detsember 2007 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Need, meie väikesed

President GORDON B. HINCKLEY

 

Kord, kui meie lapselapsed olid väikesed, viisime me naisega mõned neist tsirkusesse. Mulle meenub, et tundsin rohkem huvi nende ja paljude teiste nendesarnaste jälgimisest, kui mehest lendaval trapetsil. Ma jälgisin neid imetlusega, kui nad vaheldumisi naersid ja vahtisid pärani silmi põnevaid asju nende silme ees. Ja ma mõtlesin, milliseks imeks on lapsed, kelle kaudu elu ja eesmärk maailmas jätkuvalt uuenevad. Jälgides nende pingelist huvi, pöördusid mu mõtted isegi sellises õhkkonnas tagasi selle kauni ja liigutava stseeni juurde, millest kirjutatakse 3. Nefi raamatus, kui ülestõusnud Issand võttis väikesed lapsed oma käte vahele ja nuttis neid õnnistades ning ütles rahvale: „Vaadake oma väikeseid” (3. Nefi 17:23).

On ju nii ilmne, et see suur hea ja kohutav halb tänapäeva maailmas on eilsete laste kasvatamise magus ja kibe vili. Sellisena, kuidas me uut põlvkonda koolitame, just selline saab olema maailm mõne aasta pärast. Kui te muretsete tuleviku pärast, siis vaadake, kuidas te oma lapsi üles kasvatate. Õpetussõnade kirjutaja kuulutas targalt: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õpetussõnad 22:6)

Kui ma olin poiss, elasime me suvel puuviljaistanduses. Me kasvatasime suures koguses virsikuid. Meie isa võttis meid kaasa põllumajanduskooli korraldatud puude kärpimise esitlustele. Jaanuaris ja veebruaris käisime me igal laupäeval talus ja kärpisime puid. Me saime selgeks, et kui pügada ja saagida õigetest kohtadest, isegi kui lumi on maas ja puu näib olevat surnud, anname me puule sellise kuju, et päike saab puudutada kevade ja suvega tekkivat vilja. Me saime teada, et võisime veebruaris päris hästi kindlaks teha, millist vilja septembris korjame.

E. T. Sullivan kirjutas kord järgmised huvipakkuvad sõnad: „Kui Jumal tahab, et maailmas saaks tehtud mingi suur töö või heastatud mingi suur halb, asub ta selle kallale väga ebatavalisel kombel. Ta ei ärgita üles oma maavärinaid ega saada välja oma piksenooli. Selle asemel laseb ta sündida abitul lapsel, ehk isegi mõnes lihtsas kodus ja mõnele tundmatule emale. Ja seejärel paneb Jumal ema südamesse mõtte ja ema paneb selle lapse pähe. Ja siis Jumal ootab. Suurimaks jõuks maailmas pole maavärinad ega piksenooled. Suurimaks jõuks maailmas on väikelapsed.”1

Ma tahaksin omalt poolt lisada, et nendest väikelastest saavad head või halba tegevad jõud. See sõltub suurel määral sellest, kuidas neid kasvatatakse. Issand on kuulutanud ilma kahemõttelisuseta: „Mina olen teil käskinud oma lapsed üles kasvatada valguses ja tões” (ÕL 93:40).

Neli korraldust

Andestage mulle, et panen ette midagi niigi ilmselget, kuid teen seda üksnes seepärast, et seda niigi ilmselget nii paljudel juhtudel ei järgita. Nende ilmselgete asjade hulka kuuluvad neli korraldust seoses lastega: 1) armastage neid, 2) õpetage neid, 3) austage neid ning 4) palvetage koos nendega ja nende eest.

Kord oli ühel levinud autokleebisel küsimus: „Kas oled oma last täna kallistanud?” Kui õnnelik, kui õnnis on laps, kes tunneb oma vanemate kiindumust. See soojus, see armastus kannab järgnevatel aastatel magusat vilja. See kalkus, mis on meie ühiskonnale nii iseloomulik, on suuremalt jaolt aastaid tagasi laste vastu üles näidatud kalkuse väljund.

See naabruskond, kus mina üles kasvasin, oli inimeste mitmekesisuse poolest nagu maailma mudel. Inimesed olid lähedased ja ma arvan, et kõik nad olid meile tuttavad. Ma arvan ka, et armastasime neid kõiki -- see tähendab kõiki peale ühe mehe. Ma pean midagi üles tunnistama: Ma ei sallinud seda meest. Sellest ajast peale olen ma selle tunde üle meelt parandanud, kuid tunnen tagasi vaadates ikka veel, kui tugev see tunne oli. Millest selline tugev vastumeelsus? Sest ta lõi oma lapsi rihma või kepiga või mis parasjagu talle kätte sattus, kui tema tige viha kergeimagi ärritumise korral lõkkele lõi.

