Uudised Eesti     
 
Balti misjoni juhataja Peter R. Barr ja tema naine, õde Genivive Barr, teenivad Riias koos vanem John W. Anderseni ja õde Peggy Anderseniga. Noore misjonärina õpetas vanem Andersen Barridele Austraalias evangeeliumi.
Foto: Balti misjon
Teiste jaoks seemnete idanema panemine

Laurie Williams Sowby
Church News, 4. juuni 2005


RIIA, Läti – Balti misjoni juhataja Peter Barr kinnitab oma misjonäridele, et isegi kui inimesed, kellega nad suhtlevad, ei ühine koheselt Kirikuga, võivad need seemned, mille nad idanema panevad, ühel päeval vilja kanda.

Ta räägib oma isiklikust kogemusest.

1944. aastal elas Peter Barr lapsena Leedus, kui Vene sõjavägi tema kodulinna ähvardas, sundides tema vanemad koos temaga põgenema Saksamaale põgenikelaagrisse. Nad olid ühed paljudest kodust lahkuma sunnitud Euroopa perekondadest, kes lõpuks 1940date lõpus, 50-date alguses ümber asusid.

Barride pere sattus lõpuks elama Austraaliasse Newcastle'sse. Kõigest mõne kvartali kaugusel elas Romaniakide pere, kes oli kolinud sinna põgenedes Poolast.

Katoliku nunnad muutsid nende tütre Eugenia Romaniaki nime Genivive'ks. Kümme aastat hiljem külastas nüüd juba 16-aastane Peter Genivive, kellega ta oli kolm kuud väljas käinud ning teda tutvustati misjonäridele.

Peter ei olnud esmalt huvitatud, kui misjonärid õpetasid Genevive peret. "Kuid mõne nädala pärast tundsin ma Püha Vaimu kinnitamas seda tõde, mida me mõlemad kuulnud olime," ütles ta. "Me kohustusime koos Genivive'ga elama Tarkuse Sõna järgi ning läbi isikliku palve sain ma tunnistuse Mormoni Raamatust ja Joseph Smithist. Ma teadsin, et see Kirik on õige."
Genivive sai samuti tunnistuse, kuid tema vanemad, ehkki nad olid misjonäride vastu viisakad, keeldusid ristimiseks luba andmast.

"Mõne nädala pärast kolisid misjonärid vanem John Andersen ja vanem Bohling, kelle tunnistusel oli olnud selline imeline mõju meile, ära teise linna ning me kaotasime nendega ühenduse," selgitab vanem Barr. "Meil oli kahju näha neid lahkumas ja me mõtlesime, kas meil õnnestub neid kunagi veel näha."

Peter ja Genivive jätkasid kurameerimist ja Kirikus käimist, vaatamata nende vanemate veenmisele, et see on ainult üks moehullus. Peteril ja Gennyl oli selline tahtmine Kirikusse minna, et nad riietusid pühapäeva hommikul randa minekuks, peites kotti Kiriku riided. Siis sõitsid nad randa, panid seal Kiriku riided selga ning veetsid päeva Kirikus, seejärel vahetasid nad enne kojuminekut taas rannas riideid.

Kolm kuud hiljem, kui nad otsustasid üles tunnistada tõe oma pühapäevadest "rannas", ütlesid nende vanemad, et nad juba teadsid, mis toimus. "Meie emad ütlesid, et kui see meie jaoks nii oluline on, võime me jätkata Kirikus käimist," meenutab vanem Barr. "Siiski ei lubatud meil saada ristitud."

Kolm aastat hiljem sai Genivive lõpuks ristitud. Kaks aastat peale seda sai ka Peter, olles nüüd juba 22-aastane, samuti ristitud. Nad abiellusid Uus-Meremaa templis 1967. aastal. Neil on neli lepingu järgselt (peale templis abielu pitseerimist) sündinud last, "kes on palju kordi kuulnud vanem Andersenist," kes mitte ainult ei mänginud Peteriga korvpalli, vaid "tõi meile ka evangeeliumi."

John Andersen, kes oli nüüd juba pidamas pensionipõlve peale oma pedagoogi karjääri Washingtoni ja Alaska osariikides, oli aastal 2000 panemas kokku oma elulugu, kui tema ja teised endised misjonärid Austraaliast otsustasid korraldada Salt Lake Citys kokkutuleku. Sel üritusel said nad teada, et nad võivad täita kontakti otsimise vormi, mis saadetakse seejärel pöördunutele, kui Kirikul on nende kohta infot.

Vend Andersen otsustas välja uurida, mis oli saanud sellest noorest abielupaarist, keda nad olid 1961. aastal õpetanud, kuna ta tundis, et nad olid kindlasti Kirikuga ühinenud. Pärast nelja aastakümmet ei olnud see aga kerge. Otsingu tegi veelgi raskemaks asjaolu, et Peter oli juba aastate eest muutnud oma Leedu perekonnanime, mida vanem Andersen teadis, Barriks. Peale pikka vaikust helistas talle Matthew Barr Austraaliast.

"Ma saan aru, et te otsite minu isa," ütles Matthew Barr segadusse aetud vanem Andersenile, kelle elevus tõusis, kui ta sai teada, et see noor abielupaar ei olnud mitte ainult saanud ristitud, vaid teenis nüüd misjoni juhataja ametis. Järgmisel hommikul helistasid vanem Barr ja ta abikaasa Andersenidele - leidis aset pisaraterohke taaskohtumine telefoni teel.
Taaskohtumine muutus tegelikkuseks 2003. aastal Lätis, 53 aastat peale seda, kui Leedu ja Poola perekonnad lahkusid sõjast räsitud Euroopast uue elu otsingutele. Aasta varem oli Peter Barr saanud kutse tulla juhtima Balti misjonit - kutse pöörduda tagasi oma esivanemate maale.

"2003. aasta juunis saime me Kiriku misjoni osakonnast teada, et vend John W. Andersen ja tema naine Peggy on kutsutud teenima vanema abielupaarina Balti misjonisse," meenutab vanem Barr. "Me ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Vend ja õde Andersen teenimas misjonil, mida juhatavad tema kaks 40 aasta eest pöördunut, kellega ta oli kaotanud kontakti ja kellest ta ei teadnud isegi, kas nad olid saanud ristitud, lõpetab selle võimsa misjonitöö kogemuse saaga."

Andersenid teenivad Balti misjonil Kiriku Haridussüsteemi misjonäridena 23 kuud.

"Näha, mida evangeelium on teinud nende kahe teismelisega, kellega ma kohtusin 42 aastat tagasi, on olnud vaimseks maiuspalaks," ütleb vanem Andersen. "Ma tunnen sügavat aukartust selle üle, mis Issand on teinud selle seemnega, mille Ta lubas mul külvata."

Vanem Barr lõpetab: "Ma olen mitmel puhul õpetanud meie misjonäridele Vaimu väest usule pööramisel ning tõsisest vajadusest avada oma suu ja "külvata taastamise seemneid" kõigiga, kellega me kohtume. Me ei pruugi alati näha selle külvamise vilju või olla lõikuse juures, kuid usuga Issandasse võime me töötada kindla veendumusega ja loota, et neid saab olema palju, kelle elu muutub. Selline on selle noore Ameerikast pärit vanema lugu, kes avas oma suu Austraalias kahele Euroopast pärit teismelisele ning "külvas taastamise seemneid"."

 

 

© 2005 Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik – kõik õigused reserveeritud.