November 2005 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Kui te olete ette valmistunud, siis te ei karda

President GORDON B. HINCKLEY

 

Me saame elada nii, et me võime paluda Issanda käest Tema kaitset ja juhatust ... Meil ei tasu loota Tema abile, kui meil pole tahtmist kinni pidada Tema käskudest.

Mu kallid preesterluse vennad, kus te ka ei oleks selles laias maailmas – milline hiigelsuur rühm on teist saanud, kus igast rassist ja hõimust pärit mehed ja poisid kuuluvad kõik Jumala perekonda.

Kui hinnaline on Tema and, mis Ta meile andis. Ta on andnud meile osa sellest, mis on Tema jumalik volitus, igavene preesterlus, vägi, mille kaudu Ta toob inimesele surematuse ja igavese elu. Sellest järeldub, et kui meile on palju antud, siis meilt ka nõutakse palju (vt. Luuka 12:48 ja ÕL 82:3).

Ma tean, et me pole täiuslikud mehed. Me teame täiuslikku teed, kuid ei toimi alati vastavalt oma teadmistele. Kuid ma arvan, et enamjaolt me siiski proovime. Me püüame olla sellised mehed, nagu meie Isa soovib. See on väga kõrge eesmärk ja ma kiidan kõiki, kes püüavad selleni jõuda. Issand õnnistagu teid, kui te püüate kõiges elada eeskujulikult.

Nagu me kõik teame, on Ühendriikide Mehhiko lahe äärsete osariikide piirkond kannatanud hiljuti kohutaval kombel märatsevate tuulte ja vete tõttu. Paljud on kaotanud kõik, mis neil oli. Kahju on olnud astronoomiline. Kannatada on saanud sõna otseses mõttes miljonid. Hirm ja mure on vallanud paljude südamed. Kaotatud on elusid.

Kõige selle keskel on antud palju abi. Südamed on pehmenenud. Kodud on avatud. Kriitikutele meeldib rääkida kristluse läbikukkumisest. Nad peaksid vaatama, mida kirikud on teinud sellises olukorras. Paljude kirikute liikmed on saatnud korda imesid. Ja meie oma Kirik pole olnud kaugeltki mitte vähim neist imetegijaist. Suur hulk meie inimesi on läbinud suuri vahemaid, tuues kaasa töövahendeid, telke ja säravat lootust. Preesterluse mehed on veetnud taastamistöid tehes tuhandeid tunde tuhandete järel. Korraga on olnud kohal kolm ja neli tuhat meest. Osa neist on seal praegugi. Me ei suuda neid piisavalt tänada. Palun teadke, et me oleme tänulikud, et me armastame teid ja palvetame teie eest.

Kaks meie piirkonna seitsmekümnetest, vanem John Anderson, kes elab Floridas, ja vanem Stanley Ellis, kes elab Texases, on juhatanud suurt osa neist jõupingutustest. Ometi on nemad esimeste seas, kes ütlevad, et au kuulub paljudele abi andnud meestele ja poistele. Paljud on kandnud särke, millel seisab: "Mormoonide abikäed". Nad on võitnud nende armastuse ja lugupidamise, keda nad on abistanud. Nende abi pole läinud üksnes hädasolevatele Kiriku liikmetele, vaid paljudele nendele, kelle usulist kuuluvust pole tuvastatud.

Nad on järginud nefilaste tegutsemisviisi, nagu see on kirjas Alma raamatus:

Nad "ei saatnud … kedagi ära, kes oli paljas või kes oli näljas või kes oli janus või kes oli haige või kelle eest ei olnud hoolitsetud; ja nad ei seadnud oma südameid rikkuste külge, seepärast olid nad helded kõigi vastu, nii vanade kui ka noorte, nii orjade kui ka vabade, nii meeste kui ka naiste vastu olenemata sellest, kas nad kuulusid kirikusse või ei kuulunud kirikusse, tegemata inimeste vahel vahet, kui keegi oli puuduses" (Alma 1:30).

Mitmel pool Kirikus on naised ja tüdrukud teinud üliraskeid jõupingutusi, et panna kokku kümneid tuhandeid hügieeni- ja puhastusvahendite komplekte. Kirik on kandnud hoolt seadmete, toidu, vee ja heaolu eest.

Me oleme annetanud olulisel hulgal raha Punasele Ristile ja muudele asutustele. Me oleme andnud miljoneid paastuannetuse ja humanitaarabi fondidest. Ma tänan teid kõiki nende nimel, kes on teilt abi saanud, ja tänan teid Kiriku nimel.

