Uudised Eesti     
 

Suri president Thomas S. Monsoni abikaasa Frances B. Monson

Frances B. Monson, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendi Thomas S. Monsoni abikaasa, suri 17. mail 2013 ühes Salt Lake City haiglas pere juuresolekul. Ta oli olnud haiglas mitu nädalat ja suri rahulikult kõrge ea tõttu. Õde Monson oli 85-aastane.

President Thomas S. Monson pidas oma abikaasat perekonnas armastuse, kaastunde ja innustuse majakaks. Õde Monson oli kogu oma elu keskendunud nii sõnas kui teos Kristusele. Teda jäädakse igavesti mäletama lahkuse ja toetuse eest, mida ta ilmutas oma abikaasa vastu, kui viimane Kiriku kutseid täitis.

Frances Beverly Johnson sündis 27. oktoobril 1927. aastal. Ta oli Franz E. ja Hildur Booth Johnsoni viiest lapsest noorim, nende ainus tütar. Vanemad olid rõõmsad pisitütre sünni üle ja panid talle isa Franzi järgi nimeks Frances.

Frances kasvas üles Salt Lake Citys Utah? osariigis suure majanduslanguse ajal. Talle sai varakult selgeks, mida on väärt raske töö ja kokkuhoid, tänu millele ta kogu oma elu hästi hakkama sai. Ta lõpetas Utah? Ülikooli, kus tema lemmikaineteks olid matemaatika ja füüsika. Kui temalt küsiti, miks ta nii raskeid aineid tahtis õppida, vastas ta kelmikalt: „Sest seal olid kõige kenamad poisid!” Frances mängis hästi klaverit. Teismeeas käis Liberty pargis tennist mängimas. Hiljem töötas ühe suure kaubamaja raamatupidamises, et aidata vanematel ülikooli õppemaksu tasuda.

Ülikoolipäevil kohtus ta kena tugevat kasvu noormehega, kes oli samuti Rootsi päritolu. „Kui ma esimest korda Francest kohtasin, teadsin, et olin leidnud selle õige,” on president Monson öelnud. Nad kohtusid 1944. aastal ja abiellusid 7. oktoobril 1948 Soolajärve templis.

Paarile sündis kolm last: Thomas Lee, Ann Frances ja Clark Spencer. Õige pea mõistsid lapsed, et neil on eriline ema. Ta aitas poegadel hankida teavet Birmingham Rolleri liiki tuvide kohta, neid osta ja kasvatada. Ühel poegadest aitas ta koguni Inglismaale kogenud tuvikasvataja juurde sõita. Ta lubas pojal vannis madu pidada. Juba ainuüksi sõna „madu” ajaks enamikul emadest külmajudinad peale, rääkimata selle vannis hoidmisest. Pere linnu- ja loomakarja hulka kuulusid lõpuks kanad, tuvid, koer, haned ja veel mitmeid teisi loomariigi esindajaid.

Tütar Ann Dibb ütles, et ema oli hea raamatupidaja ja eelarvekoostaja ning teadis alati, kus soodsamalt osta. Ema järgis Kiriku nõuannet elada ettenägelikult, säästlikult ja endaga ise toime tulla. Tal jagus toiduraha alati kauemaks, sest ta uuris kaupade hindu, ostis odavpakkumistelt ja pidas kodust tagavara. Ta uuris veel hiljutigi Salt Lake?i ajalehti, otsides sealt kuponge ja soodsaid pakkumisi.

Teda tunti peres „monteerija” ja „remontijana”. Igal jõuluhommikul pani Frances kokku jalgrattaid, mänguasju ja nukumaju. Muul ajal remontis lüliteid või lekkivaid torusid. Anni sõnul oli see midagi sellist, mida isa lahkelt ema, mitte enda andeks pidas.

Frances teenis Abiühingus ja Algühingus ning võis tundide kaupa teha ettevalmistusi, et nendes kutsetes õpetada. Ta teenis oma abikaasa kõrval, kui mees kutsuti aastaiks 1959–1962 juhtima Kiriku Kanada misjonit, mille peakorter asus Torontos. Nad mõlemad pidasid misjonit heaks kogemuseks, mis andis neile rohkesti võimalusi õppida ja kasvada nii vaimselt kui intellektuaalselt.

Francest oli õnnistatud hea naljasoonega, millest president Monson rääkis ühes üldkonverentsikõnes: „Mu kallis naine läks mõned aastad tagasi haiglasse. Ta jättis lastele kirja: „Kallid lapsed! Ärge laske issil puutuda mikrolaineahju”, pärast koma järgnesid sellele veel „ahju, nõudepesumasinat, kuivatit ..”. Mul on piinlik seda loetelu jätkata.” Frances oskas sisendada julgust, oli lahke ja töökas.

Kõige enam jääb Frances lähedastele meelde armastuse ja toetuse poolest, mida ta ilmutas oma mehe ja pere vastu, ning teiste teenimisega. Anni sõnul armastas ema isa väga, tunnustas isa oskusi ja andeid ning tundis rõõmu tema toetamisest ja aitamisest enesearendamisel. Ta toetas täielikult oma abikaasat kõikides Kiriku kutsetes. Ta tundis heameelt emaks olemisest, õpetades lastele jätkuvalt, kui tähtis on ohverdada ja Issandat teenida.

Ann tõi ühe armsa näite, kuidas ema isale Kiriku kutsetes toeks püüdis olla. Äsja ametisse kutsutud Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena paluti vanem Monsonil kõneleda preesterluse koosolekul. Frances soovis seista Soolajärve tabernaakli uksel, et abikaasa kõnet kuulata, kuid uksehoidjad ei lubanud. Et kõnet siiski kuulda, hoidus ta akna ligi. Talle meeldis meest kuulata, talle oma toetust näidata. Ta külastas koos mehega sageli eakaid ja haigeid.

Frances oli teisi teenides kannatlik ja osavõtlik. Ta hoolitses õrnalt oma ema eest, kes põdes rohkem kui kuus aastat vähki. 1988. aasta aprillis andsid eakate hooldekodu, Püha Joosepi Villa heategevusõed Francesele ja tema abikaasale Continuum of Caring nime kandva humanitaarautasu, avaldades sellega mõlemale tänu teenimise eest, mida nad Utah? osariigis eakatele pühendunult ja väsimatult osutasid.

Frances Beverly Johnson Monson ei tükkinud kunagi rambivalgusesse. Oma ütlemistes ja tegemistes oli ta alati armulik, lahke ja toetav. Tema vaikset mõjujõudu jääb kogu maailm taga igatsema.

 

 

© 2005 Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik – kõik õigused reserveeritud.