Oktoober 2007 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Nad märgistasid raja, mida järgida

Vanem THOMAS S. MONSON

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Mitu aastat tagasi imetlesin ma ühe meie Kiriku väljaande esikaant, millel oli suurepärane foto Carl Blochi maalist. Pilt, mis kunstnikul meeles mõlkus ja mis seejärel – Õpetaja käepuudutusega – lõuendile kanti, kujutas Sakariase naist Eliisabetti, tervitamas Jeesuse ema Maarjat. Mõlemad pidid sünnitama pojad – need olid imetabased sünnid.

Eliisabetile sündinud poeg sai tuntuks Ristija Johannesena. Nagu Maarja poja Jeesuse puhul, nii on ka Johannese puhul äärmiselt vähe kirjutatud tema noorusaastatest. Meile teatatakse kahe lausega kõik, mida me teame Johannese elu kohta tema sünnist kuni üldsusele teada oleva teenimiseni: „Aga lapsuke kasvas ja sai tugevaks vaimus. Ja ta oli kõrves selle päevani, mil ta esines Iisraelile.”1

Johannese sõnum oli lühike. Ta jutlustas usust, meeleparandusest, ristimisest vee alla kastmise teel ja Püha Vaimu andmisest suurema volitusega, kui tal endal oli. „Mina ei ole Kristus,” ütles ta oma ustavatele jüngritele, „vaid mind on läkitatud tema eele!”2 „Mina ristin teid veega; aga on tulemas vägevam minust ...; tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega!”3

Seejärel ristis Ristija Johannes Kristuse. Jeesus tunnistas hiljem: „Ei ole naistest sündinute seast tõusnud suuremat kui Ristija Johannes.”4

Kõigil meil on vaja võrdlemisaluseid – nimelt eeskujusid, keda järgida. Ristija Johannes on meile veatuks eeskujuks siirast alandlikkusest, alistudes alati Ühele, kes oli tulemas – inimkonna Päästjale.

Usu eeskujud

Õppides teistest, kes usaldasid Jumalat ja järgisid Tema õpetusi, sosistatakse meie hingele: „Teadke, et mina olen Jumal.”5 Kui nad pidasid vankumatult kinni Tema käskudest ja usaldasid Teda, said neile osaks õnnistused. Kui me järgime nende eeskuju, õnnistatakse ka meid selle sarnaselt meie ajal. Igaühest saab eeskuju, mida järgida.

Igaüks meist armastab kaunist Piibli lugu Aabrahamist ja Iisakist. Aabrahami jaoks pidi olema üliväga raske viia kuulekusest Jumalale oma armas Iisak Morija maale, et siis teda seal põletusohvriks pakkuda. Suudate te ette kujutada tema südame kurbust, kui ta korjas lõkke jaoks puid ja liikus kokkulepitud koha poole? Tema keha oli kindlasti valust kõveras ja hing piinatud, kui ta „sidus kinni ... Iisaki ja pani ta altarile puude peale.

Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et oma poega tappa.” Kui hiilgavaks osutus järgmine teadaanne ja millise imestusega see vastu võeti: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainust poega!”6

Aabraham on sobiv eeskuju kõhklematust kuulekusest.

Kui kellelgi meist on tunne, et ei suuda hakkama saada oma proovilepanekutega, siis lugegem Iiobist. Seda tehes tekib tunne: „Kui Iiob suutis vastu panna ja jagu saada, siis suudan ka mina!”

Iiob „oli vaga ja õiglane” mees, kes „kartis Jumalat ja hoidus kurjast”7. Käitumise poolest vagana ja varanduse poolest jõukana pidi Iiob läbi tegema proovilepaneku, mis oleks võinud hävitada ükskõik kelle. Varandusest ilma jäänuna, sõprade poolt põlatuna, kannatustest piinatuna, pere kaotusest vapustatuna õhutati teda: „Nea Jumalat ja sure!”8 Ta pani sellele kiusatusele vastu ja kuulutas oma ülla hinge sügavusest: „Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes!”9 „Ma tean, et mu Lunastaja elab.”10

Iiob sai eeskujuks piiritust kannatlikkusest. Me viitame tänaseni pikameelsetele kui kellelegi, kellel on „Iiobi kannatus”. Ta on meile eeskujuks, mida järgida.

