juuni 2007 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Lakkamatud konfliktid, kindel võit

President GORDON B. HINCKLEY

 

Minu sünnist on möödunud peaaegu kümme aastakümmet ja suurem osa sellest ajast on ühes või teises maailmajaos inimeste vahel sõda peetud. Keegi ei suuda kunagi hinnata nende kohutavate kannatuste suurust, mida need sõjad on kogu maakeral põhjustanud. Kaotatud elude arv ulatub miljoniteni. Kohutavad sõjahaavad on sandistanud keha ja hävitanud vaimu. Pered on jäänud isade ja emadeta. Võitlusse värvatud noored inimesed on paljudel juhtudel surnud, samas kui need, kes veel elus on, on põiminud oma loomusekangasse viha elemente, mis neid kunagi maha ei jäta. Rahvaste vara on raisatud ja seda ei saa enam kunagi tagasi.

Laastav sõda näib nii ebavajalik ning inimelude ja rahvuslike ressursside kohutava raiskamisena. Me küsime, kas selline hävitav viis lahendada Jumala poegade ja tütarde vahelisi lahkhelisid ka kunagi lõpeb?

Kuid on veel teinegi sõda, mis algas veel enne maailma loomist ja mis ilmselt jätkub veel pikka aega. See sõda ulatub kaugemale territoriaalsetest küsimustest või rahvuslikust iseseisvusest. Ristija Johannes räägib sellest heitlusest järgmist: „Ja sõda tõusis taevas: Miikael ja tema inglid sõdisid lohe vastu, ja lohe sõdis ja tema inglid. Ja ta ei saanud võimust ja nende aset ei leitud enam taevast. Ja suur lohe, see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati maa peale, ja tema inglid visati välja ühes temaga” (Ilmutuse 12:7–9).

Jätkuv heitlus

See sõda, mis on nii valus ja nii pingeline, pole kunagi lakanud. See on sõda tõe ja eksituse vahel, valikuvabaduse ja sunduse vahel, Kristuse järgijate ja nende vahel, kes on Temast lahti öelnud. Tema vaenlased on selle tüli puhul kasutanud kõikvõimalikku sõjakavalust. Nad on lubanud endale valetamist ja petmist. Nad on kasutanud raha ja rikkusi. Nad on mänginud inimeste mõistusega. Nad on mõrvanud ja hävitanud ning osalenud igasugustes kurjades tegemistes, et Kristuse tööd nurjata.

Mõrv sai alguse maa peal, kui Kain tappis Aabeli. Vana Testament on täis lugusid samasuguse igavese heitluse kohta.

Seda väljendavad alatud süüdistused, mis esitati Kristuse, Galilea mehe vastu, kes tegi terveks haiged ning kosutas inimeste südant ja lootusi, Tema vastu, kes õpetas rahuevangeeliumi. Tema vaenlased, kes olid sellest kurjast väest motiveeritud, võtsid Ta kinni, piinasid Teda, naelutasid Ta risti külge ja rääkisid pilgates Tema vastu. Oma jumaluse väega sai Ta aga jagu oma vaenlaste põhjustatud surmast ja päästis oma ohverduse kaudu surmast kõik inimesed.

See igavene sõda jätkus Tema poolt sisse seatud töö hääbumise ja hilisema moonutamisega, kui pimedus kattis maad ja pilkane pimedus rahvaid (vt Jesaja 60:2).

Jumala jõud olid aga võitmatud. Kristuse Valgus liigutas ühe inimese südant siin ja teise oma seal, ning hoolimata suurest ängistusest ja kannatusest, leidis aset tohutul hulgal head.

Saabus renessansiaeg, mil heideldi vabaduse pärast – mille nimel valati palju verd ja toodi suuri ohvreid. Jumala Vaim mõjutas inimesi panema alust rahvusele, kus oleksid kaitstud kummardamise, sõna- ja valikuvabadus. Sellele järgnes siis aegade täiuse evangeeliumi ajajärgu algus, kui maad külastasid Jumal, Igavene Isa, ja Tema Armastatud Poeg, ülestõusnud Issand Jeesus Kristus. Sellele hiilgavale sündmusele järgnesid inglite külaskäigud, kes taastasid muistsed võtmed ja preesterluse.

Kuid sõda ei lõppenud. See sai uut jõudu ja uue suuna. Oli põlgamist. Oli tagakiusu. Oli ühest kohast teise ajamist. 163 aastat tagasi, selsamal kuul, mõrvati noor Jumala prohvet ja tema armastatud vend.

