August 2007 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Tere tulemast igaühele

Vanem JAMES E. FAUST
Teine nġuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Ma soovin selle sõnumiga pakkuda arengu ja õnne võimalusi kõigile liikmetele, olgu nad abielus või vallalised. Et juhtida oma elu ise, et olla edukas, olenemata oma perekonnaseisust, soovitan ma teil õppida tundma oma Taevaisa.

Parim viis selle tegemiseks on palve, õppimine ja käskudest kinnipidamine. Pidage alati meeles, et Ta armastab teid ning juhatab ja toetab teid, kui te kutsute Ta oma ellu. Kaasake Tema oma otsuste tegemisse. Kaasake Teda, kui te analüüsite oma isiklikku väärtust. Palvetage Tema poole, kui te olete heitunud, sest ma tunnistan, et Ta kuuleb meie appihüüdeid. Oma selgesõnalises kõnes palve teemal märkis prohvet Seenos: „Ja sa kuulsid mind mu kannatuste ja mu siiruse pärast” (Alma 33:11).

Meid liigutab sügavalt ja kainestab, kui me kuuleme paljusid meie vallalisi liikmeid väljendamas üht läbivat mõtet. Mõnede jaoks on üksildus ja heidutatus saanud nende pidevateks kaaslasteks. Üks suurepärane hing, kellel on hea piiskop, hea koduõpetaja, hea seisus ja rahuldav eluolu, ütles: „Mul ei ole vaja rohkem tegevusi; mul on lihtsalt vaja kedagi, kellega koos midagi ette võtta.” See valmistab meile tõsist muret, kui me võtame arvesse, et vähemalt üks kolmandik Kiriku täiskasvanud liikmetest on vallalised.

Alahindamata üksilduse kibedust, mida mõned vallalised tunnevad, pakkus president Gordon B. Hinckley midagi vastuabinõuks, kui ta andis järgmise nõuande: „Ma usun, et enamikule meist on parimaks ravimiks üksilduse vastu töö ja teiste teenimine. Ma ei alahinda teie probleeme, kuid ma ei kõhkle ka öelda, et on palju teisi inimesi, kelle probleemid on palju tõsisemad, kui teie omad. Sirutage välja oma käsi ja teenige neid, aidake neid, julgustage neid. Nii paljud poisid ja tüdrukud jäävad koolis ilma vähimastki tähelepanust ja julgustusest. Nii paljud vanad inimesed elavad õnnetu ja üksildasena ning hirmus, kellele lihtne jutuajamine tooks hulgaliselt lootust ja sära.”1

Palun pidage endal meeles, et me kõik oleme olnud vallalised, oleme vallalised praegu või võime mõne aja pärast taas vallaliseks jääda; nii et Kirikus vallaline olemine ei ole midagi erakordset. Abieluga kaasnevad ka väljakutsed ja kohustused. Vahest olete kuulnud seda lugu, kuidas üks noorik ütles: „Kui ma abiellun, on minu muredel ots käes!” Tema tark ema aga vastas: „Jah, mu armas, aga kumb ots?”

Oma edusammude mõõtmine

Sellest pole mingit abi, kui meie abiellumissoovist saab selline kinnisidee, et me jätame kasutamata õnnistused ja võimalused areneda vallalisena. Ma usun ka, et abi on sihtide seadmisest; ilma sihtideta ei saa te mõõta oma edusamme. Kuid ärge heituge, kui te ei näe ilmselgeid võidumärke. Mõningaid asju ei ole võimalik mõõta. Kui te püüdlete laitmatuse poole — kui te püüate anda päevast päeva endast parima, kasutades oma aega ja energiat nii targalt, kui oskate, et saavutada mõistlikkuse piires seatud sihte — jõuate te sihile, olenemata sellest, kas te olete abielus või vallaline.

Kõneledes kord vallalistest liikmetest, ütles president Harold B. Lee (1899–1973): „Teie ridades on mõned Kiriku suursuguseimad liikmed — ustavad ja vaprad, kes püüavad elada Issanda käskude järgi, aidata ehitada kuningriiki maa peal ja teenida oma ligimesi.”2 Liiga sageli oleme me mõtlematud ja tundetud nende meie hulgas olevate välja valitud hingede tunnete suhtes. Üks head sooviv preesterluse hoidja, kes muretses ühe sellise vallalise naise pärast, kelle südant piinas igatsus kaaslase ja rohkem rahuldust toova elu järele, küsis: „Aga miks sa mehele ei lähe?” Naine vastas naljaga: „Vend, ma tahaksin küll, aga nad ei kasva puu otsas.”

