Veebruar 2006 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Puhastumine meie katsumuste läbi

Vanem JAMES E. FAUST

Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

See sõnum on kõigile, kuid eriti neile, kes tunnevad, et neil on olnud rohkem katsumusi, kurbust, valu ja okkaid, kui nad suudavad taluda ning on oma ebaõnnes peaaegu uppunud kibestumuse vetesse. See on mõeldud lootuseks, jõuks ja vabastuseks.

Aastate eest rääkis president David O. McKay (1873–1970) mõnede Martini käsikäru kompanii liikmete kogemusest. Paljud neist varajastest pöördunutest olid emigreerunud Euroopast ja olid liiga vaesed, et osta härgi või hobuseid ja vankrit. Nad olid oma vaesuse tõttu sunnitud vedama käsikärusid, kus oli sees kogu nende vara, üle tasandike omaenda toore jõuga. President McKay jutustas ühe loo, mis juhtus mõni aasta peale kangelaslikku väljarändamist:

"Õpetaja ütles klassi ees, et ei ole õige kunagi üritada ega isegi lubada neil [Martini käsikäru kompaniil] tulla sellistes oludes üle tasandike."

Seejärel tsiteeris president McKay üht kõrvaltvaatajat, kes oli selles klassis: "Kasutati teravat kriitikat Kiriku ja selle juhtide aadressil, et nad olid lubanud kas või ühelgi pöördunute rühmal tulla riskeerides üle tasandike rohkema varustuseta või kaitseta, kui käsikärude karavan seda lubas.

Vana mees nurgas … istus vaikselt ja kuulas niikaua kui suutis, seejärel tõusis ta püsti ja ütles midagi, mida ükski inimene, kes teda kuulis, mitte kunagi ei unusta. Ta nägu oli täis emotsioone, ent sellele vaatamata rääkis ta rahulikult ja kaalutletult, kuid suure tõsiduse ja siirusega.

Peaasjalikult [ta] ütles: "Ma palun teil lõpetada see kriitika. Te räägite asjast, millest te mitte midagi ei tea. Lihtsalt ajaloofaktid ei tähenda siin midagi, sest need ei heida kohast valgust sellega seotud küsimusele. Kas oli viga saata käsikäru kompanii välja niivõrd hilisel aastaajal? Jah. Kuid mina olin selles kompaniis ning minu naine oli selles ja õde Nellie Unthank, keda te olete tsiteerinud, oli ka seal. Me kannatasime rohkem, kui te suudate ette kujutada ning paljud külmusid surnuks või surid nälga, kuid kas te olete kunagi kuulnud ühtegi selle kompanii ellujäänud liiget lausumas kriitilist sõna? …

Ma olen vedanud oma käsikäru ka siis, kui ma olin nii nõrk, haigusest kurnatud ja näljas, et ma vaevalt suutsin tõsta üht jalga teise ette. Ma olen vaadanud ette ja näinud liivast maalappi või mäenõlva ja olen öelnud, et ma suudan minna ainult nii kaugele ning seal pean ma alla vanduma, sest sealt ei suuda ma oma koormat läbi vedada.""

Ta jätkab: "Kui ma selle liivani jõudsin, siis hakkas käru mind lükkama. Ma vaatasin mitmeid kordi tagasi, et näha, kes lükkas mu käru, kuid mu silmad ei näinud kedagi. Ma sain siis aru, et Jumala inglid olid seal.

Kas ma kahetsesin, et ma otsustasin tulla käsikäruga? Ei. Mitte siis ega ühelgi hetkel oma elus peale seda. See hind, mille me pidime maksma Jumalaga tuttavaks saamise eest, oli meile eriliseks võimaluseks ja ma olen tänulik, et mul oli võimalus tulla Martini käsikäru kompaniis.""1

Puhastav tuli

Sellest ilmneb suur tõde. Valus, agoonias ja kangelaslikes elupüüdlustes läbime me puhastustule ning see tähtsusetu ja mitteoluline meie elus võib ära sulada nagu räbu ning muuta meie usu eredaks, täielikuks ja tugevaks. Sel viisil võib jumalik kujutis peegelduda meie hingest. See on osa sellest puhastumise hinnast, mida mõnedelt nõutakse, et saada Jumalaga tuttavaks. Näib, et elu agooniates me kuulame paremini jumaliku Karjase nõrku ja vagu sosistusi.