Viimse aja pühad põgenesid oma mugavatest kodudest, oma taludest, oma põldudelt, oma äridest, oma ilusast templist, mis ehitati nii tohutu ohverdusega. Nad tulid mägede orgudesse, samas kui tuhanded neist teekonnal surid. Nad tulid sellisesse kohta, mille leidmiseks oli president Joseph Smith kaheteistkümnele juhised andnud, „kust kurat ei saa meid välja kaevata.”1

Vastane pole aga iial lakanud üritamast. 1896. aasta oktoobrikuise konverentsi ajal seisis president Wilford Woodruff (1807–1898) eaka mehena Templiväljaku Tabernaaklis ja ütles: „

Maa peal ja maa elanike seas on kaks väge – Jumala vägi ja kuradi vägi. Meie ajaloos on olnud mõned väga iseäralikud kogemused. Kui Jumalal on inimesed maa peal, siis pole ajastul tähtsust, sest Lutsifer, koidutäht, ja need miljonid langenud vaimud, kes taevast välja heideti, sõdivad Jumala vastu, Kristuse vastu, Jumala töö vastu ja Jumala rahva vastu. Ja nad ei hoia tagasi, et teha seda ka meie päevil ja meie põlvkonnas. Mil iganes Issand asub oma käega mingit tööd tegema, näevad need väed vaeva selle nurjamisega.”2

President Woodruff teadis, millest räägib. Tollal oli ta alles hiljuti läbi elanud need rasked ja ohtliku ajad, mil riigivalitsus oli tulnud meie rahva vastu, otsustades selle Kiriku kui organisatsiooni hävitada. Hoolimata nende päevade raskustest pühad alla ei andnud. Nad läksid usus edasi. Nad usaldasid Kõigevägevamat ja Tema ilmutas neile teed, mida järgida. Nad võtsid selle ilmutuse usuga vastu ja elasid kuulekalt.

Lahkheli üldskeem

Kuid sõda ei lõppenud. See leevenes mõnevõrra ja me oleme selle üle tänulikud. Ometi on tõe vastane oma heitlust jätkanud.

Vaatamata Kiriku praegusele tugevusele näib, et me oleme jätkuvalt ühe või teise rühmituse rünnaku all. Aga me läheme edasi. Me peame edasi minema. Me oleme läinud edasi ja jätkame edasiliikumist. Vahel on küsimus milleski suures. Vahel on tegu vaid kohalike kokkupõrgetega. Aga need käivad kõik selle asja juurde.

Oleme tundnud vastuseisu paljude, nii Kirikus olijate kui Kirikusse mittekuulujate lakkamatutes püüetes hävitada usku, halvustada, alandada, anda valetunnistust, ahvatleda, meelitada ja ajendada meie inimesi tegelema millegi sellisega, mis ei ühti selle Jumala töö õpetuste ja käitumisnormidega.

Sõda jätkub. Kõik on nagu alguseski. Ei pruugi küll olla pingelisust, mille eest ma olen tänulik. Kuid vaidlusküsimused on samad. Ohvrid, kes langevad, on sama hinnalised kui need, kes on langenud minevikus. Tegu on jätkuva lahinguga. Preesterluse mehed kuuluvad koos Jumala tütardega, kes on meie kaaslased ja liitlased, kõik Issanda sõjaväkke. Me peame olema ühtsed. Halvasti organiseeritud sõjavägi pole võidukas. On äärmiselt vajalik, et me seisame ühes rivis ja marsime edasi ühtsena. Me ei saa olla omavahel lahkarvamusel ja oodata võitu. Me ei saa olla ebaustavad ja oodata üksmeelt. Me ei saa olla määrdunud ja oodata, et Kõigeväeline meid aitaks.

Preesterluse noortele meestele, diakonitele, õpetajatele ja preestritele, on antud nende preesterluse ametites kohustus jutlustada evangeeliumi, õpetada tõde, kannustada nõrku olema tugevad, „kutsuda kõiki tulema Kristuse juurde” (vt ÕL 20:59). Kiriku noored naised pole sugugi vähem kohustatud olema kuulekad Jumala käskudele ning teenima kui usu ja vooruse eeskujud.

Ükski meie Taevase Isa poeg või tütar ei või lubada endal saada osa sellistest asjadest, mis nõrgendavad mõttetegevust, keha ja igavest vaimu. Nende asjade hulka kuuluvad narkootikumid, alkohol, tubakas ja pornograafia. Te ei või osaleda kõlvatutes tegudes. Te ei saa teha neid asju ja olla vaprad kui Issanda eesmärki täitvad sõdalased keset seda suurt ja igavest võitlust, mis käib meie Isa laste hingede pärast.

Selle Kiriku mehed ei saa olla ebaustavad ega truudusetud oma naistele, oma perekondadele, oma preesterluse kohustustele, kui nad tahavad Issanda tööd selles tõe ja päästmise nimel peetavas suures lahingus vapralt edasi viia. Nad ei saa olla ebaausad ja kohusetundetud ilmalikes asjades, ilma et nad oma sõjarüüd tuhmistaksid. Selle Kiriku naised, olgu nad abikaasad, emad või õed, kes pole leidnud kaaslast, ei saa olla ebaustavad või truudusetud oma lepingutele ja õnnistustele ning teenida kuningriigi kaitsevallina, nii nagu peaksid.

