September 2006 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Isa, kes hoolib

Vanem JAMES E. FAUST
Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Mõni aeg tagasi rääkis üks kuue lapse isa raskustest oma laste üksinda üleskasvatamisel, alates sellest ajast, kui väikseim laps oli veel mähkmetes. Ühel õhtul tuli ta töölt koju ning seisis silmitsi probleemidega, olemaks korraga nii isa kui ema, ja tundis end erakordselt masendunult oma kohustustes. Üks tema tütardest, kes oli 12-aastane ja hindas oma isa, pöördus õhinal tema poole, pannud eelnevalt ta kapile kivi, millele ta oli koolis maalinud. Kivi tasasele küljele oli ta kirjutanud: „Õnn tähendab omada isa, kes hoolib." See maalitud kivi koos üleva sõnumiga kergendas koheselt ja püsivalt tema isa koormat.

Vanem Stephen L. Richards (1879–1959), esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, rääkides mõned aastad tagasi üldkonverentsil, tsiteeris ühte artiklit pealkirjaga „Viis sõna, mis suudavad peatada alaealiste kuritegevuse", mille oli kirjutanud endine pikaaegne kriminaalkohtunik. Need viis sõna, mida kohtunik soovitas, olid: „Pange isa tagasi perekonna etteotsa." Vanem Richards järeldas artiklist, „et esmane põhjus, alaealiste kuritegevuse vähenemisel [mõnedes] Euroopa riikides oli austus autoriteedi vastu … kodus, mis … üldjuhul asetab isa perekonna peaks."

Vanem Richards jätkas: „Me oleme Kirikuna püüdnud mitmete põlvkondade vältel teha just sedasama, mis kohtunik soovitab – panna isa perekonna eesotsa ja hoida teda seal ning me oleme kõigest väest püüdnud sobitada teda sellesse suurde ja raskesse kohustusse."1 Kuna Kiriku esmane eesmärk on aidata perekondi ja selle liikmeid, on sellel, kui hästi isa tegutseb oma kohustustes, ülim tähtsus.

Üsna hiljuti lugesin ma ajalehest: „Sotsioloogid igast poliitilisest suunast ütlevad meile, et isa puudumine on suurem kriminaalse käitumise ennustaja kui perekonna sissetulek, haridus või … rass.

Ja ehkki osa noori suudab elus ka ilma isata üsnagi hästi hakkama saada, suudavad vaid vähesed isata ühiskonnas vigastamatult läbi saada."2

Oma püüdlustes isad tagasi oma kodude etteotsa panna ei soovi me midagi emadelt ära võtta. Kogu maailmas ei ole üllamat ega suuremat austust ega vastutust kui emadus. Loodetavasti ka nemad laiendavad oma võimsat mõju veelgi suuremal määral nii kodus kui väljaspool seda.

Isa tugevdamine

Selleks, et isa kodus tugevdada, on mul kaks lihtsat soovitust: esiteks, toetage ja austage isa tema seisuses; teiseks, armastage teda, mõistke teda ja hinnake tema jõupingutusi.

Meie ühiskonnas on mõned hääled, kes põlastavad mõningaid mehelikke omadusi. Mõned neist on naised, kes eksikombel usuvad, et nad saavutavad iseenda naiselikku eesmärki mehelikkuse mainet purustades. Sellel on tõsised sotsiaalsed tagajärjed, sest poegade ja tütarde ebakindluse peamine probleem võib seisneda isarolli maine vähendamises.

Iga ema mõistku, et kui ta teeb midagi, mis halvustab tema laste isa või isarolli laste silmis, võib see rikkuda ja põhjustada korvamatut kahju laste eneste eneseväärikusele ja isiklikule turvatundele. Kuivõrd lõputult tulemuslikum ja meeldivam on naisele oma abikaasa toetamine kui tema kritiseerimine. Teie, naised, olete meeste suhtes nii paljudel juhtudel kõrgemalseisvad, et te alandate iseennast, halvustades mehelikkust ja mehisust.

