November 2006 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Usk mägesid liigutada

President GORDON B. HINCKLEY

 

Mu vennad ja õed, lubage mul käsitleda üht isiklikku teemat.

Kiriku president kuulub kogu Kirikule. Tema elu pole tema oma. Tema missiooniks on teenida.

Nüüd, nagu te kõik teate, on mul kogunenud vanust aastates suhteliselt palju. Juunikuus oli mul 96. sünnipäev. Ma olen kuulnud paljudest allikatest, et minu tervise kohta räägitakse nii mõndagi. Ma tahaksin rääkida teile, kuidas asi tegelikult on. Kui ma veel mõned kuud vastu pean, olen ma jõudnud teenides vanemasse ikka kui kõik varasemad Kiriku presidendid. Ma ei ütle seda uhkustades, vaid pigem tänutundega. Jaanuaris oli mul suur operatsioon. See oli armetu kogemus, eriti selle jaoks, kes pole kunagi varem haiglas olnud. Pärast seda tekkis küsimus, kas peaksin saama täiendavat ravi. Ma otsustasin selle kasuks. Mu arstid on nimetanud tulemusi imepärasteks. Ma tean, et see hea tulemus on tulnud teie paljude minu eest öeldud palvete tõttu. Olen teile sügavalt tänulik.

Issand on lubanud mul elada ja ma ei tea, kui kaua. Kuid ajast sõltumata, mina annan jätkuvalt endast parima mulle antud ülesande täitmiseks. Selle suure, kompleksse Kiriku juhtimine pole kerge asi. Miski ei jää Esimese Presidentkonna tähelepanuta. Ühtegi tähtsamat otsust, ühtegi rahalist kulutust ei tehta ilma nende heakskiiduta. Pinge ja vastutus on suur.

Aga me jätkame nii kaua, kui Issand soovib. Nagu ma ütlesin aprillis, oleme me Tema kätes. Ma tunnen end hästi, olen suhteliselt hea tervise juures. Kuid kui saabub aeg ametijärglase jaoks, saab üleminek olema ladus ja vastavalt Tema tahtele, kelle Kirik see on. Ja nii jätkame me usus --- ja usk on just see teema, millest tahaksin täna hommikul rääkida.

Kirik on algusest peale usus edasi liikunud. Usk oli prohvet Josephi tugev külg.

Ma olen tänulik usu eest, mis viis ta metsasallu palvetama. Ma olen tänulik tema usu eest tõlkida ja avaldada Mormoni Raamat. Ma olen tänulik, et ta pöördus Issanda poole palvega, millele vastuseks anti Aaroni ja Melkisedeki Preesterlus. Ma olen tänulik, et usuga asutas ta Kiriku ja näitas kätte selle suuna. Ma tänan teda tema elu anni eest, mis on tunnistuseks selle töö õigsusest.

Usk oli ka liikuma panev jõud Brigham Youngi jaoks. Ma mõtlen sageli, kui suur oli tema usk, et tuua nii suurel hulgal inimesi siia Soolajärve orgu ümber asuma. Ta ei teadnud sellest piirkonnast eriti midagi. Ta polnud seda kunagi näinud, välja arvatud oma nägemuses. Ma eeldan, et ta uuris olemasolevat kasinat teavet, kuid ei teadnud peaaegu midagi pinnasest ega veest ega ilmastikutingimustest. Ja ometi, kui ta heitis sellele esmase pilgu, ütles ta kõhklemata: "See on õige koht, sõidame!” (B. H. Roberts, A Comprehensive History of the Church, 3. kd, lk 224.)

Ja nii on olnud iga Kiriku presidendiga. Silmitsi kohutava vastuseisuga, on nad läinud edasi usuga. Siis kui rohutirtsud nende saaki hävitasid. Siis kui oli põud või tulid hilised öökülmad. Ka siis, kui põhjaosariikide valitsus neid taga kiusas. Või alles äsja, siis kui oli vaja anda kiireloomulist humanitaarabi eri paigus aset leidnud hiidlaine või maavärinate või üleujutuste ohvritele --- see on ikka üks ja seesama. Sotsiaalabiriiulid on tühjendatud. Miljonite kaupa sularaha on toimetatud abivajajatele Kiriku liikmesusest hoolimata --- kõike usuga.

Kiriku ajaloos on käesoleval aastal üks tähtis aastapäev, nagu te kõik teate. See on Willie ja Martini käsikärurühmade ning neid saatnud Hunti ja Hodgetti vankrirühmade saabumise 150. aastapäev.

