Detsember 2005 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Joseph Smith noorem
Jumala prohvet, vägev teenija

President GORDON B. HINCKLEY

 

Üks tuttav ütles ükspäev mulle: "Ma imetlen väga teie Kirikut. Ma arvan, et ma võiksin kõiges sellega nõus olla - välja arvatud Joseph Smith." Millele ma vastasin: "See ütlus on vastuoluline. Kui sa oled nõus ilmutusega, pead sa olema nõus ka ilmutajaga."

See on minu jaoks pidevalt korduv mõistatus, kuidas mõned inimesed räägivad imetlusega Kirikust ja selle tegevusest, põlates samal ajal teda, Issanda teenrit, kelle kaudu tuli kogu see raamistik, mis on aluseks kogu Kirikule, kõigele, mida see õpetab, ja kõigele, mille eest see seisab. Nad nopiksid vilja puult, samal ajal raiudes läbi juured, millest see kasvab.

Terviseseadus, mida viimse aja pühad järgivad, mida niivõrd laialdaselt neil vähi- ja südameuuringute aegadel kiidetakse, on tegelikult ilmutus, mis anti Joseph Smithile 1833. aastal kui "Tarkuse Sõna" Issandalt (vaata ÕL 89:1). Mitte ühelgi kujutletaval viisil ei saanud see tulla tolleaegsest toitumiskirjandusest ega selle mehe peast, kes selle teatavaks tegi. Tänapäevase arstiteaduse mõistes on tegemist imega, mille järgimine on päästnud loendamatud kümned tuhanded arvututest kannatustest ja enneaegsest surmast.

Pereajaloo uurimine on viimastel aastatel muutunud populaarseks hobiks. Tuhanded silmad üle kogu maailma on pöördunud niinimetatud viimse aja pühade pereajaloo arhiivi varakambri poole. Kuid see Kiriku kolossaalne programm ei saanud algust hobist. See on prohvet Joseph Smithi õpetuste edasiarendus. Ta kuulutas, et me ei või saada päästetud ilma oma esivanemateta, kellel ei olnud teadmisi evangeeliumist ja kes seetõttu ei saanud täita selle nõudeid ega saada osa selle võimalustest (vaata ÕL 128:9, 15).

Kiriku tähelepanuväärne organisatsioon loodi tema poolt, olles juhitud ilmutusest, ning kunagi ei plaanita selle muutmist või kohandamist, uurimata sealjuures prohveti poolt antud ilmutusi.

Isegi sotsiaalabi programm, mida mõned kalduvad pidama üsna hiljutiseks, on loodud ja ellu viidud täpselt nende põhimõtete järgi, mis Joseph Smith Kiriku algusajal avaldas. Sama käib ka pereõhtute programmi kohta, mis ei ole midagi muud, kui vanemate kohustuste kohta käiva varajase ilmutuse "oma lapsed üles kasvatada valguses ja tões" (ÕL 93:40) edasiarendus.

Prohvetist kuulutamine

Kord lennukiga sõites hakkasin ma vestlema ühe noormehega, kes minu kõrval istus. Me liikusime ühelt teemalt teisele ning jõudsime siis usuteemani. Ta ütles, et ta oli lugenud üsna palju viimse aja pühadest, et ta oli leidnud palju imetlusväärseid asju nende tegevuses, kuid et tal oli kindel eelarvamus Kiriku algupära ja eriti Joseph Smithi osas. Ta oli ühe teise organisatsiooni aktiivne liige ning kui ma küsisin, kust ta oli oma informatsiooni saanud, märkis ta, et see oli pärit tema kiriku trükistest. Ma küsisin temalt, kus ta töötas. Ta vastas uhkelt, et ta on ühe rahvusvahelise arvutifirma müügiesindaja. Seejärel küsisin ma, kas ta arvaks, et see oleks õiglane, kui tema kliendid saaksid tema toodete omadustest teada nende suurima konkurendi esindajalt. Ta vastas naeratades: "Ma arvan, et ma mõistan, mis te öelda tahate."

