Aprill 2006 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Oma parima mina leidmine

Vanem THOMAS S. MONSON
Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Kunagi ammu ja kaugel eemal õpetas meie Issand ja Päästja, Jeesus Kristus, rahvahulkadele ja oma jüngritele "tee[d] ja tõde ja elu"1. Ta andis nõu oma pühade sõnadega. Ta oli oma eeskujuliku eluga meile eeskujuks.

Tema õpetused ja Ta eeskuju panid Peetruse küsima: "Missugused siis teie peate olema?"2 Õpetades Ameerika mandril, lisas Issand Jeesus Kristus samale küsimusele vastates järgmised tähendusrikkad sõnad: "Missugused mehed te peaksite olema? Tõesti ma ütlen teile, just nagu mina olen."3

 

Parima mina otsimine

Oma maise teenimistöö ajal tõi Õpetaja välja, kuidas me peaksime elama, kuidas me peaksime õpetama, kuidas me peaksime teenima ja mida me peaksime tegema, et saada nii heaks, kui meie puhul on võimalik.

Üks selline õppetund pärineb Johannese raamatust Piiblis:

"Filippus leiab Naatanaeli ja ütleb temale: "Kellest Mooses on kirjutanud käsuõpetuses, ja prohvetid, selle me oleme leidnud, Jeesuse, Joosepi poja, Naatsaretist!"

Naatanael ütles talle: "Kas Naatsaretist võib tulla midagi head?" Filippus ütles temale: "Tule ja vaata!"

Jeesus nägi Naatanaeli tema juure tulevat ja ütles temast: "Ennäe, tõeline iisraellane, kelles ei ole kavalust!"4

Meie maise rännaku ajal pakub apostel Pauluse nõuanne taevalikku juhatust: "Kõik, mis on tõsine, mis aus, mis õige, mis kasin, mis armas, mis on hea kuulda kui vooruslik komme ja kiituse väärt, sellele mõelge!" Sellele järgneb kokkuvõttev käsk: "Mis te ka olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke; ja rahu Jumal on siis teiega."5

Oma parimat mina otsides juhivad meie mõtlemist mõned küsimused: Kas ma olen see, kes ma olla tahan? Kas ma olen täna Päästjaga lähedasem, kui ma olin eile? Kas ma olen homme veelgi lähedasem? Kas mul jagub julgust paremaks muutuda?

 

Perekonna raja valimine

Aeg on valida sageli unustusse vajunud rada, mida me võiksime nimetada "perekonna rajaks", et meie lapsed ja lastelapsed võiksid saavutada tõepoolest oma täieliku potentsiaali. Tegemist on rahvusvahelise tõusulainega. See kannab endaga sõnadesse panemata sõnumit: "Pöörduge oma juurte, oma perede, saadud õppetundide, läinud elu, seatud eeskujude, nimelt pereväärtuste juurde." Sageli on küsimus vaid kojupöördumises – pöördumises pööningutele, mida pole hiljuti uuritud, päevikute juurde, mida harva loetakse, fotoalbumite juurde, mis on vaata et unustatud.

Šoti luuletaja James Barrie kirjutas: "Jumal andis meile mälu, et meil võiks olla roose detsembris."6 Millised mälestused on meil emast? Isast? Vanavanematest? Perekonnast? Sõpradest?

Mida me oleme õppinud oma isalt? Aastaid tagasi küsis üks isa vanem ElRay L. Christiansenilt (1897–1975), kaheteistkümne apostli abiliselt, millist nime soovitab vanem Christiansen mehe äsjaomandatud paadile. Vanem Christiansen soovitas: "Miks mitte panna sellele nimeks Hingamispäeva rikkuja?" Ma olen kindel et see isehakanud meremees mõtiskles, kas ta silmarõõmust saab hingamispäeva rikkuja või hingamispäeva pühitseja. Mida ta ka ei otsustanud, sel oli kindlasti jääv mõju tema lastele.

Kodus kujunevad välja meie hoiakud, meie sügavad uskumused. Kodu on koht, kus lootus kas kasvab või hävitatakse. Meie kodud peaksid olema rohkem pühamud. Need peaksid olema ka kohad, kus saab olla Jumala Vaim, kus torm jääb uksele pidama, kus valitseb armastus ja on rahu.