Igasse ellu tulevad piinarikkad ja ahastama panevad ebaõnne päevad ning üha korduvad raskused. Tundub, et kõigi jaoks jagub täiel määral ahastust, kurbust ja tihti südamemurdmist, kaasa arvatud neile, kes tõsiselt püüdlevad õigluse ja ustavuse poole. Apostel Paulus viitas iseenda proovilepanekule: "Sellepärast et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikaga lööma."2

Okkad, mis torgivad, mis jäävad kinni keha külge, mis teevad haiget, muudavad sageli elusid, mis näivad olevat jäetud ilma tähenduslikkusest ja lootusest. See muutus tuleb läbi puhastusprotsessi, mis näib sageli olevat julm ja raske. Sel viisil muutub hing nagu pehmeks saviks Õpetaja käte vahel, ehitades üles usku, kasulikkust, ilu ja jõudu täis elusid. Mõnede jaoks põhjustab puhastustuli usu kadumise Jumalasse, kuid need, kellel on igavikuline vaatenurk, mõistavad, et selline puhastus on osa täiuslikumaks saamise protsessist.

Alma ütles: "Karjane on kutsunud teid ja kutsub teid ikka veel, kuid te ei kuula tema häält!"3 Oma kõige raskemates katsumustes on meil võimalik saada uuestisündinuteks, sündida uuena, uuendatuna südames ja vaimus. Me ei jookse enam rahvamassi järel, vaid selle asemel naudime Jesaja lubadust saada uut jõudu ja "tõus[ta] tiibadega üles nagu kotkad"4.

Kellegi usu proovilepanek toimub enne tunnistuse saamist, sest Moroni tunnistas: "Te ei saa mingit tunnistust enne teie usu proovile panekut"5. See usu proovile panek võib olla hindamatu kogemus.

Peetrus teatab: "Teie usk, kui see on läbi katsutud, leitaks kallihinnalisem olevat kullast, mis kaob ja siiski tules läbi katsutakse, ja oleks teile kiituseks ja hiilguseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel"6. Katsumused ja hädad võivad olla ettevalmistuseks uuesti sündimisel.

Uuteks olevusteks saamine

Uuestisünd vaimsete katsumuste läbi teeb meid uuteks olevusteks. Me saame Moosia raamatust teada, et kogu inimkond peab olema uuesti sündinud – Jumalast sündinud, muudetud, lunastatud ja ülendatud – et saada Jumala poegadeks ja tütardeks7. Vanem Marion G. Romney (1897–1988), esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, ütles selle imelise väe kohta: "Selle mõju iga inimese elule on sarnane. Ükski inimene, kelle hing on valgustatud leegitseva Jumala Vaimu poolt, ei suuda selles patu ja tohutu pimeduse maailmas jääda pealtvaatajaks. Teda paneb liikuma vastupandamatu soov olla Jumalale sobiv aktiivne kaastöötaja õigsuse edendamisel ning inimeste elude ja mõtete vabastamisel patu vangistusest"8.

Vanem Parley P. Pratt (1807–1857) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist väljendas tundeid uuestisündimise kohta: "Kui mulle öeldaks, et ma pean maailma ümber pöörama, oleks mäe tasandamine, maa äärtesse minek või Araabia kõrbete ületamine kergem, kui otsus puhata, mil mul on preesterlus. Ma olen saanud püha võidmise ning ei suuda kunagi puhata, kuni viimane vaenlane on alistatud, surm hävitatud ning tõde valitseb võidukalt"9.