Selle kohta on kirjutatud palju ja ma ei pea peatuma üksikasjadel. Te kõik teate seda lugu. Piisab, kui öelda, et need, kes asusid Briti saartelt pikale rännakule Suure Soolajärve oru suunas, alustasid oma rännakut usuga. Neil praktiliselt puudusid teadmised sellest, mis neid ees ootas. Aga nad läksid edasi. Nad alustasid oma rännakut suurte ootustega. Lääne poole liikudes need ootused järk-järgult kahanesid. Jätkates pärast Platte´i jõe ületamist oma tüütut rännakut ja minnes mööda Sweetwateri orgu üles, nõudsid surma külmad käed hirmuäratavat lõivu. Nende toit jagati portsjoniteks, nende härjad surid, nende kärud läksid katki, neil polnud piisavalt tekke ega riideid. Tormid möllasid. Nad otsisid ulualust, kuid ei leidnud. Nad jäid tormi kätte. Nad sõna otseses mõttes nälgisid surnuks. Hulganisti inimesi suri ja maeti külmunud pinnasesse.

Õnneks möödus neist Inglismaalt tulnud Franklin D. Richards. Tal oli hobustega kergeveovahend ja ta suutis liikuda palju kiiremini. Ta sõitis edasi siia orgu. Oli just see aastaaeg, mis praegu. Parasjagu oli üldkonverentsi istung. Kui Brigham Young kuulis uudiseid, tõusis ta kohe koguduse ees püsti ja ütles:

„Ma annan nüüd teema sellele rahvale ja teksti vanematele, kes võivad täna ja konverentsi ajal kõneleda. See on järgmine: Oktoobrikuu viiendal päeval 1856.a. on paljud meie vennad ja õed käsikärudega tasandikel ning paljud on neist ilmselt praegu tuhande kilomeetri kaugusel siit paigast. Nad tuleb siia tuua, me peame neile abi saatma. Sõnum on järgmine: „Nad tuleb siia saada.” Ma tahan, et vennad, kes kõnelevad, mõistaksid, et nende tekstiks on inimesed tasandikel ja selle kogukonna teemaks on saata kedagi nende järele ja tuua nad siia enne talve algust...

Ma pöördun täna piiskoppide poole, ma ei oota homseni ega ka järgneva päevani, et saada 60 head muularakendit ja kaksteist või viisteist vankrit. Ma ei taha saata härgi, ma tahan häid hobuseid ja muulasid. Neid on meie piirkonnas ja me peame need oma kasutusse saama. Lisaks veel üksteist tuhat kilo jahu ja nelikümmend head voorimeest, ... kuuskümmend või kuuskümmend viis head muula- või hoburakendit koos rakmetega...

Ma ütlen teile kõigile, et teie usk, kirikukuuluvus ja usutunnistus ei päästa kunagi ühtegi hinge teie seast meie Jumala selestilisse kuningriiki, kui te ei täida just selliseid põhimõtteid, nagu ma nüüd teile õpetan. Minge ja tooge need inimesed ära, kes on praegu tasandikel, ja kandke rangelt hoolt selle eest, mida me kutsume ilmalikuks või ilmalikeks kohustusteks, või muidu on teie usk asjata, teile on asjata jutlustatud ja te vajute põrgusse, kui te ei kanna hoolt selle eest, mida me teile ütleme” (Deseret News, 15. okt, 1856, lk 252).

Otsekohe hakati pakkuma hobuseid, muulasid ja tugevaid vankreid. Jahu saabus külluslikult. Kiiresti koguti kokku soojad riided ja magamistarbed. Ühe-kahe päevaga liikusid koormaga kaetud vankrid läbi lume idapoole.

Kui päästjad jõudsid kurnatud pühade juurde, olid nad nagu taevast saadetud inglid. Inimesed valasid tänupisaraid. Käsikärurahvas pandi vankritesse, et nad saaksid sõita kiiremini Soolajärve kogukonda.

Umbes kakssada surid, kuid tuhat päästeti.

Nende seas, kes sattusid tasandikel kohutavatesse oludesse, oli minu naise vanavanaema. Tema oli Hunti vankrirühmas.