Me laulame oma koosolekutel vahel vana kirikulaulu:

Kes on Issanda poolel? Kes?

Nüüd on aeg seda näidata.

Me julgelt seda küsime:

Kes on Issanda poolel? Kes?

Me sõda pole mingi harilik,

pole tavavaenlane meie ees.

Vihamees on ärganud;

kes on Issanda poolel? Kes?3

Kutse kohustumisele

Mõned aastad tagasi rääkis üks sõber mulle jutuajamisest ühe teise kirikuliikmega. Mu sõber oli küsinud, kas ta vestluskaaslane tunneb end Taevase Isaga lähedasena. Mees vastas, et ei tunne. Miks siis mitte? Mees vastas: „Puhtalt seetõttu, et ma ei taha.” Seejärel ta jätkas: „Kui oleksin Taevase Isaga lähedane, ootaks Ta ilmselt minult mingisuguse kohustuse võtmist ja ma pole selleks valmis.”

Mõelda vaid – mees, kes on võtnud ristimisel enda peale Issanda nime, mees, kes on uuendanud oma lepinguid Issandaga sakramendikoosolekutel, mees, kes on võtnud vastu Jumala preesterluse, on öelnud, et kui ta oleks oma Taevase Isaga lähedane, võidakse temalt oodata mingisuguse kohustuse võtmist ja ta pole selleks valmis!

Selles töös on vaja kohustuda. Siin tuleb pühenduda. Me võtame osa suurest igavesest heitlusest, mis puudutab Jumala enda poegade ja tütarde hingi. Me ei ole kaotamas. Me võidame. Me jätkame võitmist, kui oleme ustavad ja truud. Me suudame seda! Me peame seda tegema. Me saame sellega hakkama. Issand pole palunud meilt midagi sellist, millega me usus hakkama ei saaks.

Ma mõtlen Iisraeli lastele, kui nad Egiptusest põgenesid. Nende laagriplats asus Punase mere ääres. Kui nad tagasi vaatasid, nägid nad, kuidas vaarao ja tema sõjaväed neid hävitama tulid. Nende südameid haaras hirm. Sõjavägi nende taga ja meri nende ees, karjusid nad õudust tundes. „

Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Jehoova päästet, mille Ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi!

Jehoova sõdib teie eest, aga teie vaikige!” Ja Jehoova ütles Moosesele: „ . . . Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi”” (2 Moosese 14:13–15; rõhutus lisatud). Meri lõhenes ja Iisraeli lapsed läksid oma päästmisele vastu. Egiptlased saatsid end ise hävingusse.

Kas ka meie ei peaks usuga edasi minema? Tema, kes on meie igavene juht, Issand Jeesus Kristus, on esitanud meile üleskutse ilmutuse sõnadega. Ta ütles:

„Mispärast, ülendage oma süda ja rõõmustage, ja vöötage oma niuded ning pange selga kogu minu sõjavarustus, et te võiksite vastu pidada kurjal päeval. . .

Seepärast seiske, niuded vöötatud tõega, seljas õigsuse rinnakilp ja kingadeks jalas valmidus kuulutada rahuevangeeliumit, mille ma olen lasknud oma inglitel teie hoolde anda; võtke kätte usukilp, millega te suudate kustutada kõik paheliste tulised nooled; ja võtke päästekiiver ja mõõgaks minu Vaim, . . . ja olge ustavad kuni ma tulen; ja teid tõmmatakse üles, et seal, kus mina olen, oleksite ka teie” (vt ÕL 27:15–18).

Helge tulevik

Sõda jätkub. Seda peetakse kogu maailmas valikuvabadust ja sundust puudutavates küsimustes. Seda peab misjonäridearmee tõde ja eksitust puudutavates küsimustes. Seda peetakse päevast päeva meie endi elus, meie kodus, meie töökohas, meie kooliringkonnas. Seda peetakse armastust ja austust, ustavust ja truudust, kuulekust ja ausameelsust puudutavates küsimustes. Olgu laps, noor või täiskasvanu, see puudutab meid kõiki. Me oleme võitmas ja tulevik pole kunagi tundunud helgem. Õnnistagu Jumal meid selle töö tegemisel, mis nii selgelt meie ees lahti on. Olgem ustavad. Olgem vaprad. Jagugu meil julgust olla ustavad sellele usaldusele, mille Jumal meie kõigi peale pannud on. Olgem kartmatud. „Sest [tsiteerides Pauluse sõnu Timoteosele,] Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu. Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest” (2 Timoteosele 1:7–8).

VIITED

1. History of the Church, 6. kd, lk 222

2. Teachings of Presidents of the Church: Wilford Woodruff (2004), lk 220

3. „Kes on Issanda poolel?” Hymns, nr 260