Juuli 2007 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Varjatud kiilude ohtlikkus

Vanem THOMAS S. MONSON

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

1966. aasta aprillis, Kiriku kevadisel üldkonverentsil, pidas vanem Spencer W. Kimball (1895–1985) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ühe meeldejääva kõne. Ta tsiteeris Samuel T. Whitmani jutustust pealkirjaga „Unustatud kiilud”. Ka mina soovin tsiteerida Whitmani jutustust ning tuua seejärel näiteid omaenda elust.

Whitman kirjutas: „Jäised tormituuled polnud [tol talvel] üldjuhul laastavad. Mõned traadid tulid, tõsi küll, alla ja maanteel suurenes äkitselt avariide arv... Tavaliselt oleks suur pähklipuu oma laiuvatele okstele kogunenud raskusele kergesti vastu pidanud. Kahju põhjustajaks oli aga selle südamikus olev raudkiil.

Lugu raudkiilust sai alguse aastaid tagasi, kui valgepäine talumees [kelle valdusesse nüüd tolle puuga maalapp kuulus] oli oma isatalus poisike. Saeveski oli alles hiljuti orust ära viidud ning asunikud leidsid ikka veel laialipillutatud tööriistu ja imelikke masinajuppe...

Tol konkreetsel päeval leidis see poisike puuraiduri kiilu – laia, lapiku ja raske, veidi üle kolmekümnesentimeetrise ning vägevast tagumisest vildaka. [Puuraiduri kiil, mille abil puid langetatakse, pannakse otsapidi puusse saetud lõhesse ning lõhe suurendamiseks lüüakse kiilu pihta sepahaamriga.] ... Kuna poiss oli juba õhtusöögile hiljaks jäänud, pani ta kiilu noore pähklipuu okste vahele, mille ta isa oli eesvärava lähedale istutanud. Ta tahtis viia kiilu kuuri alla kohe pärast õhtusööki või siis millalgi, kui ta on sinnapoole minemas.

Ta tõesti kavatses seda, kuid see jäigi tegemata. Kui ta meheikka jõudis, oli kiil juba tugevamini okste vahel. Kui ta abiellus ja isatalu enda kätte võttis, oli kiil kindlalt okste vahel kinni. See oli poolenisti puusse kasvanud, kui rehepeksjad puu all õhtustasid... Tol talvel, kui jäised tuuled puhusid, oli kiil ikka veel puus, täiesti sissekasvanud ja koorega kattunud.

Tolle talveöö karges vaikuses murdus üks puu peamistest harudest tüve küljest ja prantsatas maha. See viis ülejäänud võra nii tasakaalust välja, et ka see murdus ja langes. Tuulte lakates polnud kunagisest uhkest puust oksakestki püsti jäänud.

Järgmisel varahommikul läks talumees välja oma kaotuse üle kurvastama...

Siis aga silmas ta midagi oksahunnikus. „Kiil,” pomises ta etteheitvalt. „Kiil, mille leidsin lõunapoolselt karjamaalt.” Üks põgus pilk ja ta teadis, miks puu oli langenud. Kasvanud servapidi tüvesse, ei lasknud kiil oksakiududel omavahel vajalikul kombel põimuda.”1

Meie elu kiilud

Paljude meie tuttavate elus – jah, ehk isegi meie enda peres – on varjatud kiile.

Lubage mul jutustada teile ühest eluaegsest sõbrast, kes on nüüdseks surelikkusest lahkunud. Tema nimi oli Leonard. Ta ei olnud Kiriku liige, tema naine ja lapsed aga küll. Tema naine teenis Algühingu juhatajana ja ta poeg teenis auga misjonil. Tema tütar ja poeg abiellusid oma kaasadega püha abielutseremoonia käigus ja neil on oma pered.

Leonard meeldis kõigile, kes teda tundsid, nii nagu minulegi. Ta toetas oma naist ja lapsi nende Kiriku kohus-tuste täitmisel. Ta osales koos nendega paljudel Kiriku üritustel. Tema elu oli hea ja puhas, täis teenimist ja lahkeid tegusid. Tema pere ja tõepoolest ka paljud teised mõtisklesid, miks oli Leonard elanud surelikkuses siiani õnnistusteta, mida evangeelium toob oma liikmetele.

