Jaanuar 2006 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Õpetaja kavand

Vanem THOMAS S. MONSON

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Kui Jeesus teenis kaua aega tagasi kauges paigas inimlaste seas, rääkis Ta sageli tähendamissõnadega – keeles, mida rahvas kõige paremini mõistis. Sageli kõrvutas ta oma kuulajate elusid maja ehitamisega. Kas Teda ei teatud tihti kui "puusepa poega"1? Ta kuulutas: "Iga … koda, mis on isekeskis riius, ei jää püsima."2 Hiljem Ta hoiatas, et Tema koda on korra koda, ja mitte segaduse koda.3

Ilmutuses, mis anti prohvet Joseph Smithi kaudu 27. detsembril 1832 Ohio osariigis Kirtlandis, andis Õpetaja nõu: "Organiseeruge; valmistage kõik vajalik; ja rajage koda, nimelt palve koda, paastumise koda, usu koda, õppimise koda, hiilguse koda, korra koda, Jumala koda."4

Kust võiks keegi meist leida paremini sobiva kavandi, mille järgi ehitada targalt ja korrapäraselt koda, milles isiklikult kogu igaviku elada?

Me oleme sõna otseses mõttes igavikuliste kodade ehitajad. Me oleme selle ala õpipoisid, mitte väljaõppinud töölised. Meil on vaja jumalikku abi, kui me tahame edukalt ehitada. Apostel Pauluse poolt kirja pandud juhised annavad meile vajalikku tuge: "Eks te tea, et te olete jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?"5

Kui me peame meeles, et igaüks meist on sõna otseses mõttes Jumala vaimupoeg või -tütar, ei leia me raske olevat pöörduda palves meie Taevase Isa poole. Ta hindab selle toormaterjali väärtust, mida me nimetame eluks. Pidage meeles, et hingede väärtus on Jumala silmis suur.6 Tema avaldus innustab leidma eesmärki meie elus.

Meil on õpetaja, kes juhib meie jõupingutusi, kui me vaid usume Temasse – nimelt Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Ta kutsub meid:

"Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.

Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!"7

Jeesuse kohta öeldi, et Ta "edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures"8. Kas meis on meelekindlust teha samuti? Ühes pühakirjareas seisab austusavaldus meie Issandale ja Päästjale, kelle kohta öeldi: "Tema käis mööda maad ja tegi head."9

Uskujate näited

Paulus visandas kirjas oma armastatud Timoteosele viisi, kuidas me võime saada paremaks ning samal ajal pakkuda abi teistele, kes mõtisklevad või küsivad: "Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?"10

Vastus, mille andis Paulus Timoteosele, annab innustava kohustuse meile kõigile. Pangem tähele tema tarka nõuannet: "Ole usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses."11

Uurigem lähemalt seda püha juhist, mis on tõepoolest antud meile.

Esiteks, olge eeskujuks sõnas. Issand ütles, et olgu meie sõnad üksteise ülesehitamiseks.12

Kas me mäletame Pühapäevakooli ühe lemmiklaulu nõuannet?

Oh, lahked sõnad, mis me lausume, meil mälus elavad,
ja päikesepaiste meist iial ei lahku.
Öelgem sageli üksteisele lahkeid sõnu;
lahked sõnad on südame mahedad toonid.
13

Vaadakem Mary Boyson Walli tähelepanekut, kes abiellus Don Harvey Walliga Salt Lake'i templis 1913. aastal. Nad tähistasid oma 81. pulmaaastapäeva vahetult enne Doni surma 103 aasta vanuselt, kes lahkus siit elust enne Maryt. "Church News`i" artiklis tõi ta oma elu ja nende abielu pikaealisuse põhjuseks lahkete sõnade rääkimise. Ta ütles: "Ma arvan, et see aitas meid, sest me [püüdsime] üksteist aidata ning mitte öelda üksteisele halbu sõnu."14

Teiseks, olge eeskujuks kõnes. 1987. aasta oktoobrikuu üldkonverentsil kuulutas president Gordon B. Hinckley: "Nurjatu kõne rüvetab inimest, kes kõneleb. Kui teil on selline harjumus, siis kuidas seda lõpetada? Te alustate otsusega ennast muuta. Järgmisel korral, kui te tahate kasutada sõnu, mis te teate, et on valed, lihtsalt lakake kõnelemast. Olge vait või öelge, mis te tahate öelda, teisel viisil."15

François de la Rochefoucauld täheldas: "Üks põhjus, miks on nii vähe inimesi, kes tunduvad olema mõistlikud ja meeldivad vestluskaaslased, on, et peaaegu kõik mõtlevad sellest, mida nad tahavad ise öelda, selle asemel, et selgelt vastata sellele, mis on neile öeldud."16

Kolmandaks, olge eeskujuks ligimesearmastuses. Kirjast korintlastele tuleb see imeilus tõde: "Armastus ei hävi ilmaski!"17

Hingele on rahuldust pakkuv teadmine, et Kirik on pakkunud koheselt abi loodusõnnetuste piirkondadele niivõrd paljudes kohtades. Sageli oleme me olnud kohal esimesena peale selliseid õnnetusi ning olnud suurimaks abiks. On ka teised organisatsioonid, kes samuti reageerivad heldel moel.

