Detsember 2006 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Kallihinnalised kingitused

Vanem THOMAS S. MONSON

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

President David O. McKay (1973--1970) rääkis sageli vajadusest pöörduda ära kiiretempolisest igapäevaelust, mis on täis vastamist vajavaid kirju, ees ootavaid telefonikõnesid, inimesi, kellega on vaja kohtuda, koosolekuid, kus tuleb osaleda, ning võtta aega, et mediteerida, mõtiskleda ja järele mõelda iga inimese otsingute sisu -- igaveste tõdede ning rõõmu- ja õnneallikate üle.

Kui me seda teeme, loovutab meie elu ilmalik, mehaaniline, korduv muster koha vaimsetele väärtustele ja meil tekib vajalik mõistmine, mis inspireerib meid igapäevases elus. Kui ma järgin seda nõuannet, käivad mul peast läbi mõtted perekonnast, kogemustest sõpradega ja eriliste päevade ning vaiksete ööde hinnalistest mälestustest, mis täidab mind meeldiva rahutundega.

Jõuluaeg oma erilise tähendusega liigutab meie südant ja tiivustab uuendama lepingut Jumalaga.

Tahan rääkida jõulude vastandlikkusest. Kallitesse materjalidesse professionaalselt pakitud ekstravagantsed kingitused on kesksel kohal tuntud müügikataloogides, pealkirjaks: „Inimesele, kellel on kõik olemas“. Ühes sellises leidsin ma 372 ruutmeetri suuruse maja, millele oli ümber seotud hiiglaslik kinkepael ja lisatud samaväärne kaart, kus seisis: "Rõõmsaid jõule!" Teiste asjade hulgas olid teemantidega kaunistatud golfikepid, Kariibimere kruiis ja luksuslik, seiklusi pakkuv reis Šveitsi Alpidesse.

Võtame samas O. Henry (USA kirjanik, 1862--1919) tuntud jõulujutu noorest abielumehest ja -naisest, kes elasid armetus vaesuses, kuid soovisid siiski teha teineteisele erilise kingituse. Aga neil ei olnud midagi anda. Siis tuli mehel hea mõte. Ta hangib oma naisele kauni nikerdatud kammi, millega kaunistada tema imelisi pikki juukseid. Ka naisel tuli mõte. Ta muretseb armsa keti oma abikaasa auhinnaks saadud kellale, mis tollele väga kallis oli.

Saabusid jõulud ja hinnalised kingitused anti üle. Loo üllatav lõpp on nii omane O. Henry lühilugudele:naine oli lõiganud oma juuksed lühikeseks ja müünud mahalõigatud juuksed, et osta kellakett, kuid tema abikaasa oli ära müünud oma kella, et osta kamm, millega ehtida oma naise kauneid pikki juukseid, mida temal nüüd enam polnud.1

Mul on kodus ühes varjulises nurgas väike must jalutuskepp, millel on hõbeda imitatsiooniga käepide. See kuulus kord ühele mu kaugele sugulasele. Miks ma olen seda hoidnud nüüdseks juba üle 70 aasta? Selleks on eriline põhjus. Väikese poisina osalesin ma meie koguduse jõuluetendusel. Mul oli au olla üks kolmest targast. Rätik ümber pea mähitud, ema klaveri pingikate õlgadelt alla rippumas ja must kepp käes, ütlesin ma mulle määratud ridu: „Kus on see sündinud juutide kuningas? Sest me oleme näinud tema tähte hommikumaal ning me oleme tulnud teda kummardama.“2 Ma mäletan eredalt, mida ma tundsin oma südames, kui meie, kolm tarka, vaatasime ülespoole ja nägime tähte, liikusime üle lava, leidsime Maarja koos pisikese jeesuslapsega, langesime seejärel maha ja kummardasime teda ning avasime oma varandused ja andsime üle kingitused: kulla, viiruki ja mürri.

Eriti meeldis mulle see, et me ei pöördunud tagasi kurja Heroodese juurde, et reeta jeesuslast, vaid kuuletusime Jumalale ja lahkusime teist teed mööda

Aastad on lennates möödunud, kuid jõulukepil on endiselt minu kodus eriline koht ja minu südames on leping Kristusega.