Kuuletuda ja elada

„Üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas,” keegi, kes „kõndis ühes Jumalaga,”11 oli prohvet Noa. Pühitsetud preesterlusse noores eas, „sai temast õigluse jutlustaja ja ta kuulutas Jeesuse Kristuse evangeeliumi, õpetades usust, meeleparandusest, ristimisest ja Püha Vaimu vastuvõtmisest.”12 Ta hoiatas, et kui tema sõnumit ei panda tähele, toob see veeuputuse nende peale, kes kuulevad tema häält, kuid ometi ei kuuletu tema sõnadele.

Noa võttis kuulda Jumala käsku ehitada laev, et tema ja ta pere võiksid hävingust pääseda. Ta järgis Jumala juhiseid koguda laeva vähemalt kaks igat elusolendit, et ka nemad pääseksid veeuputusest.

President Spencer W. Kimball (1895–1985) õpetas rohkem kui pool sajandit tagasi üldkonverentsil: „Kuna vihmast ja veeuputusest polnud veel mingeid tõendeid, peeti Noa hoiatusi mõistusevastasteks. Milline rumalus on ehitada laev kuivale maale, kui päike paistab ja elu läheb edasi nagu tavaliselt! Kuid aeg sai otsa. Veeuputus tuli. Sõnakuulmatud uppusid. Laeva ime järgnes selle ehitamisel ilmutatud usule.”13

Noal oli vankumatu usk Jumala käskude järgimisse. Tehkem alati nii nagu tema. Pidagem meeles, et Jumala tarkus näib inimestele sageli rumalusena; kuid suurim õppetund, mille me võime surelikkuses saada, on see, et kui Jumal räägib ja meie kuuletume, on meil alati õigus.

Rutt on meile eeskujuks ideaalsest naisest. Tajudes oma ämma Noomi südamevalu, kes kannatas oma mõlema tubli poja kaotuse pärast, tundes ehk meeleheite ja üksilduse kihvatusi, mis vaevasid Noomi hinge, tõi Rutt kuuldavale selle, millest on saanud klassikaline ustavuseavaldus: „Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal!”14 Ruti teod väljendasid tema sõnade siirust.

Kuna Ruti ustavus Noomile oli kõrvalekaldumatu, abiellus ta Boasega, mille kaudu temast – võõramaalasest ja Moabi maale elama asunust – sai Taaveti vaarema ja seega meie Päästja, Jeesuse Kristuse esivanem.

Eeskujud kuulekusest

Ma pöördun nüüd ühe vägeva Mormoni Raamatu prohveti – nimelt Nefi, Lehhi ja Saaria poja juurde. Ta oli ustav ja kuulekas Jumalale, vapper ja julge. Kui talle anti raske ülesanne tuua Laabanilt vaskplaadid, ei nurisenud ta, vaid kuulutas: „Ma lähen ja teen seda, mida Issand on käskinud, sest ma tean, et Issand ei anna inimlastele mingeid käske, ilma, et ta valmistaks neile tee, et nad võiksid täide saata seda, mida ta neil käsib.”15 Ehk on see julgustükk olnud ajendiks meile nõu andvale salmile, mis on kirjas kirikulaulus pealkirjaga „Raudkäsipuu:

Nefi, muistne nägija, sai nägemuse Jumalalt... Hoia puust, raudkäsipuust; see tugev, särav, õige. Jumala sõna on raudkäsipuu; see turvatunnet toob kõiges.16

Nefi oli raugematu otsusekindluse kehastus.

Ükski meie poolt järgitavate eeskujude loetelu poleks täielik ilma Joseph Smithita, selle ajajärgu esimese prohvetita. Kui see vapper noormees oli vaid neljateistkümneaastane, läks ta puudesallu, mida hakati hiljem kutsuma pühaks ja sai vastuse oma siirale palvele.