Aastate möödudes Leonardi tervis halvenes. Viimaks pandi ta haiglasse ja ta elu oli hääbumas. Meie viimase jutuajamise ajal ütles Leonard: „Tom, ma olen tundnud sind poisist peale. Mul on tunne, et pean sulle selgitama, miks ma pole kunagi Kirikuga liitunud.” Seejärel rääkis ta ühest oma vanemate aastatetagusest kogemusest. Pere oli jõudnud vastu-meelselt omadega nii kaugele, et neile tundus, et nad peavad oma talu maha müüma, ja neile oli tehtud pakkumine. Siis aga palus naabertalunik, et talu müüdaks hoopis temale – kuigi madalama hinna eest – lisades: „Me oleme olnud nii lähedased sõbrad. Kui see maavaldus on minu oma, saan ma nii sellel silma peal hoida.” Pikapeale Leonardi vanemad nõustusid ja talu müüdi maha. Ostjal – nimelt naabril – oli Kirikus vastutav amet, ja usaldus, mis sellega kaasas käis, aitas veenda perekonda talle müüa, isegi kui nad ei saanud müügist nii palju raha, kui oleksid saanud siis, kui nad oleksid müünud esimesele huvitatud ostjale. Peagi pärast müügitehingut müüs naaber nii enda kui ka Leonardi perelt saadud talu maha ühtse tervikuna, mis tõstis selle väärtuse lakke ja nõnda ka müügihinna. Kaua-aegne küsimus, miks Leonard polnud kunagi Kirikuga liitunud, oli saanud vastuse. Ta oli alati tundnud, et tema perekonda peteti.

Pärast meie jutuajamist ütles ta mulle usalduslikult, et tal on tunne, et nüüd, mil ta valmistub oma Loojaga kohtuma, on ta viimaks suure koorma alt vabanenud. Tragöödia seisneb aga selles, et üks varjatud kiil ei lasknud Leonardil kõrgemale lennata.

Kui hoopis armastaks

Ma tean ühte perekonda, kes tuli Ameerikasse Saksamaalt. Inglise keel oli nende jaoks väga raske. Varalises mõttes polnud neil eriti midagi, kuid igaüht oli õnnistatud töötahte ja Jumala armastusega.

Nende kolmas laps sündis, elas vaid kaks kuud ja suri seejärel. Isa oli tisler ja meisterdas oma kalli lapse keha jaoks ilusa kirstu. Matusepäev oli sombune, peegeldades nõnda nende kaotusega kaasnenud kurbust. Kui pere kogudusehoone juurde jalutas ja isa pisikest kirstu kandis, olid sinna tulnud mõned sõbrad. Hoone uks oli aga lukus. Toimekas piiskop oli matuse ära unustanud. Teda ei õnnestunud kätte saada. Teadmata, mida teha, võttis isa kirstu kaenlasse ja kõndis koos sellega oma pere kõrval vihma käes läbi-märjaks saades koju.

Olnuks perel nõrgem iseloom, võinuksid nad süüdistada piiskoppi ja anda voli halbadele tunnetele. Kui piiskop tragöödia avastas, külastas ta perekonda ja palus andeks. Isa käitumisest oli ikka veel näha, et ta oli haiget saanud, kuid pisarsilmi võttis ta vabanduse vastu ja mõlemad embasid teineteist arusaavalt. Ükski varjatud kiil ei jäänud täiendavaid vihatundeid tekitama. Võitu said armastus ja heakskiit.

Vaim peab olema vabastatud köidikutest, mis on nii tugevad, ja tunnetest, mida pole kunagi maha rahustatud, et elujõud saaks panna hinge elama. Paljudes peredes tuleb ette haavatud tundeid ja andestamine on vastumeelne. See, milles on küsimus, ei oma tegelikult tähtsust. Seda ei saa jätta ega peakski jätma kahju tegema. Süüdistamine ei lase haavadel paraneda. Ainult andestamine parandab. George Herbert, üks seitsmeteistkümnenda sajandi algusaastate luuletaja, pani kirja järgmised read: „See, kes ei suuda teistele andestada, lõhub silla, millest ta peab ise üle minema, kui ta tahab kunagi taevasse jõuda, sest igaühel on vaja andeks saada.”

