november 2007 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Üks kivi, mis mäest lahti murdus

President GORDON B. HINCKLEY

 

Issand on täide saatmas oma lubadust, et Tema evangeelium saab olema nagu kivi, mis on mäest lahti kangutatud ilma käte abita.

Mu vennad ja õed, me elame kõrvuti huvitava fenomeniga. Solist laulab ikka ja jälle sama laulu. Orkester esitab korduvalt sama muusikat. Kõnelejalt aga oodatakse, et ta tuleks iga kord oma kõnes lagedale millegi uuega. Ma murran täna seda traditsiooni ja kordan mingil määral seda, mida olen öelnud ühel teisel korral.

Kirikust on saanud üks suur üle maa hajutatud pere. Meid on nüüd rohkem kui 13 miljonit 176 rahva seas ja territooriumil. Sündimas on midagi imelist ja suurepärast. Issand on täide saatmas oma lubadust, et Tema evangeelium saab olema nagu kivi, mis on mäest lahti kangutatud ilma käte abita ja veereb edasi, kuni see on täitnud terve maa, nagu Taaniel nägi seda nägemuses (vt Taaniel 2:31--45; ÕL 65:2). Meie endi silme ees on sündimas suur ime.

Ma viin teid 184 aastat tagasi 1823. aastasse. Oli septembrikuu, täpsemalt 21. ja 22. septembri vaheline öö.

Poiss Joseph Smith oli tol õhtul enne magama minekut palvetanud. Ta palus Issandal andestust oma kergemeelsuse pärast. Seejärel juhtus midagi imelist. Ta ütles:

„Niiviisi Jumala poole hüüdes nägin ma oma tuppa ilmuvat valgust. See muutus üha heledamaks, kuni tuba oli valgem kui keskpäeval. Ja kohe ilmus mu voodi kõrvale üks isik. ..

Ta kutsus mind nimepidi ning ütles mulle, et ta on Jumala lähedusest .. saadetud sõnumitooja ja et tema nimi on Moroni, et Jumalal on minu jaoks töö ja et minu nime hakatakse pidama nii heaks kui halvaks kõikide rahvuste, suguharude ja keelte seas, ehk siis minust hakatakse kõnelema nii head kui halba kõikide rahvaste seas” (Joseph Smith -- ajalugu 1:30, 33).

Poiss oli ilmselt kuuldust vapustatud. Nende silmis, kes teda tundsid, oli ta vaid vaene harimata talupoiss. Tal polnud mingit vara. Tema naabrid olid samasuguses olukorras. Tema vanematel polnud talupidajatena kerge. Nad elasid piirkonnas, kus tegeleti põllundusega, ja mida eriti ei teatud. Nad olid lihtsalt tavalised inimesed, kes püüdsid end raske tööga elus hoida.

Ja ometi ütles Jumala ingel, et Josephi „nime hakatakse pidama nii heaks kui halvaks kõikide rahvuste, suguharude ja keelte seas”. Kuidas on see võimalik? Selline kirjeldus sobib kogu maailma kohta.

Vaadates nüüd 177 aastat tagasi aset leidnud Kiriku asutamisele, paneb meid imestama, mis selle ajaga juba toimunud on. Kui Kirik 1830. aastal asutati, oli vaid kuus liiget, vaid käputäis usklikke, kes kõik elasid suuremalt jaolt tundmatus külakeses. Tänaseks on meist saanud suuruselt neljas või viies kirik Põhja-Ameerikas, millel on kogudused igas suuremas linnas. Siioni vaiad õitsevad igas Ameerika Ühendriikide osariigis, igas Kanada provintsis, igas Mehhiko osariigis, iga Kesk-Ameerika rahva seas ja kõikjal Lõuna-Ameerikas.

Kogudusi võib leida kõikjalt Briti saartelt ja Euroopast, kus aastate jooksul on liitunud Kirikuga tuhandeid. See töö on jõudnud Baltimaade rahvasteni ning allapoole läbi Bulgaaria, Albaania ja teiste selle maailmajao piirkondade. See ulatub üle tohutu Venemaa. See jõuab üles Mongooliasse ja Aasia rahvaste kaudu Vaikse ookeani saartele, Austraaliasse ja Uus-Meremaale ning Indiasse ja Indoneesiasse. See õitseb paljude Aafrika rahvaste seas.

Meie üldkonverentsi kantakse satelliidi ja muude vahendite kaudu üle 92 erinevas keeles.

Ja see on kõigest algus. See töö jätkab kasvamist ja edenemist ning liikumist üle kogu maakera. See peab nii olema, et Moroni tõotus Josephile saaks täituda.