Ma võtsin oma portfellist Õpetuse ja Lepingud ning lugesin talle Issanda sõnu, mis olid öeldud Joseph Smithi kaudu, sõnu, mis on nende tegevuste aluseks, mida mu sõber oli meie juures imetlenud, põlates samal ajal meest, kelle kaudu need olid tulnud. Enne kui me lahku läksime, lubas ta lugeda seda kirjandust, mille ma talle saadan. Ma lubasin talle, et kui ta teeb seda palvemeelselt, saab ta teada tõde mitte ainult nende õpetuste ja tegevuste kohta, mis olid talle huvi pakkunud, vaid ka selle mehe kohta, kelle kaudu need olid esile toodud. Seejärel ma tunnistasin talle oma veendumusest Joseph Smithi prohvetlikust kutsest. See poisslaps, kes sündis 200 aastat tagasi sel kuul tagasihoidlikes oludes Vermonti osariigi maakohas, oli ette määratud saama suureks juhiks, viimaks täide meie Isa plaani oma lastele maa peal.

Me ei kummarda prohvetit. Me kummardame Jumalat, meie Igavest Isa ja ülestõusnud Issandat, Jeesust Kristust. Kuid me tunnustame prohvetit; me kuulutame teda; me austame teda; me austame teda kui instrumenti Kõigevägevama kätes, taastamaks maa peale jumaliku evangeeliumi muistseid tõdesid koos preesterlusega, mille kaudu kasutatakse Jumala volitust Tema Kiriku asjades ning Tema rahva õnnistamiseks.

Josephi elulugu on ime. Ta sündis vaesuses. Teda saatis ebaõnn. Teda aeti ühest kohast teise, alusetult süüdistades ning seadusvastaselt vangistades. Ta mõrvati 38-aastaselt. Sellele vaatamata saatis ta oma surmale eelnenud 20 aasta jooksul korda seda, mida keegi teine ei ole suutnud korda saata kogu elu jooksul. Ta tõlkis ja avaldas Mormoni Raamatu - teose, mis on sellest ajast alates tõlgitud paljudesse keeltesse ning mida miljonid inimesed üle kogu maailma tunnustavad kui Jumala sõna. Ilmutused, mis ta sai ja teised kirjutised, mis ta trükis avaldas, on nendele miljonitele samuti pühakirjaks. Raamatu lehekülgedes mõõdetuna on kõik see kokku umbes kaks korda rohkem kui terve piibli Uus Testament ning see kõik tuli ühe mehe kaudu mõne aasta jooksul.

Samal ajal lõi ta organisatsiooni, mis 175 aastat on vastu pidanud igale hädale ja probleemile ning on sama tõhus tänapäeval, administreerides üle 12-miljonist ülemaailmset liikmeskonda, kui see oli 1830. aastal, administreerides 300 liiget. On kahtlejaid, kes on püüdnud seletada seda imelist organisatsiooni kui selle aja pärandit, kus Joseph elas. Mu arvamus on, et see organisatsioon oli sama iseäralik, eriline ja tähelepanuväärne tol ajal, kui see on tänapäeval. See ei olnud tolle aja pärand. See tuli ilmutusena Jumalalt.

Surematus ja igavik

Joseph Smithi nägemus inimese surematust loomusest ulatus sünnile eelnevast eksistentsist igavikkudesse teisel pool hauda. Ta õpetas, et päästmine on üleüldine, et kõik inimesed saavad kasu ülestõusmisest Päästja poolt tehtud lepituse kaudu. Kuid lisaks sellele annile on nõutud kuulekust evangeeliumi põhimõtetele ning antud lubadus sellele järgnevaks õnneks siinses elus ja ülenduseks tulevases elus.

Ka ei olnud see evangeelium, mida ta õpetas, piiratud nendega, kes olid tema või tulevastest põlvkondadest. Joseph Smithi meel, mida juhendas taeva Jumal, hõlmas kogu inimkonda kõigis põlvkondades. Nii elavatel kui surnutel peab olema võimalus osa saada evangeeliumi talitustest.

Muistne Peetrus kuulutas: "Sest selleks on surnuile kuulutatud evangeelium, et kohus nende üle oleks mõistetud nagu inimeste üle lihas ja nad elaksid nagu Jumal vaimus" (1 Peetruse 4:6). Surnute puhul peab olema asendustöö, et nende üle mõistetaks kohut vastavalt inimestele lihas ning selleks, et seda teha, tuleb nad identifitseerida; sellest see suur Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku pereajaloo programm. Seda ei loodud, et rahuldada harrastuse huvisid, vaid et täide viia Jumala igavesi eesmärke.

