata sellest, milline on sinu koht, oled sa ikkagi võitja, siis mainiksin ma ära ka need, kes osalesid eelmistel kordadel Vaprate Vendade meeskonnas. 2007 aastal: Kalev Kirisberg, Tanel Pihelgas, Oliver Olgo, Karl Olgo, Aleksei Juur ja mina. 2008 aastal: Siim Schneider, Paavo Metsla, Samuel Neipp (endine vanem Neipp), Aleksei Juur ja mina.

Erna matkal peetakse meeles kõiki osalejaid tunnistusega, mis tõendab, et oled Erna matka läbinud ning ainult võitjad saavad autasu. Selleks, et Erna matkal hakkama saada on vaja hundile omast sitkust ja jõudu ning tugevate küüntega end läbi raskuste tõmmata. Kolm hõbedast küünt on Erna matka võitja tunnuseks. Küüned on kaelaskandmiseks tugevale nöörile asetatud. Küüsi saab hoida Eesti ühest sitkeimast puust – kadakast – valmistatud karbis, mis sisaldab ka võitjale adresseeritud kirja.

Üks osa sellest kirjast on järgmine: „Osalesid Erna matkal ja jõudsid võitjana Kautlasse, kuulununa vastastikku lojaalsete ja üksteisele pühendunud sõprade – võitjameeskonna – hulka. Panid proovile oma oskused. Ületasid end nii füüsiliselt, vaimselt kui hingeliselt. Ilmselt kogesid iseenda tühisust loodusjõudude meelevallas, eemal tsiviliseeritud ühiskonna hüvedest. Sa said hakkama parimal moel.”

Ma olen õnnelik selle saavutuse üle ja tänulik oma sõpradele, kes mind toetasid. Kuid on veel midagi, mis ma tahaksin koos nende samade sõpradega, koos oma perega ja koos kõigi teiega saavutada. Ma soovin et ma võiks kohata teid kõiki finišis Taevase Isa trooni ees. Ja kuigi ehk mõni meist lonkab veidi, oleme me kõik rõõmsad, et sinna jõudsime. Ehk saame ka siis tunnustuse, kus on ehk kirjas: „Osalesid maisel rännakul ja jõudsid võitjana tagasi minu juurde, kuulununa vastastikku lojaalsete ja üksteisele pühendunud sõprade – pühade koguduse – hulka. Panid proovile ja arendasid oma andeid. Ületasid ennast nii füüsiliselt, vaimselt kui hingeliselt. Ilmselt kogesid iseenda tühisust Looja meelevallas, kogedes kiusatusi ning ahvatlusi. Sa said hakkama parimal moel.”

Ma tean, et Jumal on meie Taevane Isa. Ta on meie Looja. Ainult tema abiga ja tänu Temale oleme me valmis ületama raskusi ning kogema rõõmu. Tema on osaline kõikides meie saavutustes. Issand on öelnud: „Päästetud saab see, kes peab vastu lõpuni”. Pidagem siis teiega vastu nii, et võiksime kord koos seista taevases finishis.

Tarmo Lepp
Vaprate Vendade kapten

 

 

© 2005 Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik – kõik õigused reserveeritud.