Pangem korraks kõrvale jõulukataloogide eksootilised kingikirjeldused. Jätkem kõrvale isegi emale mõeldud lilled, isale mõeldud eriline lips, armas nukk, vilistav rong, kauaoodatud jalgratas -- isegi raamatud ja videod -- ja suunakem oma mõtted Jumala poolt antud andidele, mis jäävad kestma. Ma mainin pikast nimekirjast ainult nelja:

1. Sündimise and

2. Rahu and

3. Armastuse and

4. Igavese elu and

Esiteks, sündimise and. See on antud meile kõigile. Meil oli püha võimalus lahkuda meie taevasest kodust, et saada füüsiline keha ja näidata oma eluga meie väärilisust ja kõlblikkust ühel päeval tagasipöördumiseks Taevase Isa, kallite lähedaste juurde, kuningriiki, mida nimetatakse selestiliseks. Meie isad ja emad andsid meile selle imelise anni. Meie kohustus on näidata tänulikkust oma tegude kaudu.

Minu isa, kes oli trükkal, andis mulle ühe kirjutise, mille ta oli trükkinud. Selle pealkirjaks oli „Kiri isalt“ ja see lõppes järgmise mõttega: „Minu suurimaks lootuseks lapsevanemana on, et meie suhted sinuga oleksid sellised, et kui saabub päev, mil sa vaatad alla oma esimese lapse poole, tunned sa sügavat soovi olla oma lapsele samasugune lapsevanem, nagu sinu isa püüdis olla sulle. Kas saaks üks mees tahta veel suuremat tunnustust? Armastusega, isa.“

Meie tänu emale sündimise anni eest on võrdne või veelgi suurem sellest, mis me võlgneme isale. Temal, kes ta vaatas meid kui „inimkonna armast uut õit, Jumala enda kodust värskelt saabunut, et õitseda maal“3 ja hoolitses iga meie vajaduse eest, lohutas iga meie nuttu ja hiljem rõõmustas iga meie saavutuse üle ning nuttis meie ebaõnnestumiste ja pettumuste pärast, on meie südames iseäranis austav koht.

Salm Johannese kolmandast kirjast näitab, kuidas me saame väljendada oma vanematele tänulikkust sünni anni eest: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat.“ Käigem siis nii. Austagem seeläbi hindamatu sünni anni andjaid.

Teiseks, rahu and. Selles rämedas maailmas, kus me elame, põhjustavad liikluslärm, kärarikkad meediareklaamid ja rohked nõuded, mis me aeg meile peale paneb -- rääkimata maailma probleemidest -- meile peavalu, teevad meid haigeks ja õõnestavad meie vastupanu. Haiguse koorem või lein kaotatud lähedase pärast paneb meid põlvitama, et otsida taevalikku abi. Me ehk imestame nagu muistsetel aegadel elanud inimesed: „Kas Gileadis ei ole vaiku?“5 Järgmises salmis on teatud kurbust, isegi lootusetust:

Ei ole elu ilma kurbuseta,

ei ole eales südant valuta;

kui tõelist lohutust siit ilmast otsid sa,

siis igavesti jäädki otsima.6

Tema, kes Ta oli koormatud kurbusega ja valudega tuttav, kõneleb igale murelikule südamele ja annab rahu anni: “Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks.”7

Ta saadab oma sõna edasi misjonäride kaudu, kes teenivad kogu maailmas, kuulutades Tema evangeeliumi rõõmusõnumit ja rahutervitust. Vaevavad küsimused, nagu näiteks “Kust ma tulnud olen? Mis on minu eksisteerimise eesmärk? Kuhu ma lähen pärast surma?” saavad vastatud Tema eriliste teenijate poolt. Pettumus kaob, kahtlus haihtub ja ebakindlus kahaneb, kui tõde õpetatakse julgelt, siiski alandlikkuse vaimuga, nende poolt, kes on kutsutud teenima Rahuvürsti -- nimelt Issandat, Jeesust Kristust. Tema kingitus antakse üle isiklikult: “Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse.”8

Rahu leidmise võti peitub palves. Südametunded, mis on pigem alandlikult väljendatud kui pelgalt sõnades üles loetletud, toovad rahu, mida me otsime.

Shakespeare’i Hamletis põlvitab kuri kuningas Claudius ja püüab palvetada, kuid ta tõuseb ja ütleb: “Suust kerkib sõnu, mõtted jäävad maha -- kuid taevas sõnu mõtteita ei taha.“9

Üks, kes sai ja tervitas rahu andi, oli Joseph Millett, varajane misjonär Kanadas Maritime’i provintsis, kes õppis seal olles ja hilisemas elukogemuses vajadust toetuda taevasele abile. Kogemus, millest ta kirjutas oma päevikus, on kaunis näide lihtsast, kuid sügavast usust:

„Üks minu lastest tuli tuppa ja ütles, et vend Newton Hallsi pere on ilma leivata, nad pole täna midagi söönud.

Ma panin osa meie jahust kotti, et saata see vend Hallile. Just sel hetkel tuli vend Hall.