Mis on ligimesearmastus? Moroni, pannes kirja mõned oma isa Mormoni sõnad, kirjutas: "Ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus ja see kestab igavesti."18

Üks, kes oli oma elus eeskujuks ligimesearmastuses, oli president George Albert Smith (1870–1951). Koheselt peale II Maailmasõda korraldas Kirik suure ühisettevõtmise kogumaks sooje riideid kannatavatele pühadele Euroopasse saatmiseks. Vanem Harold B. Lee (1899–1973) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ja vanem Marion G. Romney (1897–1988), kes oli Kaheteistkümne abiline, viisid president George Albert Smithi Sotsiaalabi Kvartalisse Salt Lake Citys, et näha tulemusi. Nad olid liigutatud Kiriku liikmeskonna heldest reageeringust. Nad vaatasid, kuidas president Smith jälgis töötajaid, kui nad pakkisid seda suurt annetatud riiete ja kingade hulka. Nad nägid pisaraid mööda tema nägu alla voolamas. Mõne hetke pärast võttis president Smith seljast oma uue mantli ja ütles: "Palun saatke ka see."

Vennad, kes olid koos temaga, ütlesid talle: "Ei, president, ei; ära saada seda; on külm ja sul on oma mantlit vaja."

Kuid president Smith ei võtnud seda tagasi ja nii saadeti tema mantel koos kõigi teistega Euroopasse, kus ööd olid pikad ja pimedad ning toitu ja riideid oli vähe. Siis jõudsid saadetised pärale. Rõõmu ja tänulikkust väljendati nii valjuhäälselt kui salajases palves.

Neljandaks, olge eeskujuks vaimus. Lauludes kirjutatakse: "Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!"19

17-aastasena läksin ma Ameerika Ühendriikide Mereväkke ning osalesin esmakoolitusel California osariigis San Diegos. Esimesed kolm nädalat tundus, nagu püüaks merevägi meid pigem tappa kui koolitada meid, kuidas ellu jääda.

Ma ei unusta kunagi esimest pühapäeva San Diegos. Vanemohvitser ütles meile: "Täna lähevad kõik kirikusse." Seejärel rivistusime me riviväljakule. Vanemohvitser hüüdis: "Kõik, kes te olete katoliiklased – te kogunete Camp Decaturis. Edasi, marss! Ja ärge tulge tagasi enne kella kolme!" Suur hulk marssis minema. Seejärel ütles ta: "Kõik, kes te olete juudiusku – te kogunete Camp Henrys. Edasi, marss! Ja ärge tulge tagasi enne kella kolme!" Väiksem kontingent lahkus. Seejärel ta ütles: "Teie ülejäänud protestandid kogunete Camp Farraguti saalides. Edasi, marss! Ja ärge tulge tagasi enne kella kolme!"

Minu peas välkus mõte: "Monson, sa ei ole katoliiklane. Sa ei ole juut. Sa ei ole protestant." Ma otsustasin kohale jääda. Tundus, nagu sajad mehed marsiksid minust mööda. Siis kuulsin ma kauneimaid sõnu, mida vanemohvitser kunagi minu kuuldes lausus. Ta ütles: "Ja kuidas teie, mehed, ennast kutsute?" Ta kasutas mitmust – mehed. See oli esimene kord, kui ma sain teada, et keegi seisis veel minu seljataga riviväljakul. Me ütlesime koos: "Me oleme mormoonid." Ta kratsis kukalt, tema näost võis lugeda arusaamatust, ja ta ütles: "Hästi, minge ja leidke kusagil omale paik – ja ärge tulge tagasi enne kella kolme." Me marssisime minema. Nende sammudes võis peaaegu märgata Algühingus õpitud riimi:

Julge olla mormoon;
julge seista üksi.
Julge olla otsuses kindel,
ja julge seda välja öelda.


Viiendaks, olge eeskujuks usus. Vanem Stephen L. Richards (1879–1959), esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, kuulutas, rääkides usust: "Inimesest endast kõrgema väe tunnustamine ei alanda inimest mingilgi viisil. Kui ta oma usus tunneb, et kõrgem võim on kõige hea allikaks ja et sellel on tema elu jaoks plaan, näeb ta vaimusilmas enda jaoks ülemat eesmärki ning üllamaid omadusi ning on kannustatud ja õhutatud võitluses oma eksistentsi pärast … Ta peab otsima, uskudes, palvetades ja lootes, et ta leiab. Ükski selline siiras ja palvemeelne jõupingutus ei jookse tühja – see on usu filosoofia peamine omadus."20 Jumalik abi saadab neid, kes seda alandlikult otsivad.