Rääkides isade armastamisest ja mõistmisest, tuleks meeles pidada, et ka isadel on ebakindluse ja kahtluse hetki. Igaüks teab, et isad teevad vigu – eriti nad ise. Isad vajavad kogu abi, mis võimalik; kõige enam vajavad nad armastust, toetust ja mõistmist oma pere poolt.

Isa kohustused

Isadena peame me seadma prioriteedid, mis aitaksid meil oma aega planeerida. Mõned mehed unustavad, et nende „esmane ülesanne peaks olema nende enda vaimse ja füüsilise jõu säilitamine. Seejärel tuleb perekond, siis Kirik ja siis nende töö – ja need kõik vajavad aega."3 Pühendades aega oma lastele, peaks isa suutma neile näidata, et tal on piisavalt armastust nende vastu, et neid käskida ja samuti distsiplineerida. Lapsed tahavad ja vajavad distsipliini. Kui nad lähenevad mõnele ohule, paluvad nad vaikselt: „Ärge laske mul seda teha." President David O. McKay (1873–1970) ütles, et kui me ei distsiplineeri oma lapsi piisavalt, siis distsiplineerib neid ühiskond viisil, mis ei pruugi meile meeldida.4 Tark distsiplineerimine kindlustab igavese armastuse väljavaate. See toob nende ellu suure kindluse ja püsivuse.

Oma tähelepanuväärses kõnes preesterluse hoidjatele 2000. aasta oktoobris keskendus president Gordon B. Hinckley isarollile. Ta ütles meile: „Ma suhtun sellesse teemasse väga tõsiselt. Ma olen selle asja pärast väga mures. Ma loodan, et te ei suhtu sellesse kergekäeliselt. See puudutab kõige hinnalisemat vara, mis teil on. Sellest oleneb teie õnn, võrreldes kõige sellega, mis teeb teid uhkeks või kurvaks, pole midagi – ma kordan, mitte midagi – mis mõjutaks teid nii sügavalt kui see, milliseks kasvavad teie lapsed."5 Ta jätkas, andes isadele nõu, et nad peavad aitama oma lastel seista vastu kiusatustele, neid kuulama, olema kannatlikud ja palvemeelsed ning õpetama neile Issanda teeradu.

Ameerika kindral Douglas MacArthur väljendas hästi isa ülendatud seisust, öeldes: „Ametilt olen ma sõdur ja ma olen uhke selle üle. Kuid ma olen uhkem – lõpmatult uhkem – olles isa. Sõdur hävitab selleks, et ehitada; isa ainult ehitab ega hävita kunagi. Ühel on võime tuua surma; teine kehastab loomist ja elu. Ja ehkki surma eest võitlevad väed on võimsad, on need, kes võitlevad elu eest, veelgi võimsamad. Minu lootus on, et kui ma olen kord lahkunud, siis minu poeg mäletaks mind mitte lahingust vaid kodust, kordamas koos temaga meie lihtsat igapäevast palvet: „Meie Isa, kes sa oled taevas.""6

On oluline meeles pidada, et selles Kirikus on meestel ja isadel ning nende kaudu pereliikmetel vägi ja mõju, mis on kaugelt vägevam kui maine mõistuse ja isaomaduse and. Ma viitan Jumala preesterlusele, mis on igal väärilisel mehel ja üle 12-aastasel poisil.

Üks tuntud Kiriku ja ärimaailma juht, kes on praegu terve, sündis elutult. Tema isa, kasutades oma preesterlust, andis lubaduse, et kui tema esmasündinu elama jääks, teeks tema, isa, kõik mis on tema võimuses, et olla talle sobivaks eeskujuks ja jagada talle õpetusi. Mõne minuti pärast hakkas tema imikust poeg hingama ning on täna hea tervise juures ja elujõuline.

Läbi preesterluse väe on võimalik abielul ning perekonnal jätkuda läbi kogu igaviku. Selle Kiriku kohusetruud naised soovivad, et nende kodus oleks külluslikult sellist õiget mõju.