Täna on minu naise hauaplats Salt Lake City kalmistul vaatega tema vanavanaema, Mary Penfold Goble´i haua poole, kes suri oma tütre käte vahel, kui ta 11. detsembril 1856.a. siia orgu sisse sõitis. Ta maeti järgmisel päeval. Ta oli kaotanud kolm oma last sellel pikal rännakul. Ellujäänud tütre jalad olid kohutavalt külmunud.

Milline lugu! See on täis kannatusi, nälga, külma ja surma. See on täidetud seikadega jäätunud jõgedest, millest tuli läbi sumada, ulguvatest lumetormidest, pikast ja aeganõudvast Kaljumäestikust ülesronimisest. Selle juubeliaasta möödudes võidakse see suurelt jaolt unustada. Loodetavasti aga jutustatakse seda üha uuesti, et meenutada tulevastele põlvkondadele varem elanute kannatusi ja usku. Nende usk on meie pärand. Nende usk tuletab meile meelde seda hinda, mida nad maksid meie mugavuse eest.

Usku ei näidata siiski üksnes suurte kangelastegudega, nagu seda oli käsikäru teerajajate saabumine. Seda näitavad ka väikesed, kuid tähendusrikkad sündmused. Lubage mul rääkida teile ühest sellisest sündmusest.

Kui umbes 120 aastat tagasi Utah´ osariigis Manti templit ehitati, pidas George Paxman seal puusepaametit. Temal ja ta noorel naisel Marthal oli üks laps ja järgmine tulekul.

Tõstes ette ühte rasketest templi idapoolsetest ustest, sai George songa. Ta oli kohutavates valudes. Martha pani ta vankrisse pikali ja viis ta Nefi linna, kus ta pani mehe rongi peale ja viis Provosse. Seal mees suri. Naine põlgas ära uuesti abiellumise ja jäi 62 aastaks leseks, elatudes õmblustööst.

Lubage mul nüüd sellest loost kõrvale põigata ja öelda, et kui ma oma naisega kihlusin, andsin ma talle kihlasõrmuse. Kui me abiellusime, andsin ma talle abielusõrmuse. Ta kandis neid aastaid. Siis aga märkasin ühel päeval, et ta oli need sõrmest võtnud ja kandis hoopis ühte väikest kuldset abielusõrmust. See oli kuulunud tema vanaemale, Martha Elizabeth Evans Paxmanile. Sõrmuse oli andnud talle tema abikaasa George. Sõrmus oli ainus asi, mis mehest siin elus maha jäi. Ühel kevadpäeval koristas Martha maja. Ta tassis kogu mööbli välja, et maja põhjalikult korda teha. Raputades madratsitelt õlgi, heitis ta pilgu käele ja nägi, et sõrmus oli kadunud. Ta otsis seda kõikjalt väga hoolikalt. See oli ainus esemeline mälestus tema armastatud abikaasast. Ta kammis sõrmedega õled läbi, kuid ei suutnud sõrmust leida. Ta puhkes nutma. Ta laskus põlvili ja palvetas, et Issand aitaks tal sõrmuse üles leida. Kui ta oma silmad avas, vaatas ta maha ja seal see oli.

Nüüd on see minu käes. See on liiga väike, et te kõik seda näeksite. See on 18-karaadine kuld, vana, ära kraabitud ja kõver. Kuid selles sõrmuses näeme usku, lesknaise usku, kes palus oma suures mures Issandat. Selline usk on aktiivsuse lähtepunkt. Sellest juurdub lootus ja usaldus. See on see lihtne usk, mida me kõik nii väga vajame.

Jätkates tööd selle suure eesmärgi nimel, on suurenenud usk see, mida me vajame kõige enam. Ilma selleta see töö soikub. Koos sellega ei suuda keegi peatada selle edasiminekut.

Päästja ütles: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivake, siis te võiksite ütelda sellele mäele: Siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu” (Matteuse 17:20).

Alma teatas oma pojale Heelamanile: „Jutlusta neile meeleparandust ja usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse; õpeta neid end alandama ja olema tasased ja vagad oma südames; õpeta neid oma usuga Issandasse Jeesusesse Kristusesse vastu panema igale kuradi kiusatusele” (Alma 37:33).

Õnnistagu Issand, et meil oleks usku sellesse suurde eesmärki, millest me osa saame. Olgu usk kui küünal, mis juhatab meid öösel oma valgusega. Mingu see meie ees kui pilv päeval.

Ma palvetan selle eest alandlikult Tema pühal nimel, kes annab meie usule jõudu, nimelt Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.