See töö on ainulaadne ja imeline. See erineb põhjapanevalt kõigi teiste usuõpetuse rühmitustest, mida mina tean.

Kui Jeesus elas maa peal, ütles Ta järgmist: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3).

Kui Joseph oli 14-aastane, sai ta sellest hiilgavast esimesest nägemusest sellise kogemuse, mis erines kõikide teiste kirjapandud kogemustest. Meil ei ole kirjalikke tõendeid, et Jumal, meie Igavene Isa, ja Tema Armastatud Poeg Jeesus Kristus, ülestõusnud Issand, oleksid ilmunud ühelgi teisel korral maa peale üheskoos.

Ajal, mil Johannes ristis Jeesuse Jordani jões, kuuldi küll Jumala häält, kuid Teda ei nähtud. Muutmise mäel kuuldi taas Jumala häält, aga Tema ilmumise kohta pole midagi üles tähendatud. Stefanos nägi Issandat Isa paremal käel, aga Nad ei kõnetanud ega juhendanud teda.

Pärast oma ülestõusmist ilmus Jeesus nefilastele läänepoolkeral. Kõigevägevama häält kuuldi kolm korda ülestõusnud Kristust tutvustamas, Isa ilmumist aga aset ei leidnud.

Kui tõeliselt tähelepanuväärne oli see 1820. aasta nägemus, kui Joseph palvetas metsas ning tema ette ilmusid Isa ja Poeg. Üks nendest rääkis temaga, kutsudes teda nimepidi, ja osutas teisele ning ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!” (Joseph Smith -- ajalugu 1:17)

Midagi sellist polnud kunagi varem aset leidnud. Paneb mõtisklema, miks oli see nii tähtis, et pidid ilmuma nii Isa kui ka Poeg. Ma arvan, et sellepärast, et Nad juhatasid sisse aegade täiuse evangeeliumi ajajärgu, viimase ja lõpliku evangeeliumi ajajärgu, kui kogutakse ühte kõigi varasemate evangeeliumi ajajärkude põhiteadmised. Sellest pidi saama viimane peatükk pikas ajaraamatus Jumala läbikäimise kohta meeste ja naistega maa peal.

Pärast Päästja surma triivis Tema asutatud Kirik usust taganemise suunas. Täitusid Jesaja sõnad, kes ütles: „Maa on rüvetunud oma elanike all, sest need on üle astunud käsuõpetusest, muutnud seadusi, murdnud igavese lepingu!” (Jesaja 24:5)

Mõistes, kui tähtis on teada Jumala tõelist loomust, olid inimesed näinud vaeva Tema defineerimisega. Õppinud vaimulikud vaidlesid üksteisega. Kui Constantinusest sai neljandal sajandil kristlane, kutsus ta kokku suure hulga õpetatud mehi, lootes, et nad jõuavad ühisele otsusele Jumaluse õige olemuse suhtes. Kõik, mida nad saavutasid, oli vaid kompromiss erinevate vaadete osas. Selle tulemuseks on Nikaia usutunnistus aastast 325 pKr. Sellest ajast peale on sellest ja hilisematest usutunnistustest saanud suurema osa kristlaskonna ametlik õpetus Jumaluse olemuse kohta.

Ma olen lugenud neid kõiki mitu korda. Ma ei suuda neid mõista. Ma arvan, et on teisigi, kes neid ei mõista. Ma olen kindel, et ka Issand teadis, et paljud ei mõista neid. Ja nii, 1820. aastal, ilmusid Isa ja Poeg selles võrratus nägemuses poiss Josephile. Nad rääkisid temaga kuuldavalt ja tema rääkis Nendega. Nad nägid. Nad rääkisid. Nad kuulsid. Nad olid füüsilised isikud. Neil oli keha. Nad polnud väljamõeldud olendid. Nad olid lihast kehaga olendid. Ja sellest kogemusest pärineb meie ainulaadne ja õige arusaam Jumaluse olemuse kohta.

Pole ime, et kui Joseph 1842. aastal Usuartiklid kirja pani, teatas ta esimesena: „Me usume Jumalasse, Igavesse Isasse, ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse ning Pühasse Vaimu” (1. usuartikkel).

Nagu te kõik kõik teate, järgnes sellele aastate jooksul tõeline „pilv tunnistajaid”, nagu Paulus prohvetlikult kirjeldas (vt Heebrealastele 12:1).

