Märts 2007 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Kaastunde and

Vanem THOMAS S. MONSON

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Mõned aastad tagasi oli mul võimalus juhatada Oklahoma osariigi pealinnas Oklahoma Citys üht regioonikonverentsi. Tundes rõõmu sellest armsast vaimust, mis konverentsil valitses ning inimeste imepärasest külalislahkusest, mõtisklesin ma selle üle, kuidas selle kogukonna kaastundliku abistamise vaim 19. aprillil 1995 rängalt proovile pandi. Tol päeval hävitas terroristi pandud pomm Oklahoma City kesklinnas Alfred P. Murrah’i nimelise valitsushoone, tappes 168 inimest ja vigastades lugematul arvul teisi.

Pärast konverentsi sõidutati mind kauni ja sümboolse memoriaali juurde, mis kaunistab seda paika, kus Murrah’i hoone kunagi seisis. Ilm oli sünge ja vihmane, mis justkui rõhutas seda valu ja neid kannatusi, mis olid selles paigas aset leidnud. Memoriaalis on 122-meetrine helklev bassein. Basseini ühele küljele on paigutatud 168 tühja klaasist ja graniidist istet, mälestamaks igat hukkunut. Need on pandud võimalikult täpselt just nendesse kohtadesse, kus hukkunud leiti.

Basseini teisel küljel, kus maapind pisut tõuseb, seisab täiskasvanud Ameerika jalakas -- ainus läheduses olnud puu, mis hävingu üle elas. Seda kutsutakse nüüd hellitavalt ja sobilikult „ellujääja puuks”. Kuninglikus hiilguses austab ta neid, kes selles kohutavas plahvatuses ellu jäid.

Minu võõrustaja juhtis mu tähelepanu memoriaali värava kohal olevale kirjale:

Me tuleme siia, meenutamaks neid, kes tapeti, neid, kes jäid ellu ja neid, kes muutusid jäädavalt. Teadku kõik, kes siit lahkuvad, milline on vägivalla mõju. Pakkugu see memoriaal lohutust, jõudu, rahu, lootust ja meelerahu.

Seejärel ütles ta pisarsilmil ja katkendlikul häälel: „See on ühendanud linna ja kõik selle kirikud ning inimesed. Oma leinas oleme me saanud tugevaks. Oma vaimus oleme me ühinenud.”

Me jõudsime järeldusele, et kõige paremaks sõnaks, mis võiks toimunut iseloomustada, on kaastunne. Minu mõtted läksid muusikalile Camelot, mille kirjutas Alan Jay Lerner ja mis põhineb T. H. White’i novellil. Oma unistuses paremast maailmast, ideaalsetest inimestevahelistest suhetest, ütles kuningas Artur, kui ta ümarlaua eesmärki meelde tuletas: „Vägivald pole tugevus ja kaastunne pole nõrkus.”

Kaastundes peituv jõud

Üks liigutav lugu, mis seda hästi illustreerida võiks, on Piibli Vanas Testamendis. Jaakob armastas eriti oma poega Joosepit, mis tekitas Joosepi vendade hulgas meelehärmi ja kadedust. Järgnes salaplaan Joosep surmata ja ta visati sügavasse kaevu, kus polnud ellujäämiseks ei toitu ega vett. Mööduv kaupmeeste karavan vabastas Joosepi kaevust, ta müüdi 20 hõbetüki eest ja ta sattus lõpuks Egiptusemaale Pootifari majja. Seal saatis Joosepit edu, kuna „Issand oli Joosepiga.”1

Pärast Egiptuse külluseaastaid saabusid ikaldusaastad. Kui Joosepi vennad tulid keset seda ikaldust Egiptusesse vilja ostma, õnnistati neid selle soosingus oleva mehe -- nimelt nende enda venna vahendusel. Joosep oleks võinud oma vendi karmilt kohelda selle kalkuse ja jõhkruse eest, kuidas tema vennad olid varem teda kohelnud. Ent tema oli nende vastu lahke ja helde ning võitis nende poolehoiu ja lugupidamise järgnevate sõnade ja tegudega:

„Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest elu säilitamiseks läkitas Jumal mind teie eele...

Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teie järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsmiseks paljudele.”2

Joosep oli suurejoonelise kaastunde vooruse kehastuseks.

Aegade keskpaigus, kui Jeesus kõndis mööda Püha Maa tolmuseid radu, kõneles Ta sageli tähendamissõnades.

Ta ütles: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeerikosse ja sattus röövlite kätte. Kui need ta riided olid riisunud ja temale hoope andud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha.

Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed mööda alla, ja nägi teda ning läks mööda.

Nõndasamuti ka leviit. Kui ta tuli sinna paika ja nägi teda, läks ta mööda.

Aga üks samaarlane käis seda teed ja tuli tema juure; ja kui ta teda nägi, läks ta meel haledaks.

Ja ta astus ligi, sidus ta haavad ning valas peale õli ja viina, tõstis ta oma looma selga ning viis ta öömajale ja kandis hoolt tema eest.

Ja teisel hommikul ära minnes võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: Kanna hoolt tema eest, ja mida sa veel peaksid kulutama, seda ma maksan sulle tagasi tulles.”

Päästja võiks samahästi ka meilt küsida: „Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene sellele, kes oli sattunud röövlite kätte?”

Kahtlemata oleks meie vastus: „See, kes temale kaasa tundis!”

Nii nagu siis, nii ütleks Jeesus meile ka nüüd: „Mine ja tee sina nõndasamuti!”3

Jeesus tõi meile kaastundlikust hoolitsusest palju näiteid: haige mees Betsata tiigi ääres; abielu rikkunud naine; naine Jaakobi allikal; Jairuse tütar; Maarja ja Marta vend Laatsarus -- igaüks neist esindas seda kannatanut Jeeriko teel. Igaüks vajas abi.

Haigele Betsata tiigi ääres ütles Jeesus: „Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!”4 Patusele naisele oli Tal selline nõuanne: „Mine ja ära tee enam pattu!”5 Aitamaks naist, kes tuli vett ammutama, andis Ta talle veeallika, „mis voolab igavesse ellu”.6 Jairuse surnud tütrele ütles ta: „Neitsike, ma ütlen sulle, tõuse üles!”7 Ja hauas olevale Laatsarusele lausus Ta: „Tule välja.”8

Päästja on alati üles näidanud oma piiritut kaastundevõimet.

Ameerika mandril ilmutas Jeesus end rahvahulgale ja ütles:

„Kas teie hulgas on haigeid? Tooge nad siia. Kas on teist keegi jalutu või pime või lonkur või vigane või pidalitõbine või kes on kuivanud või kes on kurt või kes on mingil muul moel vaevatud? Tooge nad siia ja ma teen nad terveks, sest ma tunnen teile kaasa...

Ja ta tegi nad terveks, igaühe.”9

Meie Jeeriko tee

Võib-olla küsib keegi sügavamõtteliselt: need lood siin käivad kõik maailma Lunastaja kohta. Kas selline hinnaline kogemus võiks tegelikkuses osaks saada ka minule, minu elus, minu Jeeriko teel?

Ma vastan Isanda sõnadega: „Tulge ja vaadake!”10

Me ei või iial teada, millal meil on võimalik ulatada abivajajale oma toetav käsi. Sellel Jeeriko teel, mida mööda igaüks meist läheb, pole nime, ja samuti ei pruugi me tunda ka väsinud rändurit, kes meie abi vajab.

Mõni aeg tagasi saabus Kiriku peakorterisse kiri, mille autor avaldas oma siirast tänu. Kirjale polnud märgitud peale saatja aadressi ega nime, kuid mark näitas, et kiri oli saadetud Oregoni osariigi pealinnast Portlandist:

„Esimese Presidentkonna kantseleile,

Salt Lake City näitas kord mu rännuaastatel minu vastu üles kristlikku külalislahkust.

