Meie kehas elavad korraga koos loomulik inimene ja igavene jumalik inimene. Igavene on osa Isast ja teab kõike. Loomulik osa aga mõistab sageli asjade tähendust alles siis, kui on neist ilma jäänud.
Tahaksin teiega jagada kolme kogemust, kui eriti selgelt seda tundsin.
Käin igal pühapäeval kirikus ja saan osa sakramendist. See uuendab mu lepinguid Issandaga, kosutab ja tugevdab mind, et uuel nädalal paremini toime tulla kõikide olukordadega, millesse satun. Heade asjadega harjub väga kiiresti ära, need toetavad ja tugevdavad ning kergesti võib juhtuda, et hakkame neid iseenesest mõistetavatena võtma.
Kui aga mõnel pühapäeval pole võimalik kirikusse tulla, siis märkan erinevust. Kohe on tunda, et midagi väga olulist jääb puudu. Palve ja pühakirjade uurimisega saab sellest nädalast ka üle. Kuid siis järgmisel pühapäeval sakramenti võttes on tänutunne elavam ja suurem kui tavaliselt. Siis mõistan taas selgelt, kui suur õnnistus see meile on.
Issand on käskinud meil sagedasti Tema nimel kokku saada. Kui olen nädala sees omadega vähemalt kordki kokku saanud, siis pühapäeval on tunne, nagu oleks osa kütust veel alles. Saab keskenduda muule, kui ainult varude täiendamiseks. Ma olen tähelepanelikum, märkan teenimisvõimalusi. Tajun, keda toetada naeratusega, keda kallistada, kellega vahetada armastavaid mõtteid. Märkan rõõmustada ja rõõmu teha.
Töö tõttu on mul võimalik iga seitsme nädala tagant templis käia. Sellel suvel oli templi külalistemaja hooldusremont ja mul jäi üks külastuskord vahele. Kui pikaks muutus nüüd ootusaeg! Ei läinud päevagi, mil ma poleks templile mõelnud. Kuni lõpuks ei suutnud miski ega keegi mu igatsust vaigistada. Vaatasin ikka ja jälle üle oma kaardid, eriti pitseerimiseni jõudnute omad. Tundsin, kuidas nemadki väga ootavad, et lõpuks ometi oma lähedastega kokku saada.
Templis kohtuvad väga erinevate taustadega inimesed, kes siis nädal aega ühise perena toimivad. See on ideaalne võimalus kasvada tolerantsuses, hoolimises ja armastuses. Templis kogeme rahu, me suudame andestada teistele ja ka iseendale, sest tunneme nii selgesti Jumala ja Ta Poja täiuslikku armastust.
Templist tulnuna on muutused kergesti märgatavad. Sakramendikoosolekul ja muudes harjumuspärastes olukordades tunnen, et olen kasvanud. Mul on veel selgesti meeles mu templieelne olek ja nii saan iseendale võrdluseks olla. Ma olen rahulikum, tasakaalukam ja rõõmsam. Ma märkan rohkem võimalusi teenida, ma tunnen sügavamat armastust vendade ja õdede vastu. Mul on kergem meeles pidada, et meie lihalik loomus on see, mis mõistab kohut ja paneb meid inimesi nende teguviisi pärast hukka mõistma. Ning mul on kergem alati meeles pidada, et Jumal armastab kõiki oma lapsi ja näeb kõigi südamesse.
Mitte keegi meist pole patuta, Kõik inimesed peavad meelt parandama. „Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama“ ( Johannese 8:7), ütleb Jeesus kirjatundjatele ja variseridele, kui need tahavad abielurikkujat naist kividega surnuks visata. Kui me andestame eksinutele, siis saame tasuks rahu. Kohtumõistmine on Jumala õigus.
Ma tunnistan, et Jumal elab ja juhib oma kirikut ja Jeesuse lepitava ohvrianni tõttu on meil kõigil võimalik taas Tema juurde jõuda, kui oleme ustavad ja kindlad oma osa täitmisel.