Uudised Eesti     
 

Rõõmus taaskohtumine: Tallinna koguduses misjonärina teeniv õde Ivanova kohtus konverentsil oma ema Nataliaga, kes on liige Narva koguduses

Sügisene ringkonna konverents



21. septembril 2014 toimus Eesti ringkonna konverentsi üldkoosolek. Konverentsile oli kokku tulnud liikmeid üle terve Eesti, aga ka paljudest teistest maailma riikidest. Ka pooled konverentsil kõnelenutest olid tulnud siia võõrsilt.

Üldkoosoleku avas Eesti ringkonna juhataja Tarmo Lepp, kes rääkis oma kõnes kolmest tähtsast asjast, ilma milleta ta oma elu ette ei kujuta. Nendeks on pere, Eesti Vabariigi taastamine ja misjonäride üliväärtuslik sõnum, mis on suurendanud ka tema pere väärtust ja andnud teadmise, et igavest pereelu ei lahuta miski. Juhataja Lepp jagas oma heameelt erinevate rahvaste üle, kes peavad Eestit oma kodumaaks ja muudavad selle paremaks paigaks. Ta tsiteeris oma kõnes Mikk Mikiveri sõnavõttu 1988. a Eesti Loomeliitude Pleenumil: „Mina ei saa ära minna. Mitte kuhugi. Mitte kunagi. Selle maa ja rahva probleemid on minu probleemid, nende eest kuhugi ära ei jookse. Nii tunnete kindlasti teiegi. Siia me kuulume.” „Kui meie misjonärid töötavad põldudel, mis on valged lõikuseks, töötavad teised kodupõldudel, et tugevdada kuningriiki koguduses ja ümbruskonnas, kus nad elavad,” sõnas vend Lepp. Parafraseerides Mikk Mikiveri tsitaati, ütles Tarmo Lepp lõpetuseks: „Mina ei saa ära minna. Mitte kuhugi. Mitte kunagi. Selle kiriku ning nende õdede ja vendade rõõmud ja mured on ka minu rõõmud ja mured, nende eest kuhugi ära ei jookse. Nii tunnete kindlasti teiegi. Siia me kuulume.”

Ringkonna noori esindas konverentsil nooruke õde Mariann Timakov, kes kõneles pühakirjade lugemise tähtsusest. Jumal on andnud meile pühakirjad kompassiks, ütles Mariann, mis meid elus aitab. Meil on alati aega pühakirju lugeda. See oleneb vaid meie tahtest!

Seekordsel konverentsil läks nii, et Marianni jälgedes astus hoopis tema ema Mari ja mitte vastupidi. Õde Margit Timakov puudutas oma kõnes õppimist kui äärmiselt huvitavat nähtust, oskust ja andi, ilma milleta ei saa me omandada sünnihetkest alates ühtegi vajalikku oskust. „Väga lühidalt võibki ju öelda, et elu mõte on õppida,” ütles õde Timakov, „õppida tundma ennast ning Jumalat, ..tegema üha paremini üha õigemaid asju üha tihedamini.” Sunnitud õppimine ei pruugi alati õnnestuda, kuid kui see on meie endi tahe, muutub see õde Timakovi sõnul „põnevaks ja huvitavaks hoolimata välistest teguritest – see muutub valguse otsinguks .. – ja see ei ole enam mitte ainuüksi huvitav ja põnev, vaid see on tähtis, lausa hädavajalik.”

Edasi pöördusid oma kõnes liikmete poole külalised, eesotsas Balti riikide misjoni juhataja abikaasa, õde Hardingiga, kes kõneles kahest suurimast käsust: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ning armasta oma ligimest nagu iseennast (vt Mt 22:37, 39). „Miks me peaksime Jumalat armastama?” küsis õde Harding, tsiteerides vastuseks president Uchtdorfi: „See, mida armastame, määrab ära, mida otsime. Mida otsime, määrab ära, mida mõtleme ja teeme. Mida mõtleme ja teeme, määrab ära, kes me oleme – ja kes meist saab.” Tõeliseks jüngriks olemise tunnusena tõi õde Harding välja Johannese 13. peatüki 25. salmi: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate!”

Nagu misjonijuhatajale kohane, puudutas juhataja Harding oma kõnes misjonitööd, öeldes, et just nüüd on õige aeg, mil liikmed ja misjonärid peavad tegema üheskoos tööd Issanda viinamäel, et hingi Tema juurde tuua. Ta käsitles oma kõnes Jaakobi 5. peatükki, pöörates 62. salmis tähelepanu sõnale „mingem”, mis tähendab, et Issand tuleb koos meiega. „See on Tema töö, Ta on meiega ja meie oleme siin, et Teda aidata. Ta on meid kutsunud. Tehkem seda armastusest ja mitte kohusetundest!” kõlas vanem Hardingi üleskutse.

Koosoleku lõpetas Ida-Euroopa piirkonna seitsekümmend, vend Dmitri Marchenko, kes tuletas liikmetele meelde, et koosolekutelt saadud vastused on eelkõige selleks, et nende ajel tegutseda. Vend Marchenko kõneles liikmete sagedasest hirmust, et nad ei pääse Issanda juurde, rahustades, et Issand ei pöördu meist kunagi eemale. Ka tema peatus Jaakobi 5. peatüki juures, rääkides, et Issand hoolib meist ka siis, kui tundub, et inimesed on meie suhtes lootuse kaotanud (vt Jb 5:22). Ta teeb kõik alati meie heaks. Oma kõne lõpus tuletas vend Marchenko meelde, et üldkonverentsini on jäänud veel kaks nädalat ja kutsus kõiki mõtlema nende kahe nädala jooksul küsimusele, mida me endis muuta soovime. Kui seejärel see küsimus meeles avali südamega üldkonverentsi kuulata, tuleb ka vastus. Issand annab oma sõnad prohvetite kaudu.

 

 

 

© 2005 Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik – kõik õigused reserveeritud.