Nüüd, ma ei ütle, ja ma kordan rõhutatult, et ma ei ütle ega järelda, et juhtunu on Issanda karistus. Nende seas, kes on kannatanud, on palju häid inimesi, kaasa arvatud mõned meie ustavad viimse aja pühad. Selle välja öelnud, ei kõhkle ma öelda, et hädad ja katastroofid pole sellele vanale maailmale võõrad. Need meist, kes loevad ja usuvad pühakirju, on teadlikud prohvetite hoiatustest seoses katastroofidega, mis on juba aset leidnud ja alles tulemas.

Maa peal on olnud suur veeuputus, kui veed katsid maad ja Peetruse sõnul vaid "kaheksa hinge päästeti" (1 Peetruse 3:20).

Kui kellelgi on vähemalgi määral kahtlusi nende kohutavate asjade suhtes, mis võivad inimkonda vaevata ja vaevavadki, see lugegu Matteuse 24. peatükki. Issand ütleb muuhulgas:

"Te saate kuulda sõdadest ja sõnumeid sõjast…
Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, ja nälga ja maavärisemisi on paiguti.
Aga see kõik on sünnivalude hakatus!
Aga häda neile, kes on käima peal, ja neile, kes imetavad neil päevil!
Sest siis tuleb suur viletsus, mille sarnast ei ole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tulegi.
Ja kui neid päevi ei lühendataks, ei pääseks mitte ükski liha; aga äravalitute pärast lühendatakse need päevad" (Matteuse 24:6–8, 19, 21–22).

Mormoni Raamatust loeme me kujuteldamatust hävitusest läänepoolkeral, mis leidis aset siis, kui Päästja suri Jeruusalemmas. Ma tsiteerin taas:

"Ja juhtus, et kolmekümne neljanda aasta esimese kuu neljandal päeval tõusis tugev torm, selline, millist poldud kogu maal kunagi varem nähtud.
Ja seal oli ka suur ja hirmus maru ning hirmus müristamine, nii et see raputas kogu maad justkui oleks see lõhenemas.
Ja seal sähvisid teravad välgunooled, milliseid poldud mitte kunagi nähtud kogu maal.
Ja Sarahemla linn võttis tuld.
Ja Moroni linn vajus meresügavusse ja selle elanikud uppusid.
Ja maa paiskus Moroniiha linna peale nii, et linna asemele tekkis suur mägi…
Terve maa pale oli muutunud tormi ja tuulispeade ja müristamiste ja välkumiste ja väga tugeva maavärina pärast.
Ja maanteed murdusid ja tasased teed said rikutud ja palju siledaid kohti muutus konarlikeks.
Ja paljud suured ja tähtsad linnad olid vajunud ja paljud põlesid ja paljud vappusid, kuni nende ehitised varisesid maha ja nende elanikud said surma ja elukohad jäid tühjaks" (3 Nefi 8:5–10, 12–14).

Milline kohutav katastroof see küll olla võis.

Neljateistkümnenda sajandi katk ehk Must Surm nõudis miljoneid inimelusid. Muud laustaudid, nagu näiteks rõuged, on toonud sajandite jooksul loendamatuid kannatusi ja surma.

79. aastal meie ajaarvamise järgi hävines suur Pompei linn, kui Vesuuvi vulkaan purskama hakkas.

Chicagot laastas kohutav tulekahju. Hiidlained on üle ujutanud Hawaii piirkondi. 1906. aastal toimunud San Francisco maavärin laostas linna ja nõudis umbes 3000 inimelu. 1900. aastal Texase osariigis Galvestoni linna tabanud orkaan tappis 8000 inimest. Ja hiljuti, nagu te teate, kaotasid Kagu-Aasiat tabanud hiidlaine tõttu elu tuhanded ja abi vajatakse veel praegugi.

Kui kurjakuulutavad on Õpetuse ja Lepingute 88. osas toodud ilmutuse sõnad, mis räägivad õnnetustest, mis leiavad aset pärast seda, kui vanemad on oma tunnistused andnud. Issand ütleb:

“Sest pärast teie tunnistust tulevad tunnistuseks maavärinad, mis toovad tema sisemusest esile oigamised, ja inimesed kukuvad maha ja ei ole võimelised seisma.
Ja samuti tuleb kõuemürinate hääle ja välkude hääle ja tormide hääle ja üle oma piiride kerkivate merelainete hääle tunnistus.
Ja kõik on ärevuses; ja tõesti, inimeste südamed löövad araks; sest kartus tuleb kõikide inimeste peale” (ÕL 88:89–91).