Kahjuks on mõned meie suurematest katsumustest meie oma rumaluse ja nõrkuse tulemus ning need juhtuvad tänu meie enda ettevaatamatusele ja üleastumisele. Keskseks osaks nende probleemide lahendamisel on suur vajadus pöörduda tagasi õigele rajale ning vajaduse korral teha kõik sammud täielikuks meeleparanduseks. Selle tähtsa põhimõtte abil saab paljud asjad täielikult heastada ning muuta kõiki asju paremaks.

Me võime minna abi saamiseks teiste juurde. Kelle juurde me võime minna? Vanem Orson F. Whitney (1855–1931) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist küsis selle küsimuse ja vastas sellele:

"Kelle poole me pöördume kurbuse ja õnnetuse hetkedel abisaamiseks ja lohutuseks? … Need on mehed ja naised, kes on kannatanud ning võtnud sellest kannatuse kogemusest kaasa rikkaliku kaastunde ja lohutuse kui õnnistuse nende jaoks, kes seda praegu vajavad. Kas nad suudaksid seda teha, kui nad ei oleks ise kannatanud?

… Kas pole mitte see Jumala eesmärk, miks lasta oma lastel kannatada? Ta tahab, et nad saaksid rohkem tema sarnaseks. Jumal on kannatanud kaugelt rohkem, kui inimene kunagi on või saab kannatama, ning on seetõttu suureks kaastunde ja lohutuse allikaks"10.

Jesaja viitas enne Päästja sündi Temale kui "valude mehele"11. Rääkides Õpetuses ja Lepingutes Iseendast, ütles Päästja, et see kannatus pani Teda – isegi Jumalat, suuremat kõigist – valust värisema, ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning paluma, et Ta ei peaks jooma kibedast karikast ja tagasi kohkuma"12.

Mõned kalduvad arvama, et nende piinad on karistuseks. Roy W. Doxey kirjutab:

"Prohvet Joseph Smith õpetas, et on vale uskuda, et pühad pääsevad kõigist kohtumõistmistest – haigustest, katkust, sõjast jne – viimsetel päevadel; järelikult on patune põhimõte öelda, et need hädad on põhjustatud üleastumistest. ("Teachings of the Prophet Joseph Smith", lk 162)

President Joseph F. Smith õpetas, et ei ole mõtet uskuda, et haigus ja kannatused, mis meile osaks saavad, tulenevad kas Jumala halastusest või meelepahast"13.

Paulus mõistis seda täiuslikult. Viidates Päästjale, ütles ta:

"Ehk ta oligi Poeg, õppis ta sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas.

Ja kui ta oli saanud täielikuks, sai tema igavese õndsuse alustajaks kõigile, kes on temale sõnakuulelikud"14.

Lugu vastupidamisest

Mõne inimese kannatused on erakordsed. Stillman Pond oli Kiriku algusaegadel Nauvoos Seitsmekümne Teise Kvoorumi liige. Ta oli varajane Kirikusse pöördunu, kes oli tulnud Hubbardstonist, Massachusettsist. Nagu teisigi, kiusati teda ja ta naist Mariat ning nende lapsi taga ja aeti Nauvoost välja. Septembris 1846 said neist suurest läände rändamisest osavõtjad. Tolle aasta varajane talv tõi erakordseid raskusi, kaasa arvatud malaaria, koolera ja tiisikus. Peret tabasid kõik need kolm haigust.

Maria jäi tiisikusse ja kõik lapsed kannatasid malaaria käes. Varajases lumes edasi liikudes surid kolm nende lastest. Stillmann mattis nad tasandikele. Leina, valu ja malaariapalaviku tõttu halvenes Maria seisukord. Ta ei suutnud enam kõndida. Nõrga ja haigena sünnitas ta kaksikud. Neile pandi nimeks Joseph ja Hyrum ning mõlemad surid mõne päeva jooksul.