Sõites bussiga üle mandri Californiasse, astusin ma bussist maha Salt Lake City bussijaamas. Ma olin haige ja värisesin magamatusest vajalike rohtude puudumise tõttu. Ülepeakaela Bostonist põgenedes olin ma täiesti unustanud kaasa võtta oma rohutagavara.

Ja seal ma istusin, kurvalt, Templiväljaku hotelli restoranis. Korraga nägin ma silmanurgast üht abielupaari endale lähenemas. „Noormees, kas sinuga on kõik korras?” kõnetas mind naine. Ma tõusin püsti ning nuttes ja väheke vapustatult hakkasin ma neile selgitama oma lugu ja seda olukorda, milles ma olin. Nad kuulasid hoolikalt ja kannatlikult minu peaaegu seosetut juttu ja võtsid siis juhtimise üle. Nad rääkisid restorani juhatajaga ja teatasid mulle seejärel, et ma võin seal süüa viis päeva, mida iganes ma tahan. Nad viisid mind hotelli administraatori juurde ja muretsesid mulle viieks päevaks toa. Seejärel sõidutasid nad mu kliinikusse ja hoolitsesid selle eest, et ma saaksin vajalikud arstimid, mis olid tõepoolest mu põhiliseks päästenööriks terve mõistuse ja heaolu juurde.

Kui ma siis kosusin ja jõud hakkas tasapisi tagasi tulema, otsustasin ma külastada igapäevast Tabernaakli orelikontserti. Selle muusikainstrumendi taevalikud helid kõige peenemast intonatsioonist täisvõimsuseni on kõige imelisemad, mida ma tean. Ma olen muretsenud endale igasuguseid Tabernaakli oreli ja koori plaate ning kassette, mille peale saan ma alati kindel olla, et need mu norus vaimule rahu ja tuge toovad.

Kui ma viimasel päeval hotellis enne oma tee jätkamist võtme ära andsin, sain ma vastu teate sellelt abielupaarilt: „Maksa meile tagasi, näidates oma teel lahkust mõne teise hädas oleva hinge vastu.” See oli mul niigi kombeks, kuid ma otsustasin veelgi terasemalt otsida neid, kes vajavad oma elus toetust.

Soovin teile kõike head. Ma ei tea, kas praegu ongi need „viimsed ajad”, millest pühakirjad räägivad, kuid ma tean, et kaks teie kiriku liiget olid minu jaoks pühad, kui ma neid hädasti vajasin. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki te tahate seda teada.”

Milline näide hoolitsevast kaastundest!

Neile, kes vajavad abi

Ühes erahooldekodus valitses kaastunne üle kõige. Selle hooldekodu omanik oli Edna Hewlett. Tal oli järjekord patsientidest, kes soovisid veeta oma viimased päevad tema hella hoole all, sest ta oli kui ingel. Ta pesi ise iga patsiendi juukseid ja tegi neile soengu. Ta pesi vanureid ja riietas nad heledatesse ja puhastesse riietesse.

Aastatel, mil ma külastasin oma juhitava koguduse leskesid, alustasin ma tavaliselt Edna juurest. Ta tervitas mind rõõmsa naeratusega ja viis siis elutuppa, kus juba istusid mitmed patsiendid.

Ma pidin alati alustama Jeannie Burtist, kes oli kõige vanem -- 102, kui ta suri. Ta oli tundnud mind ja mu peret juba sellest ajast, kui ma sündisin.

Ükskord küsis Jeannie minult oma tugeva šoti aktsendiga: „Tommy, oled sa viimasel ajal Edinburghis käinud?”

Ma vastasin: „Jah, ma käisin seal mõni aeg tagasi.”

„Kas see pole mitte ilus!” ütles ta.

Jeannie sulges oma elatanud silmad vaikselt uneledes. Siis muutus ta korraga tõsiseks. „Ma olen oma matuse ette ära maksnud -- sularahas. Sina pead mu matusel kõnelema ja tsiteerima Tennysoni „Läbi luidete”. Vaatame, kuidas sa sellega hakkama saad!”