Kaunid on sõnad, mida lausus Päästja vahetult enne oma surma julmal ristil. Ta ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”2

Andestamine

Leidub ka neid, kellel on raske andestada iseendale ja kes ei saa üle ühestki oma vajakajäämisest. Mulle päris meeldib lugu ühest usujuhist, kes läks ühe sureva naise juurde ja püüdis teda lohutada – kuid tulutult. „Ma olen kadunud,” ütles naine. „Ma olen rikkunud ära oma elu ja kõigi nende elu, kes on minu ümber. Mul pole mingit lootust.”

Mees märkas kummutil raami sees ühe armsa tüdruku pilti. „Kes see on?” küsis ta.

Naine lõi särama. „See on mu tütar, ainus ilus asi minu elus.”

„Ja kas sa aitaksid teda, kui ta oleks hädas või oleks teinud mõne vea? Kas sa annaksid talle andeks? Kas sa armastaksid teda ikka?”

„Loomulikult!” hüüdis naine. „Ma teeksin tema heaks ükskõik mida. Miks sa seda küsid?”

„Sest ma tahan, et sa teaksid,” ütles mees, „et piltlikult öeldes on Taevasel Isal sinu pilt kummutil. Ta armastab ja aitab sind. Hüüa Tema poole.”

Naise õnne takistanud varjatud kiil eemaldati.

Hädaohu päevil või katsumuste ajal toovad sellised teadmised, selline lootus, selline arusaamine tröösti murelikule meelele ja kurvastavale südamele. Kogu Uue Testamendi sõnum puhub inimhinge eluvaimu. Lootusekiired peletavad eemale meeleheite varjud, kurbus annab järele rõõmule ja tunne, nagu ollakse elurüseluses eksinud, haihtub koos kindla teadmisega, et meie Taevane Isa hoolib meist igaühest.

Päästja kinnitas, et see on tõde, kui Ta õpetas, et isegi varblane ei lange maha, ilma et meie Isa seda märkaks. Seejärel sõnas Ta selle kauni mõttetera lõpetuseks: „Ärge siis kartke; teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi!”3

Mõni aeg tagasi lugesin ma ajalehest järgnevat artiklit. Üks eakas meesterahvas oli elanud varajasest meheeast peale koos oma vennaga ühetoalises majakeses New Yorgi osariigis Canisteo lähedal. Ta paljastas oma venna matusel, et kord, kui nad olid noorte meestena tülitsenud, tõmbasid nad toa keskele kriidi-joone ja kumbki neist ei astunud sellest joonest üle ega rääkinud teineteisega sellest ajast alates – 62 aastat. Milline vägev ja hävitav varjatud kiil!

Nagu kirjutas Alexander Pope: „Eksimine on inimlik, andestamine jumalik.”4

Alguse tegemine

Vahel võime me solvuda nii kergesti. Teinekord ole-me me jälle liiga kangekaelsed, et siirast vabandust vastu võtta. Need, kes saavad jagu oma egost, uhkusest ja solvumisest – tulgu lagedale sõnadega: „Mul on tõeliselt kahju! Olgem sõbrad nagu ennegi. Ärme anna tulevastele põlvedele edasi oma aja kaebusi ja viha.” Eemaldagem kõik varjatud kiilud, mis ainult hävitavad.

Kust need varjatud kiilud tulevad? Mõned tulevad lahendamata tülidest, mis viivad halbade tunneteni, millele järgnevad süümepiinad ja kahetsus. Teised saavad alguse pettumustest, kadedusest, vaidlustest ja näilistest solvangutest. Meil tuleb need lahendada – maha matta, et need ei jääks roiskuma, mädanema ja lõpuks hävitama.

Ühel päeval külastas mind üks armas üle 90 aasta vanune naisterahvas ja rääkis ootamatult mitmest asjast, mida ta kahetses. Ta mainis, et palju aastaid tagasi küsis üks naabertalunik, kellega temal ja ta abikaasal oli vahel lahkarvamusi, et kas ta võiks minna oma maadele jõudmiseks otse üle selle naise maavalduste. Naine peatus hetkeks oma looga ja ütles siis väriseval häälel: „Tommy, ma ei lubanud tal üle meie maade minna, vaid nõudsin, et ta läheks pikemat teed pidi – isegi jalgsi – et oma maadele jõuda. Ma tegin vea ja kahetsen seda. Ta on nüüdseks meie seast lahkunud, aga oi, kuidas ma soovin, et saaksin talle öelda: „Mul on nii kahju!” Kuidas ma soovin, et mul oleks veel üks võimalus.”