Selle 20 aasta jooksul, mis eelnes tema surmale, käivitas Joseph Smith programmi, viimaks evangeeliumi maailma rahvastele. Mind paneb imestama see julgus, millega ta edasi liikus. Isegi Kiriku alguspäevadel, rasketel aegadel, kutsuti inimesi lahkuma kodust ja perekonna juurest, ületama merd, et kuulutada Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamisest. Prohveti meel ja tema nägemus hõlmasid tervet maailma.

Liikmed Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Briti saartel ja Aafrikas, Euroopa riikides, Vaikse ookeani saartel ja kontinentidel ning iidsetel Aasia maadel kogunevad kaks korda aastas üldkonverentsi koosolekuteks. See on Jumala prohveti Joseph Smithi nägemuse täideminek. Ta oli tõepoolest võimas nägija, kes nägi seda aega ja veelgi suurepärasemaid aegu tulemas, mil Issanda töö laieneb üle maailma.

See suurepärane asjade täideminek paneks imestama neid värvitud nägudega mehi, kes sel kuumal juunikuu päeval 1844. aastal argpükslikult rünnates tulistasid ja tapsid kaitsetu prohveti. See paneks imestama Illinoisi osariigi kuberneri Thomas Fordi, kes oli lubanud kaitsta prohvetit ning kes seejärel jättis ta üksi halastamatu rahvahulga meelevalda. See oli seesama Thomas Ford, kes järeldas oma biograafias, et Joseph Smithi "ei saadaks kunagi edu korrasüsteemi loomisel, millel oleks püsiv edu ka tulevikus" (tsiteeritud teosest B. H. Roberts "A Comprehensive History of the Church," 2. kd, lk 347).

See on seesama Thomas Ford, kes maetuna Peoria kalmistule Illinoisi osariigis on suuresti unustatud, samas kui seda meest, kelle ta oli hukka mõistnud, mäletatakse tänulikkusega üle kogu maailma.

Au olgu mehel

Kui ma olin 12-aastane poiss, võttis isa mu kaasa selle vaikonna preesterluse koosolekule, kus me elasime. Ma istusin tagareas, samas kui tema istus vaikonna juhatajana poodiumil. Selle koosoleku alguses, mis oli esimene omataoline, kus ma olin kunagi käinud, tõusis 300 või 400 meest püsti. Neil oli erinev taust ja nad esindasid erinevaid ameteid, kuid igaühel oli südames seesama veendumus, millest nad laulsid koos järgmiseid suuri sõnu:

Au olgu mehel, kes võitud Jehoovast,
prohvetil, nägijal Jeesuses!
Valitud juhtima viimaseid aegu,
kuningailt austus ja kuulsus rahva seas.
("Au olgu mehel", Kiriku lauluraamat, lk 50)

Minuga toimus midagi, kui ma kuulsin neid usuga mehi laulmas. Minu poisikeselikku südamesse tuli Püha Vaimu kaudu teadmine, et Joseph Smith oli tõepoolest Kõigevägevama prohvet. Nende paljude aastate jooksul, mis on sellest möödunud - aastate jooksul, mil ma olen lugenud palju tema sõnu ja teoseid - on see teadmine kasvanud tugevamaks ja veelgi kindlamaks. Mul on olnud võimalus tunnistada erinevatel kontinentidel, nii põhjas kui lõunas, nii idas kui läänes, et ta oli ja on Jumala prohvet, vägev teenija ja Issanda Jeesuse Kristuse tunnistaja.

Suur on ta au ja ta preesterlus ikka,
millise võtmeid ta igavest' peab.
Avaneb Issanda kuningriik talle
nii nagu teistel, kel kroonitud pea.
(Kiriku lauluraamat, lk 50)

Seda tunnistust kinnitan ma nüüd veel kord Tema nimel, kelle tunnistajaks oli Joseph Smith ning kelle tunnistajaks ka mina olen, nimelt Issanda Jeesuse Kristuse nimel.