Minnie Louise Haskins tõi välja selle põhimõtte ühes armsas luuletuses:

Ja ma ütlesin mehele, kes seisis aasta värava juures:
"Anna mulle valgust, et ma võiksin turvaliselt teadmatusse astuda!"
Ja tema vastas:
"Mine pimedusse ja ulata oma käsi Jumala kätte.
See on sinu jaoks parem kui valgus ja turvalisem kui tuntud tee."21

Lõpuks, olge eeskujuks puhtuses. "Kes tohib minna Jehoova mäele ja kes tohib seista ta pühas paigas?

See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt, kelle hing tühja ei himusta ega vannu pettuseks!

Tema saab õnnistuse Jehoovalt ja õiguse oma Jumalalt, kes on tema abi!"22

Nagu president David O. McKay (1873–1970) täheldas: "Meie riigi turvalisus sõltub kodu puhtusest ja tugevusest; ja ma tänan Jumalat … Kiriku õpetuste eest kodu ehitamise kohta ning mõjust, mille on jätnud lahked lastevanemad, et kodu peab olema kõige püham paik maailmas. Meie inimesed on kodu-ehitajad ning neid õpetatakse kõikjal, alates lapsepõlvest kuni vana eani, et kodu tuleks hoida puhtana ja turvalisena selle maailma pahelisusest."23

Meie Isa tänulikkus

Palju aastaid tagasi osalesin ma ühel vaikonna konverentsil Wyomingi osariigis Star Valley's, kus vahetati välja vaikonna juhatus. E. Francis Winters, vaikonna juhataja, kes vabastati, oli teeninud ustavalt kogu pika 23-aastase perioodi. Kuigi ta oli oma loomult ja võimalustelt tagasihoidlik, oli ta olnud lakkamatuks jõuallikaks igaühele selles orus. Vaikonna konverentsi päeval oli hoone pilgeni täis. Iga süda tundus ütlevat vaikseid tänusõnu sellele õilsale juhile, kes oli andnud oma elu niivõrd omakasupüüdmatult teiste heaks.

Kui ma tõusin püsti, et kõneleda, õhutas Vaim mind tegema midagi, mida ma ei olnud kunagi teinud enne ega ole teinud peale seda. Ma ütlesin, kui kaua Francis Winters oli vaikonda juhtinud; seejärel palusin ma kõigil, keda ta oli lastena õnnistanud või konfirmeerinud, püsti tõusta ja seisma jääda. Seejärel ma palusin kõigil neil isikutel, keda vanem Winters oli pühitsenud, ametisse asetanud, isiklikult nõu andnud või õnnistanud, püsti tõusta. Tulemus oli erutav. Iga inimene saalis tõusis püsti. Pisarad voolasid – pisarad, mis andsid edasi, paremini kui seda suudaksid sõnad, lahkete südamete tänulikkuse. Ma pöördusin vanem ja õde Wintersi poole ja ütlesin: "Me oleme täna tunnistajateks Vaimu õhutustele. See hiiglasuur rahvahulk ei peegelda mitte ainult isiklikke tundeid, vaid ka Jumala tänulikkust hästi elatud elu eest." Ükski isik, kes oli sel päeval saalis, ei unusta, mida ta tundis, kui me olime tunnistajateks Issanda Vaimu keelele.

Siin oli Francis Winters "usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses".24

Ustavad usule, mida kalliks pidasid me vanemad,
ustavad tõele, mille eest märtrid on langenud.
Jumala käsule,
hing, süda ja käsi,
ustavaks jääme, ei iial me väsi.
25

Minu alandlik palve on, et me kõik võiksime seda teha.

 

MÄRKUSED

1. Matteuse 13:55.

2. Matteuse 12:25.

3. Vaata ÕL 132:8.

4. Vaata ÕL 88:119.

5. 1 Korintlastele 3:16.

6. Vaata ÕL 18:10.

7. Matteuse 11:28–30.

8. Luuka 2:52.

9. Apostlite teod 10:38.

10. Apostlite teod 8:31.

11. 1 Timoteosele 4:12.

12. Vaata ÕL 136:24.

13. Joseph L. Townsend, "Let Us Oft Speak Kind Words," Hymns, nr 232.

14. Tsiteeritud artiklist "Lives of Kindness, Service," Church News, 21. sept 1996, lk 10.

15. "Take Not the Name of God in Vain," Ensign, nov 1987, lk 47.

16. Maxims (1959), lk 54.

17. 1 Korintlastele 13:8.

18. Moroni 7:47.

19. Laulud 51:12.

20. Conference Report, okt 1937, lk 35, 38.

21. "The Gate of the Year," James Dalton Morrison, toim, teoses "Masterpieces of Religious Verse" (1948), lk 92.

22. Laulud 24:3–5.

23. Conference Report, apr 1909, lk 66.

24. 1 Timoteosele 4:12.

25. Evan Stephens, "True to the Faith," Hymns, nr 254.