Julgus proovida . . . proovida ja proovida ja uuesti proovida

Karlie Brand Guymon

Naine pühakirju lugemas

Nädal pärast oma esimese beebi sündi istusin kodus ja vaatasin 2018. aasta sügisese üldkonverentsi naisteistungit, kui president Nelson esitas Kiriku naistele üleskutse lugeda Mormoni Raamat läbi enne aasta lõppu.

Mäletan, et mõtlesin, et see on tore üleskutse, kuid mitte minu jaoks.

Tundsin, et enese sellest väljavabandamine oli õigustatud, sest olin varem osalenud mitmetes Mormoni Raamatu üleskutsetes, lugenud seda aastate jooksul mitmeid kordi ning hiljuti emaks saamisega kaasnenud elumuutus oli raskem, kui olin oodanud. Kuid kui järgmisel nädalal lugesin president Nelsoni kõnet uuesti ja kuulsin, kuidas sõbrad ja perekond rääkisid üleskutsega alustamisest, tundsin, et peaksin ka proovima.

Leidsin internetist lugemise ajakava ning ühel pärastlõunal, kui mu beebi magas, kirjutasin päevikusse: „Täna on evangeeliumi uurimises uus päev!“ Võtsin omale ülesandeks lugeda Mormoni Raamat läbi enne aasta lõppu. Mul oli isegi plaan uurida Mormoni Raamatut rohkem kui kuus aastat tagasi misjonil õpitud keeles, milleks oli filipiini dialekt, mida hakkasin unustama.

Järele jõudmine ja graafikus püsimine oleks väljakutse, kuid teadsin, et saaksin sellega hakkama. Lõppude lõpuks olin teeninud misjonil ja enne beebi saamist olin tihti ärganud varahommikul, et pühakirju uurida. See oleks lihtne või vähemalt tehtav.

Kuid see ei olnud. Ma ei suutnud graafikus püsida.

Lugesin esimese päeva peatükid läbi ja seejärel möödus mitu päeva, mil ma ei avanud pühakirju. Tegelikkuses oli mu pühakirjapäevikus kuu jooksul pärast lauset „täna on evangeeliumi uurimises uus päev!“ täpselt kaks sissekannet.

Mida rohkem jäin maha, seda rohkem heitusin. Asi polnud selles, et ma ei proovinud. Ma proovisin pühakirju lugeda või neid kuulata meie poega toites või rinnapiima välja pumbates, kuid mu tähelepanu hajus kiiresti ning kui ma ei suutnud keskenduda, andsin alla. Kui mul oli aega iseenda jaoks, siis pühakirjade lugemine tundus nagu ülesanne, koorem, veel üks asi, mida teha, ja veel üks värske emana isikliku aja ohverdamine. Mu pojal oli raskusi toitumisega ja kaalu lisamisega ning veetsin iga päev (ning öö) tunde imetades, rinnapiima välja pumbates, pudeleid pestes ja seda sama protsessi korrates. Mu abikaasa, sõbrad ja perekond olid abivalmis ja toetavad, kuid nendel emaduse varastel päevadel tundsin heitumust ja lootusetust. Tõesti tundus, nagu elu ei oleks mitte kunagi enam sama.

Tavaliselt oli pühakirjade uurimine rõõmu ja jõu allikaks, seega ma tundsin pettumust ja kohati isegi viha, et ma ei suuda leida tahet ega energiat, et ennast üleskutses edasi viia. Ma tundsin ennast süüdi, sest Issand aitaks meil leida viisi lugeda Mormoni Raamat läbi, isegi kui see tundus olevat võimatu. Ma soovisin seda inspiratsiooni ja ilmutust, mida ta oli lubanud, et saame pühakirjade uurimisest, kuid ma tundsin, et olin kuskil kinni, ja lõpetasin üritamise.

Alustage sealt, kus olete

Aeg läks edasi ja kui 2018. aasta detsember lähenes, siis tundsin end natuke juba iseendana. Ühel päeval leidsin end internetist Mormoni Raamatu lugemise ajagraafikut otsimast, mõeldes, kus maal ülejäänud Kiriku õed uurimisega on. Üleskutse oli rohkem kui poole peal ja järele jõudmine tundus võimatu. Kuid mis siis, kui ma hakkaksin lihtsalt selle päeva lugemisülesandest peale ja jätkaksin sealt?

Alustasin kuskilt Alma raamatust, ei jätnud vahele peaaegu ühtegi päeva ning lõpetasin 31. detsembril 2018 Mormoni Raamatu teise poole. Mõnikord kuulasin lugemisülesannet jalutuskäigul või autoga sõites, teistel kordadel sain maha istuda ja pühakirju lühidalt uurida. Harva oli see aeg pikk või uurimine sügav, kuid sellest piisas.