Üks noor ema kirjutas mulle: "Mõnikord ma mõtlen, kas mul on mingit mõju oma laste elus. Üksikemana, töötades kahes kohas, et ots otsaga kokku tulla, tulen ma mõnikord koju, leides eest korralageduse, kuid ma ei kaota kunagi lootust.

Ma vaatasin koos lastega üldkonverentsi teleülekannet ja te rääkisite seal palvest. Mu poeg ütles: "Ema, sa oled meile seda juba õpetanud." Ma küsisin: "Mida sa silmas pead?" Ja ta vastas: "Sa oled õpetanud meid palvetama ja näidanud meile, kuidas seda teha, ühel õhtul aga tulin ma su tuppa, et midagi küsida, ja nägin, et sa palvetasid põlvili Taevase Isa poole. Kui Ta on sulle tähtis, on Ta tähtis ka mulle! "" Kiri lõppes sõnadega: "Ma arvan, et ei või iial teada, missugust mõju me avaldame, enne kui laps näeb meid ennast tegemas seda, mida me oleme püüdnud teda tegema õpetada." Millise suurepärase õppetunni sai laps oma emalt!

Poisipõlves tegin ma Pühapäevakoolis ühel emadepäeval hämmastava avastuse, mis on mul kõik need aastad meeles püsinud. Melvin, kes oli üks pime vend koguduses ja andekas laulja, seisis koguduse ees, otsekui ta näeks viimast kui ühte. Seejärel esitas ta laulu "Minu imeline ema". Eredad hõõguvad mälestustesöed tungisid sügavale inimeste südametesse. Mehed sirutasid käe taskuräti järele, naiste silmad täitusid pisaratega.

Meie, diakonid, käisime koguduse seas ringi, kandes igale emale kinkimiseks väikeseid savipottides pelargoone. Mõned emad olid noored, mõned keskealised, mõned oma vanas eas vaevu elus püsivad. Mulle jõudis kohale, et kõikide emade silmad olid lahked silmad. Kõik emad ütlesid: "Aitäh!" Ma tundsin, milline vaim saadab ütlust: "Kui keegi annab teisele lille, jääb lillelõhn andja kätele." Ma ei ole unustanud saadud õppetundi ega unusta seda iial.

 

Teenimisele pühendunud elu

Aastad on tulnud ja läinud, kuid tunnistuse järele evangeeliumist on ikka ülim vajadus. Liikudes tuleviku suunas, ei tohi me jätta arvestamata mineviku õppetundidega. Meie Taevane Isa andis oma Poja. Jumala Poeg andis oma elu. Nad paluvad, et me pühendaksime end otsekui Nende jumalikule teenimisele. Kas te teete seda? Kas mina teen seda? Kas me teeme seda? Õppetunnid ootavad õpetamist, heateod tegemist, hinged päästmist.

Pidagem meeles kuningas Benjamini nõuannet: "Kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses."7 Ulatage sõbrakäsi, et päästa neid, kes teie abi vajavad. Aidake neil evangeeliumi kaudu elu paremaks muuta. Nagu me laulame Algühingus: "Juhatage, aidake mul leida õige tee, elamaks koos Temaga, mis tegema pean veel."8

Tõeline usk ei piirdu lapsepõlvega, vaid käib pigem kõigi kohta. Me saame teada Õpetussõnadest:

"Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!

Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!"9

Kui me teeme seda, hakkame me mõistma, et me oleme täitnud Tema püha ülesannet, et Tema jumalikud eesmärgid on täitunud ja meie oleme sellele kaasa aidanud.