Jutustades teistele lugu hiilgavast nägemusest, mille ta seal salus sai, järgnes sellele Josephi halastamatu tagakiusamine. Kuigi teda naeruvääristati ja põlati, jäi ta ometi vankumatuks. Ta ütles: „Ma ju nägin nägemust, ma teadsin seda ja teadsin ka, et Jumal teab seda ning ma ei saanud ega julgenudki seda eitada.”17

Kohates peaaegu igal pool vastuseisu, kuid olles ometi alati juhitud Issanda käe poolt, asutas Joseph järk-järgult Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku. Ta osutus vapraks kõiges, mida ta tegi.

Oma elu lõpus, kui ta viidi koos oma venna Hyrumiga Carthage´i vanglasse, astus ta vapralt vastu sellele, mida ta teadis kahtlemata end ees ootavat, ja pitseeris oma tunnistuse oma verega.

Jäljendagem alati seda prohvet Joseph Smithi poolt üles näidatud kohkumatut julgust, kui me oleme vastakuti elukatsumustega.

Eeskuju optimismist

Meie ees seisab täna veel üks Jumala prohvet – nimelt meie armastatud president Gordon B. Hinckley. Tema juhtimise all on Kiriku levik olnud kõige ulatuslikum – nii arvuliselt kui geograafiliselt – meie ajaloos. Tema on läbinud risti ja põiki riigid, mille piire Kiriku presidendid polnud seni ületanud, ning on ajanud juttu valitsusjuhtide ja Kiriku liikmetega kogu maailmas. Tema armastus inimeste vastu ületab keele- ja kultuuribarjäärid.

Prohvetliku nägemusega on ta pannud aluse Alalisele Hariduse Fondile, mis võimaldab meie liikmetel paljudes maailmaosades vaesusest välja rabeleda ning tagab oskused ja koolituse, tänu millele noored mehed ja noored naised võivad leida tulusat tööd. See inspireeritud plaan on sütitanud lootuseleegi nende silmis, kes tundsid, et nende saatuseks on keskpärasus, kuid kellel on nüüd võimalus helgemaks tulevikuks.

President Hinckley on töötanud lakkamatult, et tuua pühasid õnnistusi Kiriku liikmetele kogu maailmas, ehitades templeid, mis on kõikidele kättesaadavas kauguses. Tal on võime aidata kõrgemale tasandile kõikide eluvaldkondade inimesi nende usulisest kuuluvusest hoolimata. Ta on eeskujuks lakkamatust optimismist ja me austame teda kui prohvetit, nägijat ja ilmutajat.

Nende minu poolt mainitud meeste ja naiste ainulaadsed omadused võivad olla meile hindamatuks abiks, kui me oleme silmitsi eesseisvate probleemide ja katsumustega. Lubage mul mainida selle kirjeldamiseks Kalifornia osariigist Oaklandist pärit Pollardite pere kogemust.

Ühe pere usk

Mõned aastad tagasi, kui vanem Taavili Joseph Samuel Pollard sõitis oma viimasel misjonipäeval Zimbabwes misjonikontorisse, kaotas tema juhitud misjoni auto millegi pärast juhitavuse ja sõitis vastu puud. Ühel möödujal õnnestus päästa vanem Pollardi kaaslane, kuid vanem Pollard, kes oli meelemärkuseta, oli autos lõksus, kui see leegitsema lõi. Vanem Pollard hukkus. Tema ema oli surnud kaheksa aastat varem ja seega hoolitses tema isa perekonna eest üksinda. Üks vendadest oli teenimas Lääne-India misjonil.

Kui uudised vanem Pollardi surmast tema isani jõudsid, helistas see alandlik mees – kes oli juba kaotanud oma naise – oma Lääne-India misjonil teenivale pojale, et teatada talle tema venna surmast. Selle kaugekõne vahendusel vend Pollard ja tema poeg, kahtlemata murest murtud ja südamevalus, laulsid üheskoos laulu: „Olen Jumala laps”18. Enne kõne lõpetamist tegi isa palve, tänades Taevast Isa Tema õnnistuste eest ja paludes Temalt jumalikku tröösti.