Teda kuulates meenusid mulle John Greenleaf Whittieri kirjutatud sõnad: „Sõnust, mis kirjas või keelelt võib tulla, / kurvimad need: „Oleks võin’d olla!”5

Kolmandast Nefist Mormoni Raamatus pärineb järg-mine inspireeritud nõuanne: „Ja teie keskel ärgu olgu mingeid vaidlusi ...

Sest tõesti, tõesti ma ütlen teile, et see, kellel on tüli vaim, ei ole minust, vaid on kuradist, kes on tülide isa ja ta õhutab inimeste südameid vihas üksteisega tülitsema.

Vaadake, ei ole minu õpetus, et õhutada inimeste südameid vihas üksteise vastu; vaid minu õpetus on, et sellised asjad peavad kaduma.”6

Lubage mul rääkida lõpetuseks kahest mehest, kes on minu jaoks kangelased. Nad ei teinud oma julgus-tükke üleriigilises mastaabis vaid pigem rahulikus paigas, mida teatakse Utah osariigis asuva Midway linnana.

Lõhe sulgemine

Pikki aastaid tagasi teenisid Roy Kohler ja Grant Remund üheskoos Kiriku ametites. Nad olid parimad sõbrad. Nad harisid maad ja pidasid lüpsikarja. Siis aga tekkis arusaamatus, millest tekkis nende vahele omamoodi lõhe.

Hiljem, kui Roy Kohler rängalt vähki haigestus ja tal jäi vaid teatud aeg elada, läksin ma koos oma naise Francesega Royle ja tema naisele külla ning andsin talle õnnistuse. Kui me hiljem juttu ajasime, ütles vend Kohler: „Luba ma räägin sulle ühest meeldivaimast kogemusest, mis on mulle elus osaks saanud.” Seejärel rääkis ta mulle oma arusaamatusest Grant Remundiga ja sellest johtunud võõrandumisest. Ta märkis: „Me olime veidi nagu tülis.”

„Siis aga,” jätkas Roy, „olin ma just tulevaks talveks heina kõrvale pannud, kui ühel ööl hein iseenesest põlema süttis, ning kogu hein, küün ja kõik, mis seal oli, maani maha põles. Ma olin löödud,” ütles Roy. „Mul polnud aimugi, mida peale hakata. Öö oli pime, kui kustuvad tuletukid välja arvata. Seejärel nägin ma, kuidas mööda teed lähenesid mulle Grant Remundi poolt traktorite ja raskeveokite tuled. Kui „pääste-meeskond” meie teele pööras ja minuga mu pisarate voolates kokku sai, ütles Grant: „Roy, sul tuleb siin päris suur segadus ära koristada! Me oleme poistega siin. Hakkame tegutsema.” Nad asusid üheskoos töö kallale. Varjatud kiil, mis neid lühiajaliselt lahus hoidis, oli igaveseks kadunud. Nad töötasid kogu öö ja järgmisel päevalgi ning neile tulid appi paljud teised kogukonna elanikud.

Roy Kohler ja Grant Remund on meie seast lahkunud. Nende pojad on teeninud üheskoos samas koguduse piiskopkonnas. Ma pean nende kahe perekonna sõprust tõeliselt kalliks.

Olgem alati oma kodus eeskujuks ja ustavad kõikidest käskudest kinnipidamisel, et mitte anda kohta ühelegi varjatud kiilule, vaid pidada pigem meeles Päästja manitsust: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!”7

VIITED

1. Konverentsikõne, apr 1966, lk 70

2. Luuka 23:34

3. Matteuse 10:31

4. An Essay on Criticism (1711), 2. osa, rida 525

5. „Maud Muller”, The Complete Poetical Works of Whittier(1892), lk 48

6. 3 Nefi 11:28–30

7. Johannese 13:35