Lubage mul illustreerida seda tõde ühe isikliku kogemusega. Teenides aastaid tagasi piiskopina, tundsin ma mõjutust võtta ühendust Augusta Schneideriga, lesknaisega, kes oli pärit Euroopast Alsace-Lorraine´i piirkonnast ja kes rääkis väga vähe inglise keelt, ent tema prantsuse ja saksa keel olid soravad. Pärast seda esimest mõjutust külastasin ma teda aastaid jõuluajal. Kord ütles Augusta: "Piiskop, mul on midagi väga hinnalist, mille ma tahaksin teile kinkida." Seejärel läks ta oma tagasihoidlikus korteris spetsiaalsesse kohta kingi järele. See oli kaunis vilditükk, suuruselt vahest 15 korda 20 sentimeetrit, mille külge ta oli kinnitanud medalid, mis olid antud tema abikaasale teenistuse eest Prantsuse relvajõudude liikmena Esimeses maailmasõjas. Ta ütles: "Ma tahaksin, et te võtaksite endale selle isikliku aarde, mis on mulle nii südamelähedane." Ma keeldusin viisakalt ja pakkusin, et ta sugulaste seas on kindlasti keegi, kes peaks selle kingituse endale saama. "Ei," vastas ta kindlameelselt, "see kingitus on teile, sest teis on prantslase hing."

Peagi pärast seda, kui Augusta selle erilise kingituse mulle andis, lahkus ta surelikkusest ja läks koju selle Jumala juurde, kes andis talle elu. Ma mõtisklesin vahel tema avalduse üle, et minus on "prantslase hing". Mul polnud aimugi, mida see tähendas. Ma ei tea seda tänini.

Mitu aastat hiljem oli mul eriline võimalus minna koos president Ezra Taft Bensoniga (1899–1994) Saksamaale Frankfurti templi pühitsemisele, kus hakati teenindama saksa, prantsuse ja hollandi keelt kõnelevaid liikmeid. Reisiks asju pakkides tundsin ma mõjutust võtta kaasa kingiks saadud medalid, ilma igasuguse ideeta, mida ma nendega peale hakkan. Need olid olnud minu käes mitu aastat.

Prantsuskeelse pühitsemisistungi ajal oli tempel rahvast täis. Laulud ja kõned olid kaunid. Tänulikkus Jumala õnnistuste eest süüvis igasse südamesse. Ma nägin mulle koosoleku juhatamiseks antud märkmetest, et istungil oli liikmeid ka Alsace-Lorraine´i piirkonnast.

Ma täheldasin oma sõnavõtu ajal, et orelimängija nimi on Schneider. Seega rääkisin ma loo oma tutvusest Augusta Schneideriga, astusin seejärel oreli juurde ja andsin orelimängijale medalid koos ülesandega, et kuna tema nimi on Schneider, on tema kohuseks otsida sugupuud uurides Schneideri nime. Issanda Vaim kinnitas meie südametes, et see istung on midagi erilist. Vend Schneideril oli raskusi pühitsemisteenistuse lõpupalaks valmistumisega, kuna Vaim, mida me seal templis tundsime, liigutas teda nii väga.

Ma teadsin, et hinnaline kingitus – koguni lesknaise lepton, sest see oli kõik, mis Augusta Schneideril oli – anti selle kätte, kes kindlustab, et paljud, kelles on prantsuse hing, saavad nüüd osa pühades templites pakutavatest õnnistustest nii elavatele kui neile, kes on surelikkusest edasi läinud.

Ma tunnistan, et Jumalaga on kõik võimalik. Ta on meie Taevane Isa. Tema Poeg on meie Lunastaja. Püüdes õppida selgeks Tema tõed ja seejärel elada nende järgi, õnnistatakse meie ja teiste elu külluslikult.

Ma kuulutan täie tõsidusega, et Gordon B. Hinckley on õige meie aja prohvet ja ta saab juhatust selles suures töös, mis tema juhtimise all edasi läheb.

Pidagem alati meeles, et kuulekus Jumala käskudele toob endaga tõotatud õnnistused. Olgu igaüks meist nende vääriline.

 

VIITED

1. Johannese 14:6

2. 2 Peetruse 3:11

3. 3 Nefi 27:27

4. Johannese 1:45–47

5. Filiplastele 4:8–9

6. Courage (1925), lk 1.

7. Moosia 2:17

8. Naomi W. Randall, "Olen Jumala laps", Kiriku lauluraamat, lk 58.

9. Õpetussõnad 3:5–6