Kui mul oli meeles, siis märkisin pühakirjas kohti Päästjast ning õppisin taas Tema täiuslikust halastusest, tarkusest ja mõistmisest (vt Alma 26:35). Ma mäletan, et tundsin sügavat tänutunnet, kui lugesin, et Päästja lepitus „katab vahe“, tuues meid üle kannatuste kuristiku, surma ja valu päästmise juurde (vt Alma 26:20). Uurisin Päästja külaskäiku Ameerika mandrile oma uuest vaatenurgast emana, lugedes imetlusega, kuidas Ta õnnistas lapsi ja palvetas nende eest (vt 3. Nefi 21) ning hiljem vabastas nende keeled rääkima suuri ja imepäraseid asju (vt 3. Nefi 26).

Lõpuks oli see nagu iga teinegi Mormoni Raamatu lugemine ja ma olin tänulik. Minu tunnistus mu armastava Päästja halastusest ja armust tugevnes ning minu tänulikkus Temast ja Tema lubadustest tunnistavatest pühakirjadest uuenes. Kui olin enesega õrnem ja lasin lahti täiuslikkuse ootusest suure katsumuse ajal, leidsin taas pühakirjade uurimisest rõõmu.

On oluline mõista, et sügaval masendusel ja vaimse tervise probleemidel on vaimsed kõrvalmõjud. Suure kurbuse, heitumuse ja/või depressiooni perioodid kindlasti mõjutavad meie vaimset heaolu, muutes meie reaalsuse tajumist ja muutes Vaimu viljade tundmise raskeks. Ja isegi kõige parematel hetkedel on see tihti intensiivne igapäevane heitlus valida oma isiklike soovide asemel Jumala asjad (vt Moosia 3:19), isegi kui Tema evangeelium on täpselt see, mida nii meeleheitlikult vajame - elav vesi, elu leib.

Julgus alustada uuesti

Olen palju kordi mõtisklenud kogemuse üle, kuidas ma proovisin president Nelsoni üleskutse vastu võtta, kuidas see mul ebaõnnestus ja kuidas seejärel uuesti proovisin. Minu õppetund oli järgnev:

Kas ma oleksin võinud Mormoni Raamatu tervenisti läbi lugeda? Jah. Suurema tahtejõu ja kõva töö ning keskendumisega oleksin võinud terve üleskutse õigel ajal läbida.

Kuid kui proovimine ja ebaõnnestumine ei ole meie inimliku kogemuse definitsioon, siis mis selleks on?

Julgus proovida, panustamine ja endast parima andmine (ja enda ohverduse teiste omaga mitte võrdlemine) on see, mida Taevane Isa meilt soovib ning mille suunas peaksime püüdlema, mitte kohene täiuslikkus.

Ma ei arva, et president Nelsonist oli vale kutsuda hõivatud, koormatud, raskustes ja isegi heitunud ja masendunud Kiriku naised üles lugema Mormoni Raamat läbi kolme kuu jooksul. Õde Michelle Craig Noorte Naiste üldjuhatusest on õpetanud: „Meid kõrgemale pürgima kutsuv jumalik rahuolematus peaks olema meie jaoks teretulnud, kuid peaksime samas tundma ära Saatana võltsingu – halvava heitumuse – ja sellest hoiduma.“ (“Jumalik rahulolematus“).

Issanda teenijad kutsuvad meid tulge Kristuse juurde ja saage täiuslikuks Temas, mis toimub eluaja jooksul ja edasigi, ning mitte meie endi püüdluste, vaid ainult Lunastaja halastuse ja armu läbi. Meilt ei oodata täiuslikku pingutust, meid päästetakse, kui võtame omaks Tema täiusliku lepituse ja anname Teda järgides endast parima. Jüngriks olemise teekond hõlmab endas ebaõnnestumist ja seda jälle, jälle ning jälle.

Seega kui soovid paremaks saada või areneda, kuid see sul ebaõnnestub või kui tunned ennast üksi, lööduna või kui sa ei leida jätkamiseks jõudu, siis Pea meeles, et Päästja tunneb sind, armastab sind ja mõistab sinu südame soove täiuslikult. Ole iseendaga kannatlik ja õrn. Usalda Teda ja tea, et isegi kõige pimedama öö järel tuleb hommik. Ma tean, et me võime tunda rahu ja rõõmu, kui meil on julgus proovida saada paremaks ning Pea meeles, et Päästja tunneb sind, armastab sind ja mõistab sinu südame soove täiuslikult, lihtsalt proovime püüda „olla nii, nagu on Jeesus“.