Kuigi pajud vallalised liikmed on elu ja selle probleemidega hästi kohanenud, vajavad nad ikkagi Kiriku ja selle liikmete armastavat tähelepanu, et nad leiaksid kinnitust, et neist on kasu ja et Jumal neid armastab. Kirikule iseloomulik ja õigustatud keskendumine kodule ja perekonnale paneb sageli mõned vallalised liikmed, kellel kaaslast või lapsi pole, tundma ennast väljajäetuna.

Üks neist kirjutab: „Paljud Kiriku liikmed kohtlevad abielu lahutanud inimest nii, nagu oleks tal pidalitõbi. Ma olen juba mitmeid aastaid elanud ühes Salt Lake´i viimse aja pühade koguduses, kus igal aastal peetakse leskede jõulupidu. Mind ei ole kunagi kutsutud. Ma olen alati elanud head elu ja ma usun, et Päästja oleks küll mind kutsunud. Ma tunnen inimesi, kes on kogenud nii surma kui abielulahutust, ja nad ütlevad, et lahutus on hullem kui surm.”

Üks teine kirjutab: „Uskuge mind, kuna Kirik rõhutab pereelu ja lapsi, oleme me juba läbi ja lõhki teadlikud, et meie oleme „veidrikud”. On tõeline rõõm, kui keegi võtab sind normaalse inimesena.” Mitte keegi ei peaks tundma end üksildasena seetõttu, et ta on vallaline. Me tahame, et kõik inimesed tunneksid, et nad kuuluvad Kirikusse, selles kontekstis, mis on Pauluse sõnumis efeslastele: „Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed” (Efeslastele 2:19). Me ei kuulu mitte üksnes Issanda Kirikusse, vaid ka üksteisele.

Kogu ühiskonnas, sh vallaliste täiskasvanud liikmete seas valitseb põhjendatud huvi isade, emade ja perekondade vastu. Mõned aastad tagasi ütles Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht Boyd K. Packer Kiriku vallalistele liikmetele järgmist: „Me räägime palju perekondadest. Mõnikord võite te kibestunult öelda: „Te muudkui räägite perekondadest, aga mul ei ole perekonda ja. . .” pidage siinkohal kinni! Ärge lisage seda täiendavat lauset. „Ma soovin, et nad lõpetaksid selle perekondadest rääkimise.” Palvetage, et me jätkaksime perekondadest rääkimist; isadest ja emadest ja lastest ja pereõhtust, templiabielust ja partnerlusest ja kõigest muust, sest see kõik saab osaks ka teile. Kui me sellest rääkimise lõpetame, siis olete teiste seas kaotajaks ka teie ise.”3 Ma lasen sel mõttel kajada. Tasapisi saab see kõik tõesti osaks ka teile.

Otsida abivajajaid

Me kõik mäletame tähendamissõna heast karjasest, kes jättis karja ja läks otsima ühtainsat lammast, kes oli kadunud (vt Luuka 15:3–6). Mõned meie liikmetest, kes on vallalised, võivad minna kaduma, kui me ei siruta neile oma sõbrakätt. Abivajaja ülesleidmisel tuleb käsi välja sirutada mitmel moel.

Mida meie saame teha, sirutamaks sõbrakätt vallalistele? Üheks võimaluseks on püüda olla rohkem teisi kaasav. Kui me näeme kedagi, kes istub Kiriku koosolekul üksinda, võime me kas minna ja istuda tema kõrvale või siis kutsuda teda istuma enda juurde. Me kõik võime ulatada oma sõbrakäe. Tõepoolest, meil kõigil oleks hea meenutada president Hinckley nõuandeid usule pöördunute kohta ja rakendada neid nende suhtes, kes on üksinda: nad vajavad sõpra, kutset ja toitmist Jumala hea sõnaga. Minu arvates me võime lisada sinna loetelusse veel ühe asja — hea koduõpetaja. Usinad koduõpetajad kohandavad koduõpetuse sõnumid vallaliste liikmete vajadustele. Nad pakuvad ka sõprust, julgustust, tunnustust ja — eriti vallalistele õdedele — võimalust saada preesterluse õnnistusi.