Tundus, et kõigi pilgud olid minule suunatud, ja kindlasti nii ka oli. Ma hingasin sügavalt sisse ja alustasin:

Päikseloojang, õhtu täht,
Karge kutse minule!
Ärgu olgu luiteleina
Kui lä’en igaveseks merele.”
11

Jeannie naeratus oli lahke ja taevalik ning seejärel ta teatas: „Oh, Tommy, see oli armas. Aga vaata, et sa enne mu matuseid pisut harjutad!” Seda ma ka tegin.

Ühel hetkel meie surelikul teel muutub meie samm vankuvaks, naeratus nõrgaks ning me kogeme haiguse valu -- nimelt kaduvat suve, sügise tulekut, talvekülmi ning seda kogemust, mida me nimetame surmaks, mis saab osaks kogu inimkonnale. See saabub eakatele, kui nad astuvad oma tudisevatel jalgadel. Selle kutset kuulevad need, kes on vaevalt jõudnud oma elutee keskele. Sageli vaigistab see väikeste laste naeru.

Kogu maailmas leiab aset iga päev see kurb stseen, kus armastavad lähedased saadavad leinates viimsele teekonnale oma poja, tütre, venna, õe, ema, isa või kalli sõbra.

Halastamatult ristilt kõlavad Päästja õrnad hüvastijätusõnad oma emale eriti hingeminevalt:

„Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seisvat oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, ütleb ta emale: Naine, vaata, see on su poeg!

Pärast ta ütleb jüngrile: Vaata, see on su ema! Ja sestsamast tunnist võttis jünger ta oma kotta.” 12

Pidagem meeles, et matuselilled närtsivad, sõprade head soovid muutuvad mälestusteks ning öeldud palved ja sõnad tuhmuvad mõttekoridorides. Need, kes leinavad, leiavad sageli end üksikuna. Tuntakse puudust laste naerust, teismeliste sagimisest ja lahkunud kaaslase hellast ja armastavast hoolest. Kell tiksub valjemini, aeg voolab aeglasemalt ja neljast koduseinast võib tõesti saada vangla.

Ma ülistan neid, kes armastava hoolitsuse ja kaastundliku hoolega toidavad näljaseid, riietavad paljaid ja annavad kodututele kodu. Tema, kes märkab isegi varblase maha langemist, paneb seda teenimist tähele.

Rahusadamad

Tema kaastundest ja vastavalt Tema jumalikule plaanile, toovad pühad templid meie Isa lastele rahu, mis on suurem, kui me suudame mõista.

Täna täidab meid imestusega uute, president Gordon B. Hinckley juhatuse all ehitatud ja ehitatavate templite arv. Taevase Isa kaastundlik hoolitsus oma laste eest siin maa peal ja nende eest, kes on juba teiselpool surelikkust, väärib meie tänulikkust.

Tänatud olgu meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus oma elu, oma evangeeliumi, oma eeskuju ning oma õnnistatud lepituse eest.

Ma lähen nüüd oma mõtetes tagasi Oklahoma Citysse. Minu jaoks pole pelgalt kokkusattumus, et selles linnas seisab nüüd oma täies ilus Issanda tempel, kui taeva poolt saadetud tuletorn, näitamaks teed rõõmu juurde siin maa peal ja igavese rõõmu juurde pärast seda. Pidagem meeles sõnu Lauludest: „Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine!”13

Õpetaja ütleb meile vägagi tõeliselt: „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse.”14

Püüdkem kuulda Tema koputust. Avagem oma südame uks, et Tema -- tõelise kaastunde elav näide -- võiks sisse astuda.

VIITED

1. 1 Moosese 39:2

2. 1 Moosese 45:5, 7

3. Vt Luuka 10:30--37

4. Johannese 5:8

5. Johannese 8:11

6. Johannese 4:14

7. Markuse 5:41

8. Johannese 11:43

9. 3 Nefi 17:7, 9

10. Johannese 1:39

11. Read 1--4

12. Johannese 19:26--27

13. Laulud 30:5

14. Ilmutuse 3:20