Stillman Pondi pere jõudis Winter Quartersisse ja nagu paljud teisedki pered, kannatasid nad telgis elades kibedasti. Kuid viie lapse surm üle tasandike Winter Quartersisse tulles oli alles algus.

Horace K. ja Helen Mar Whitney päevik kinnitab Stillman Pondi järgmise nelja lapsega seonduvat, kes hukkusid:

"Kolmapäeval, 2. detsembril 1846 suri 14-aastane Laura Jane Pond külmetuse ja palaviku tõttu." Kaks päeva hiljem "Reedel, 4. detsembril 1846 suri külmetusse 11-aastane Harriet M. Pond." Kolm päeva hiljem "Esmaspäeval, 7. detsembril 1846 suri külmetusse 18-aastane Abigail A. Pond." Vaid viis nädalat hiljem "Reedel, 15. jaanuaril 1847 suri külmetuse ja palaviku tõttu 6-aastane Lyman Pond."15

Neli kuud hiljem, 17. mail 1847 suri ka tema naine Maria Davis Pond. Tasandikke ületades kaotas Stillman Pond naise ja üheksa last. Temast sai väljapaistev Utah' asustaja ja hiljem sai temast seitsmekümne kvoorumite juht. Olles kaotanud tasandikke ületades need üheksa last ja oma naise, ei kaotanud Stillman Pond oma usku. Ta ei andnud alla. Ta läks edasi. Nagu paljud teised enne ja pärast, maksis Ta hinda, et saada tuttavaks Jumalaga.
Jumalikul karjasel on kõigi jaoks lootuse, jõu ja vabastuse sõnum. Kui ei oleks ööd, ei oskaks me hinnata päeva ega saaks näha tähti ja taevaste suurust. Me peame koos magusaga osa võtma mõrust. Raskustel, mida me iga päev kohtame, on jumalik eesmärk. Need valmistavad ette, puhastavad ja seeläbi õnnistavad.

Kui me nopime roose, me märkame, et sageli ei saa me vältida okkaid, mis tärkavad samast varrest.

Puhastava tule läbi saab tulla hiilgav vabastamine. See võib olla üllas ja jäädav ümbersünd. Jumalaga tuttavaks saamise hind saab makstud. Siis võib tulla püha rahu. Siis äratatakse taas suikvel olevad sisemised ressursid. Mugav õigluse kate mähitakse meie ümber, et kaitsta meid ja hoida meid hingeliselt soojas. Enesehaletsus haihtub, kui loeme kokku oma õnnistused.

Igaviku õnnistused tulevad kindlasti neile, kes puhastumises vastu peavad, nagu Issand ise on õpetanud: "Päästetud saab ainult see, kes peab vastu lõpuni."16 Ma tunnistan, et Jeesus on Kristus ja jumalik Lunastaja. Ta elab! Tema omad on igavese elu magusad sõnad.

 

MÄRKUSED

1. "Pioneer Women," Relief Society Magazine, jaan 1948, lk 8.

2. 2 korintlastele 12:7.

3. Alma 5:37.

4. Jesaja 40:31.

5. Eter 12:6.

6. 1 Peetruse 1:7.

7. Vaata Moosia 27:24–27.

8. Konverentsi aruanne, okt 1941, lk 89.

9. Deseret News, 30. apr 1853, lk 2.

10. "A Lesson from the Book of Job," Improvement Era, nov 1918, lk 7.

11. Jesaja 53:3.

12. Vaata ÕL 19:18.

13. The Doctrine and Covenants Speaks (1970), 2. kd, lk 373; vaata samuti Joseph F. Smith, Gospel Doctrine, 5. tr (1939), lk 56–57.

14. Heebrealastele 5:8–9

15. Tsiteeritud "Stillman Pond, a Biographical Sketch," koost. Leon Y. ja H. Ray Pond, Sterling Forsyth, Histories, Archives of The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints, lk 4.

16. ÕL 53:7.