On kerge panna kellelegi külge silt „Vallaline” ja seejärel mitte suuta näha sellest sildist kaugemale. Vallalised on samuti inimesed ja nad tahavad ka inimesena kohtlemist. Mitte kõik ei ole vallalised omal tahtel. Olgem, nagu ütles Psalmide kirjutaja, „vaestelaste[le] isa” (Psalmid 68:6) ja pidagem meeles, et „ Jumal paneb üksildased elama peredesse” (vt The Holy Bible, Psalm 68:6). Me kõik kuulume Jumala peresse ja naaseme ühel päeval Tema juurde, eluasemetesse, mis Ta on kõigi oma laste jaoks valmistanud.

Kuidas juhid saavad aidata

Järgnevalt mõned juhised Kiriku juhtidele: „Piiskopkond [või koguduse juhatus] võib organiseerida ühe pereõhturühma või rohkem rühmi vallaliste liikmete jaoks, kellel pole kodus lapsi ja kes ei ela koos oma vanematega.”4 Lisaks sellele „tuleks vallalistele liikmetele pakkuda selliseid vaia ja koguduse üritusi, nagu küünlavalgus- ja tantsuõhtud, koorilaul, preesterluse saamiseks valmistumise seminarid, templiks ettevalmistumise seminarid, templikülastused, kultuurisündmused ja spordiüritused”.5

Kiriku juhtidel tuleb juhtkonna koosolekutel regulaarselt mõtelda vallaliste liikmete vajaduste peale ning anda neile sisukaid kutseid, ülesandeid ja tegevusi. Kvoorumi ja Abiühingu juhid peaksid olema tundlikud vallaliste liikmete vajaduste suhtes, eriti kui õppetundides on sellised teemad nagu abielu ja lapsed. Vallalisi liikmeid tuleb meeles pidada ja nende eest tuleb hoolitseda.

Olla õnnelik praegu

Vallalisus ei tähenda seda, et sa ei saa olla õnnelik. Nagu ütles kunagi president Harold B. Lee (1899–1973): „Õnn ei sõltu sellest, mis leiab aset sinust väljaspool, vaid sellest, mis leiab aset sinu sees. Selle mõõdupuuks on see, millises vaimus sa oma elu probleemid vastu võtad.”6

Ma tuletan teile meelde, et paljud vallalised toovad perekonnaliikmetele ja teistele nii vajalikku jõudu, toetades, tunnustades ning armastades oma venna- ja õelapsi, vendi ja õdesid ning teisi sugulasi. Nõnda, selles mõttes, võivad ka vallalised olla omamoodi lapsevanemaks. Kui nad seda on, võib neil olla tohutu mõju, sest väga sageli võivad nad öelda asju, mida lapsevanemad ise oma lastele öelda ei saa.

Viimasena soovitan ma teil, kes te olete vallalised, palvetada sageli, sest meie Taevane Isa, kes tunneb teid kõigist paremini, teab nii teie andeid ja tugevusi kui ka nõrkusi. Ta on pannud teid praegu siia maa peale neid iseloomuomadusi arendama ja täiustama. Ma luban teile, et Ta aitab teid. Ta teab, mida te vajate, ning tasapisi saabuvad need lubatud kaaslase õnnistused teilegi.

VIITED

1. „A Conversation with Single Adults,” Liahona, nov 1997,lk 20.

2. „Strengthening the Home” (bro‰üür, 1973), lk 8.

3. Melkisedeki Preesterluse ÜVES konverents, juuni 1973; tsiteerinud James E. Faust, „Happiness Is Having a Father Who Cares,” Ensign, jaan 1974, lk 23.

4. „Church Handbook of Instructions, Book 1: Stake Presidencies and Bishoprics” (2006), lk-d 125–126.

5. „Church Handbook of Instructions, Book 1,” lk 126.

6. „A Sure Trumpet Sound: Quotations from President Lee,” Ensign, veebr 1974, lk 78.