Rõõmu pärand

Üks tänulik ema jutustas ühel vaikonna konverentsil rõõmsalt imelisest kogemusest, kui ta templis koos oma abikaasa ja kõigi lastega peale ühe sai mehe ja naisena ning perekonnana ajaks ja kogu igavikuks kokku pitseeritud. Tema mees, kes oli hiljuti preesterlusse pühitsetud, istus konverentsi publiku seas mõned read tagapool. Hetkeks tundus, nagu oleks ta meid kõiki unustanud ning rääkis ainult temale. Ta ütles läbi mikrofoni kantslist, kus teda pisarsilmil vaatasid ja kuulasid enam kui tuhat inimest: „John, lapsed ja mina ei tea, kuidas sulle öelda, mida sa meie jaoks tähendad. Seni kuni sa ei austanud preesterlust, ei olnud suurimad igaviku õnnistused meie jaoks lahti. Nüüd nad on. Me kõik armastame sind nii väga ning me täname sind kogu südamest selle eest, mis sa oled meie jaoks võimalikuks teinud."

Teile võib meenuda lugu lapsest, kes oli jäänud auku lõksu ja keda sai vabastada ainult teise, väiksema lapse tunnelisse saatmisega. Ühelt väikeselt lapselt küsiti, kas ta oleks valmis minema alla ja päästma seda, kes oli kinni jäänud. Poiss ütles: „Ma kardan sinna auku minna, kuid ma lähen, kui mu isa köit hoiab."

Vanem Richard L. Evans (1906–1971) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist andis õige mõõdupuu kõikidele isadele sellest usust, kui ta ütles: „Esmalt annavad isad oma lastele nime ja pärandi – puhta ja austava. Isasid teatakse kui kõvasid raske töö tegijaid, enamalt nende endi töö osas; … püüdes anda oma lastele asju, mida [nende] isadel kunagi polnud. Isad on head, kellega rääkida, kes julgustavad, kes panevad käed ümber; kes mõistavad eksimusi, kuid ei vaata neile läbi sõrmede; kes kutsuvad korrale, kui vaja, seejärel armastades veelgi enam; kes on tugevad ja jõulised, kes on õrnad ja leebed."7

Igas peresuhtes on alati kohane küsida: „Mida teeks Jeesus?" Pöördudes sellele küsimusele vastamiseks pühakirjade poole, tunnistas vanem Marion G. Romney (1897–1988), esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas: „Seal evangeeliumis, mis on kirja pandud Püha Johannese poolt, leidsin ma selge ja kindla vastuse: Jeesus teeks alati oma Isa tahtmist … „sest ma teen ikka, mis on tema meelt mööda!" [Johannese 8:29]."8

Jumal õnnistagu teid, lapsed, et teil oleksid kuulvad kõrvad ja mõistev süda. Jumal õnnistagu teid, emad, selle lõputu armastuse eest ja kõige abi eest, mis te jagate oma laste isadele. Jumal õnnistagu teid, isad, olemaks valmis kandma oma tohutuid kohustusi ning jagamaks isa erilist hoolitsust igaühega teie kaitsvate käte vahel. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Johannese 3:16)

VIITED

1. „The Father and the Home," Improvement Era, juuni 1958, lk 410; tsiteerides Samuel S. Leibowitzi, „Nine Words That Can Stop Juvenile Delinquency," Reader's Digest, märts 1958, lk 106.

2. William Raspberry, „Crime Rates Rise from Fatherless Communities," Deseret Morning News, 10. okt 2005, A osa, lk 11.

3. „Bishop's Training Course and Self-Help Guide" (1972), 2. osa, lk 7.

4. Vaata Conference Report, apr 1955, lk 27.

5. „Great Shall Be the Peace of Thy Children," Liahona, jaan 2001, lk 61.

6. Emerson Roy West koostatud Vital Quotations (1968), lk 118.

7. Vital Quotations, lk 120.

8. „What Would Jesus Do?" New Era, sept 1972, lk 4.