Ma küsisin: „Vend Hall, kas sul on jahu otsas?“

„Vend Millett, meil pole midagi.“

„Vend Hall, selles kotis on veidi jahu. Ma jagasin oma jahu kaheks ja pidin selle sulle saatma. Su lapsed rääkisid minu omadele, et teil on otsas.“

Vend Hall hakkas nutma. Ta ütles, et oli teistelt küsinud, kuid ei saanud midagi. Ta oli läinud seedrimetsa ja palvetanud Issanda poole ning Issand käskinud tal minna Joseph Milletti juurde.

„Vend Hall, sa ei pea seda tagasi tooma. Kui Issand sind sellele järele saatis, ei võlgne sa mulle midagi.“

Te ei kujuta ette, kui hea tunde mulle andis see, et Issand teadis, et on olemas selline inimene nagu Joseph Millett.“10

Palve tõi rahu anni Newton Hallile ja Joseph Millettile.

Kolmandaks, armastuse and. „Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?“ küsis käsutundja, kes rääkis Jeesusega. Järgnes kiire vastus:

„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.

See on suur ja esimene käsk.

Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast.”11

Teises kohas õpetas Issand: „Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes mind armastab.“12 Pühakirjades on palju juttu armastuse tähtsusest ja selle olulisusest meie elus. Mormoni Raamat õpetab, et ligimesearmastus on puhas Kristuse armastus.13 Õpetaja ise andis meile järgimiseks ideaalse eeskuju. Tema kohta öeldi, et Ta „käis mööda maad ja tegi head…, sest Jumal oli temaga.“14

Laulusõnad tuntud muusikalist Helisev muusika annavad soovituse, mida kõik võivad kergelt järgida:

Kelluke pole kelluke, kui seda ei helistata,

laul pole laul, kui seda ei laulda,

ja armastus sinu südames pole pandud sinna peidus hoidmiseks --

armastus pole armastus, kuni seda pole antud teistele.15

Meie ühiskonna vanemasse põlve jõudev osa januneb meeleheitlikult tõelise armastuse järele, eriti see osa, kes kannatab üksinduse valu. Kustuva lootuse ja luhtunud unistuste jahe tuul vihiseb läbi eakate rivist ja nendest, kelle jõud ja tervis on kadumas.

„See, mida nad oma vanadusaastate üksinduses vajavad, on vähemalt osaliselt sama, mida meie vajasime oma nooruse ebakindlatel aastatel: kuuluvustunnet, teadmist, et neid tahetakse, ning armastavate südamete ja käte hella hoolitsemist -- mitte üksnes kohusetundlikku vormitäitmist, mitte üksnes tuba majast, vaid kohta kellegi südames ja elus.

Me ei saa tuua neid tagasi nooruse hommikutundidesse. Kuid me saame aidata neil elada päikeseloojangu hõõguvas soojuses, mis muutub veelgi ilusamaks teie tähelepanelikkuse, hoolitsuse ning teotahtelise ja teesklematu armastuse läbi.“16 Nii kirjutas mõned aastad tagasi vanem Richard L. Evans (1906--1971) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist.

Aeg-ajalt toovad eakate olemasolu tähelepanu keskmesse väga noored. Lubage mul rääkida teile selle tõe illustreerimiseks üks Pakistani rahvajutt:

Muiste elas vanaema koos oma tütre ja tütrepojaga. Kui ta muutus nõrgaks ja jõuetuks, siis selle asemel, et majas abiks olla, sai ta teistele pidevaks katsumuseks. Ta lõhkus taldrikuid ja tasse, kaotas nuge, ajas vett maha. Ühel päeval saatis tütar, kes oli ärritunud, et vana naine jälle ühe hinnalise taldriku ära lõhkus, oma poja vanaema jaoks puutaldrikut ostma. Poiss kõhkles, sest ta teadis, et puust taldrik alandab tema vanaema. Kuid tema ema nõudis ja poiss läks. Ta tuli tagasi, tuues endaga kaasa mitte ühe, vaid kaks puutaldrikut.

„Ma palusin sul tuua ainult ühe,“ ütles ema. “Kas sa ei kuulnud mind?”

“Kuulsin,“ vastas poiss. „Aga ma ostsin teise ka, et sinu jaoks oleks taldrik olemas, kui sa vanaks jääd.“

Sageli kaldume ootama terve elu, et väljendada armastust lahkuse ja abi eest, mida keegi aastaid tagasi osutas. Võib-olla just selline kogemus pani George Herbertit (Inglise luuletaja, 1593--1633) ütlema: „Kuigi sa oled mulle nii palju andnud, anna üks asi veel … tänulik süda.“17

Räägitakse lugu meestest, kes kõnelesid inimestest, kes olid mõjutanud nende elu ja kelle eest nad tänulikud olid. Üks mees mõtles keskkooliaegsest õpetajast, kes tutvustas talle luuletaja Tennysoni (Inglise luuletaja ja kirjanik, 1809--1892). Mees otsustas õpetajale kirjutada, et teda tänada.