Vend Pollard märkis hiljem, et ta teab, et tema perega on kõik hästi, sest neil on tugev tunnistus evangeeliumist ja päästmisplaanist.

Mu vennad ja õed, sellel imelisel aegade täiuse evangeeliumi ajajärgul, mil me rändame läbi surelikkuse ning oleme silmitsi tulevaste katsumuste ja proovilepanekutega, pidagem meeles neid järgimist väärt eeskujusid. Olgu meil Ristija Johannese siiras alandlikkus, Aabrahami kõhklematu kuulekus, Iiobi piiritu kannatlikkus, Noa vankumatu usk, Ruti kõrvalekaldumatu ustavus, Nefi raugematu otsusekindlus, prohvet Joseph Smithi kohkumatu julgus ja president Hinckley lakkamatu optimism. Need iseloomuomadused kindlustaksid meid jõuga läbi kogu meie elu.

Suur Eeskuju

Juhatagu meid alati ülim Eeskuju, nimelt Maarja poeg, Päästja Jeesus Kristus – kelle enda elu oli täiuslik mudel, mida me saame järgida.

Tallis sündinuna ja sõime kätketuna tuli Ta taevast, et elada maa peal sureliku inimesena ja rajada Jumala Kuningriik. Oma maise teenimistöö ajal õpetas Ta inimestele kõrgemat seadust. Tema hiilgav evangeelium kujundas ümber maailma mõtteviisi. Ta õnnistas haigeid. Ta pani lombakad käima, pimedad nägema, kurdid kuulma. Ta äratas ellu isegi surnuid.

Kuidas Tema halastussõnumile, Tema tarkusesõnadele, Tema eluõppetundidele reageeriti? Olid vaid väga vähesed, kes Teda hindasid. Nad pesid Ta jalgu. Nad õppisid Tema sõna. Nad järgisid Tema eeskuju.

Oli ka neid, kes Teda salgasid. Kui Pilaatus küsis: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?” 19 hüüdsid nad: „Löö ta risti!”20 Nad pilkasid Teda. Nad andsid Talle äädikat juua. Nad teotasid Teda. Nad peksid Teda pillirookepiga. Nad sülitasid Tema peale. Nad lõid Ta risti.

Jeesuse sõnum on olnud läbi aegade ja põlvkondade sama. Peetrusele ja Andreasele ütles Ta kauni Galilea mere rannal: „Tulge minu järele.”21 Muistne Filippus sai kutse: „Järgi mind.”22 Tollihoones istuv Leevi sai juhise: „Järgi mind!”23 Ning teile ja minule, kui me vaid kuulame, esitatakse seesama viipav kutsung: „Järgi mind!” Tehkem kõik nii ja lõigakem igavesi tasusid, mis on pandud kõrvale nende jaoks, kes järgivad seda teerada, mida Ta oma eeskujuliku eluga märgistas.

VIITED

1. Luuka 1:80

2. Johannese 3:28

3. Luuka 3:16

4. Matteuse 11:11

5. Psalmid 46:11

6. 1 Moosese 22:9–10, 12

7. Iiob 1:1

8. Iiob 2:9

9. Iiob 16:19

10. Iiob 19:25

11. 1 Moosese 6:9

12. Bible Dictionary, „Noah”, lk-d 738–739

13. Konverentsikõned, okt 1952, lk 48

14. Rutt 1:16

15. 1 Nefi 3:7

16. Joseph L. Townsend (1849–1942), Hymns, lk 274

17. Joseph Smith – ajalugu 1:25

18. Naomi W. Randall (1908–2001), „Kiriku lauluraamat”, lk 58

19. Matteuse 27:22

20. Markuse 15:13

21. Matteuse 4:19

22. Johannese 1:43

23. Luuka 5:27