Kui huvitavalt kirjeldab hiidlainet ja hiljutisi orkaane see ilmutus, milles öeldakse: "Üle oma piiride kerkivate merelainete hääl."

Nii möödunud kui praeguste konfliktide ajal inimeste poolt teiste vastu üles näidatud ebainimlikkus toob jätkuvalt kaasa kirjeldamatuid kannatusi. Sudaanis Darfuri ringkonnas on tapetud kümneid tuhandeid ja üle miljoni inimese on jäänud kodutuks.

Meie poolt minevikus kogetu oli kõik ette ennustatud ja see kõik pole veel lõppenud. Just nagu hädasid on olnud minevikus, ootame me neile lisa tulevikus. Mida teha?

Keegi ütles, et siis kui Noa laeva ehitas, vihma ei sadanud. Kuid ta ehitas ja pärast hakkas vihma sadama.

Issand on öelnud: "Kui te olete ette valmistunud, siis te ei karda" (ÕL 38:30).

Ka peamine ettevalmistumine on Õpetuses ja Lepingutes välja toodud, kus seisab:

"Mispärast, teie seiske pühades paikades ja ärge laske ennast kõigutada, kuni tuleb Issanda päev" (ÕL 87:8).

Me laulame laulu:

Maa kui värisema hakkab,
vaigista me kartused;
kui Su hävitus ei lakka,
hoia meid Sa templites.

("Guide Us, O Thou Great Jehovah", Hymns, nr 83)

Me saame elada nii, et võime paluda Issandalt kaitset ja juhatust. See on esmatähtis. Me ei saa oodata Temalt abi, kui me ei taha Tema käskudest kinni pidada. Meil on siin Kirikus piisavalt tõendeid sõnakuulmatuse tagajärjel tulevatest karistustest nii jeredlaste kui ka nefilaste rahva näidete varal. Kumbki jõudis pahelisuse tõttu hiilguse juurest täieliku hävinguni.

Me teame loomulikult, et vihma sajab nii õiglaste kui ebaõiglaste peale (vt. Matteuse 5:45). Kui aga õiglased ka surevad, pole nad kadunud, vaid saavad päästetud Lunastaja lepituse kaudu. Paulus ütles roomlastele: "Sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale" (Roomlastele 14:8).

Me võime võtta kuulda hoiatusi. Meile on räägitud, et New Orleansi haavatavuse kohta anti palju hoiatusi. Seismoloogid räägivad meile, et Soolajärve org on potentsiaalne maavärinatsoon. See on peamine põhjus, miks me teeme Templiväljaku Tabernaaklis ulatuslikke renoveerimistöid. See ajalooline ja tähelepanuväärne hoone tuleb muuta maavärinakindlaks.

Me oleme ehitanud viljahoidla ja laohooned ning täitnud need eluks vajalikuga, juhul kui katastroof peaks aset leidma. Kuid parimaks laohooneks on perekonna varude ruum. Issand on öelnud ilmutuse sõnadega:

"Organiseeruge, valmistage kõik vajalik" (ÕL 109:8).

Meie inimesi on nõustatud ja innustatud kolmveerand sajandit tegema selliseid ettevalmistusi, mis ei lase õnnetuse tulles hukkuda.

Me saame varuda veidi vett, peamisi toiduaineid, ravimeid ja riideid, et soojas püsida. Meil peaks olema veidi raha kõrvale pandud mustadeks päevadeks.

Minu sõnad ei peaks põhjustama kauplusesse jooksmist või midagi sellesarnast. Ma ei ütle midagi sellist, mida pole juba ammu öeldud.

Ärme kaotame kunagi silmist vaarao unenägu lihavatest ja lahjadest lehmadest ning täis viljapeadest ja hommikutuulest kõrvetatud viljapeadest, mida Joosep tõlgendas kui külluseaastaid ja nälja-aastaid (vt. 1 Moosese 41:1–36).

Mul on usk, minu kallid vennad, et Issand õnnistab meid ja valvab meie üle ning aitab meid, kui me kuuletume Tema valgusele, Tema evangeeliumile ja Tema käskudele. Tema on meie Isa ja meie Jumal, ja meie oleme Tema lapsed ning me peame igal viisil ära teenima Tema armastuse ja hoolitsuse. Et me teeksime nõnda, on minu alandlik palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.