Kõigepealt tuli Moroni koos plaatidega, millelt tõlgiti Mormoni Raamat. Milline erakordne ja märkimisväärne sündmus! Josephi lugu kuldplaatidest oli fantastiline. Seda oli raske uskuda ja kerge kahtluse alla seada. Kas ta oleks suutnud seda ise kirjutada? Siin see on, mu vennad ja õed, kõigile näha, lehitseda, lugeda. Kõik püüdlused selgitada selle päritolu teisiti, kui seda tegi Joseph Smith, pole suutnud end maksma panna. Ta oli praktiliselt koolihariduseta ja ometi tõi ta väga lühikese aja jooksul esile tõlketöö, mis on trükitult rohkem kui 500 lehekülge pikk.

Paulus kuulutab, et „kahe ja kolme tunnistaja ütlusega tehakse iga asi kindlaks” (2 korintlastele 13:1).

Piibel oli olnud olemas sajandeid. See on kallis ja imeline raamat. Nüüd on olemas veel teinegi tunnistaja, mis kuulutab Kristuse jumalikkusest. Mormoni Raamat on ainuke mulle teada olev raamat, mis on kunagi trükis avaldatud, mis kannab endas lubadust, et sellele, kes loeb seda palvemeelselt ja selle kohta palves järele uurib, tehakse Püha Vaimu väe kaudu ilmsiks teadmine, et see on õige (vt Moroni 10:4).

Alates ajast, mil see New Yorgi osariigis Palmyra külatrükikojas esimest korda trükist ilmus, on seda trükitud rohkem kui 133 miljonit eksemplari. Seda on tõlgitud 105 keelde. Mõni aeg tagasi nimetati see üheks kahekümnest kõige mõjuvõimsamast raamatust, mis kunagi Põhja-Ameerikas välja antud.

Hiljuti müüdi üks esimese tiraaži raamat 105 000 dollari eest. Ometi on kõige odavam pehmekaaneline eksemplar lugejale, kes selle väljendusviisi ja sõnumit armastab, sama väärtuslik.

Kriitikud on püüdnud seda kõik need aastad selgitada. Nad on rääkinud sellele vastu. Nad on seda naeruvääristanud. Kuid see on kõik selle üle elanud ja selle mõju on täna suurem kui kunagi varem selle ajaloos.

Järgmisena taastati sündmustereas preesterlus, mille andsid ülestõusnud isikud, kes hoidsid seda, kui Päästja elas maa peal. See leidis aset 1829. aastal, mil Joseph oli vaid 23-aastane.

Pärast preesterluse saamist asutati 6. aprillil 1830 Kirik, kui noor mees Joseph polnud veel 25-aastanegi. Taas on see asutamine ainulaadne ja tavapärasest kristlusest erinev. Kirik toimib suuremalt jaolt ilma palgalise vaimulikkonnata. Selle geniaalsus seisneb vabatahtlikus teenimises. Selle kasvades ja võõrsile levides on selle püüdlusi juhtinud mitmed tuhanded ustavad ja võimekad inimesed.

Ma tunnen täna imestust nende imeliste asjade üle, mida Jumal ilmutas oma ametisse määratud prohvetile, kui too oli veel noor ja üldsusele tundmatu. Nende ilmutuste väljenduslikkus ületab isegi kõrgelt õppinud inimeste võimed.

Õpetlasi, kes pole meie usku ega nõustu meie ainulaadsete õpetustega, hämmastab selle töö suur areng, mis liigutab inimeste südameid kogu maailmas. Me võlgneme selle kõik prohvet Josephile, nägijale ja ilmutajale, Issanda Jeesuse Kristuse apostlile, kes oli ette määratud tulema esile käeolevas põlvkonnas tööriistana Kõikvõimsa käes, taastamaks maa peale selle, mida õpetas Päästja, kui Ta kõndis Palestiina teedel.

Ma kinnitan teile täna, et mul on tunnistus prohvet Joseph Smithi kutsumisest, tema tööst ja sellest, et ta pitseeris oma tunnistuse oma verega kui igavese tõe märter. Igaüks teist võib tunnistada samast asjast. Me seisame teiega silmitsi karmi küsimusega: kas nõustuda esimese nägemuse paikapidavuse ja sellele järgnenuga? Selle Kiriku õigsus põhineb esimese nägemuse tõelisusel. Kui see on tõsi, ja ma tunnistan, et see on tõsi, on töö, millega me oleme hõivatud, tähtsaim töö maa peal.

Ma jätan teile oma tunnistuse nende asjade õigsuse kohta ning palun teile taeva õnnistusi. Olgu taeva aknad avatud ja olgu te üle kallatud õnnistustega, nii nagu Issand on lubanud. Ärge unustage iial, et Tema on seda lubanud ning et Temal on vägi ja võime hoolitseda selle täitumise eest. Ma palvetan selle nimel, jättes teile oma õnnistuse ja armastuse meie Lunastaja, nimelt Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.