Mõne aja pärast tuli õpetajalt väetites varesejalgades kirjutatud vastus:

“Mu kallis Willie!

Mul ei ole sõnu, et väljendada, kui palju su kiri mulle tähendas. Ma olen 80-ndates eluaastates, elan üksi väikeses toas, teen ise endale süüa, üksinduses, nagu viimane järelejäänud puuleht. Sul on ehk huvitav teada, et ma õpetasin koolis 50 aastat ja sinu oma on esimene tänukiri, mille ma eales saanud olen. See tuli külmal hommikul ootamatult ja rõõmustas mind, nagu miski pole mind juba aastaid rõõmustanud.”

Lugedes seda ülestähendust, meenus mulle hinnaline ütlus: „Issandal on kaks kodu: taevas ja tänulik süda.“

Armastuse annist võiks veel palju rääkida. Kuid üks minu lemmiksalmidest võtab selle hinnalise anni üsna hästi kokku:

On pisarad mu palgeil koidu eel,

mu lühinägelikkus haiget mulle teeb,

kas olematuks saavad heateod eilsed,

kui ühte aidates jäid märkamata teised,

mu süda vaba siiski kahetsuse piinast,

et olen mõnda aidanud ehk liiast.18

Neljandaks, elu and -- nimelt surematus. Meie Taevase Isa plaan on tõelise armastuse ülim väljendus. Kõik, mida me peame kalliks, nimelt meie pered, sõbrad, rõõm, teadmine, tunnistus kaoksid, kui ei oleks meie Taevast Isa ja Tema Poega, Issandat Jeesust Kristust. Selle maailma kõige rõõmsamate mõtete ja kirjutiste hulgas on püha kuulutus tõest: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”19

Hinnaline Poeg, meie Issand ja Päästja, lunastas meie patud ja kõikide patud. Mälestusväärsel ööl Ketsemanis oli Tema kannatus nii suur, Tema ahastus nii hävitav, et ta palus: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!“20 Hiljem, julmal ristil, suri Ta selleks, et meie võiksime elada ja elada igavesti. Vastavalt Jumala pühale plaanile eelnes ülestõusmise hommikule valu ja kannatus. Enne ülestõusmist pidi olema rist. Maailm oli tunnistajaks suurimale annile ja pole ka teada kestvamat armastust.

Nefi räägib meile meie ülesandest:

“Te peate Kristuses püsivana edasi pürgima, omades täiuslikku lootuse sära ja armastust Jumala ja kõikide inimeste vastu. Seepärast, kui te edasi pürgite, toitudes Kristuse sõnast, ning peate vastu lõpuni, vaata, nõnda ütleb Isa: Te saate igavese elu.

Ja nüüd, vaadake, … see on see tee; ja taeva all ei ole antud ühtegi teist teed ega nime, mille läbi inimene võib saada päästetud Jumala kuningriiki.“21

Ma lõpetan austatud prohveti, nimelt president Harold B. Lee (1899--1973) sõnadega: „Elu on Jumala and inimestele. See, mis meie oma eluga teeme, on meie and Jumalale.“

Andkem Talle heldelt, sest Tema on nii külluslikult meile andnud, elades ja armastades nii, nagu Tema ja Tema Poeg on nii kannatlikult õpetanud.

 

VIITED

1. Vaata „The Gift of the Magi.“

2. Matteuse 2:2. 3. Gerald Massey, The New Dictionary of Thoughts (1959), lk 39.

4. 3 Johannese 1:4.

5. Jeremija 8:22.

6. Autor teadmata.

7. Johannese 14:27.

8. Ilmutuse 3:20.

9. William Shakespeare, Hamlet, kolmas vaatus, kolmas stseen, 97--98.

10. Joseph B. Wirthlin, "Lessons Learned in the Journey of Life," Liahona, mai 2001, lk 41.

11. Matteuse 22:36--39.

12. Johannese 14:21.

13. Vaata Moroni 7:47.

14. Apostlite teod 10:38.

15. Richard Rodgers and Oscar Hammerstein II, "Sixteen Going on Seventeen" (1959).

16. Thoughts … for One Hundred Days (1966), lk 222.

17. Richard L. Evans, Richard Evans' Quote Book (1971), lk 238.

18. Richard L. Evans, "The Quality of Kindness," Improvement Era, mai 1960, lk 340.

19. Johannese 3:16.

20. Matteuse 26:39.

21. 2 Nefi 31:20--21.