Ehk oli see selle pärast, et ma elasin kodus, kus isa suutis mingil vaiksel võluväel oma lapsi korrale kutsuda ilma ühtegi karistusriista kasutamata, kuigi mõnes olukorras oleksid nad seda väärinud.

Ma olen sellest ajast peale avastanud, et mees, keda ma ei sallinud, oli üks sellest märkimisväärsest lastevanemate kogumist, kes näivad olevat suutelised näitama vaid karmust nende vastu, kelle maailma tuleku eest nad vastutust kannavad. Ma olen hakanud ka mõistma, et see mees, kes käib ringi minu lapsepõlvemälestustes, on vaid üks näide loendamatutest tuhandetest kogu maailmas, keda teatakse kui laste ahistajaid. Iga sotsiaaltöötaja, iga suure haigla erakorralise meditsiini osakonna töötaja, iga politseiametnik ja kohtunik suures linnas võib neist teile rääkida. Kogu traagika selle pildi juures on väikeste laste peksmine, löömine, materdamine ja isegi seksuaalne kuritarvitamine. Ja nende vägivaldsete lasteahistajate sarnased on need pahelised mehed ja naised, kes kasutavad lapsi pornograafilistel eesmärkidel.

Mul pole mingit soovi peatuda sel inetul pildil. Ma soovin öelda ainult seda, et keegi, kes tunnistab avalikult, et järgib Kristust, ja keegi, kes tunnistab avalikult, et ta on selle Kiriku liige, ei saa olla hõivatud selliste tegevustega ilma Jumalat solvamata ja Tema Poja õpetustest lahti ütlemata. Tuues meile eeskujuks laste puhtuse ja süütuse, kuulutas Jeesus ise: „Kes pahandab ühe neist pisukesist, ... sellele oleks parem, et veskikivi tema kaela poodaks ja ta uputataks mere sügavusse” (Matteuse 18:6). Kas neid, kes lapsi ahistavad, saaks mõista hukka veel tugevamalt, kui seda tegi oma sõnadega inimkonna Päästja?

Alustage kodust

Kas tahate, et maailmas suureneks armastuse vaim? Siis alustage omaenda koduseinte vahelt. Vaadake oma väikeseid ja nähke neis imesid, mis on pärit Jumalast, kelle juurest nad hiljuti tulid.

President Brigham Young (1801--1877) ütles kord järgmist: „Laps armastab oma ema naeratusi, kuid vihkab tema kortsus kulmu. Ma ütlen emadele, et nad ei laseks oma lastel teha kurja, kuid kohtleksid neid samas leebelt.”2

Ta teatas sellele lisaks: „Kasvatage oma lapsed üles armastuses ja Issanda kartuses; uurige nende iseloomu ja temperamenti, ning kohelge neid sellele vastavalt, laskmata endal kunagi neid korrale kutsuda raevuhoos; õpetage neid teid pigem armastama kui kartma.”3

Loomulikult on peres vajalik distsipliin. Kuid distsipliin koos karmusega, distsipliin koos julmusega, viib paratamatult mitte paremusele vaid pigem pahameele ja kibestumiseni. See ei ravi midagi ning üksnes suurendab probleemi. See nurjab eesmärki. Pannud paika oma Kiriku juhtimise vaimu, seadis Issand järgmiste suurte ilmutuse sõnadega paika ka kodu juhtimise vaimu:

„Ükski võim ega mõju ei saa ega tohi põhineda [muul kui] üksnes veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel; …

aeg-ajalt teravasti noomides, kui Püha Vaim selleks märku annab; ja seejärel näidates üles veelgi suuremat armastust selle vastu, keda sa oled noominud, et ta ei peaks sind oma vaenlaseks;

et ta võiks teada, et ustavus on tugevam kui surma köidikud” (ÕL 121:41, 43--44).

Eeskuju vastupidavus

Vaadake oma väikeseid ja õpetage neid. Mul pole vaja teile meelde tuletada, et teie eeskujust on rohkem kasu kui millestki muust, et neile jääks meelde käitumismudel, mille järgi elada. Alati on huvitav kohata vanade sõprade lapsi ja näha teises põlvkonnas nende emasid ja isasid.

Üks lugu räägib, et vanas Roomas edvistas rühm naisi üksteise ees oma ehetega. Nende seas oli kahe poja ema Korneelia. Üks naistest ütles talle: „Ja kus on sinu ehted?” Millele Korneelia vastas oma poegadele osutades: „Nemad on minu ehted.” Tema õpetamise ja ta voorusliku elu järgi elades kasvasid neist Gaius ja Tiberius Gracchus -- vennad Gracchused, nagu neid kutsuti -- kaks kõige veenvamat ja mõjusamat reformijat Rooma ajaloos. Nii kaua, kui neid mäletatakse ja neist räägitakse, mäletatakse ja räägitakse ülistavalt ka emast, kes neid oma elu eeskujul kasvatas.

Lubage mul naasta Brigham Youngi sõnade juurde: „Olgu see teie pidev hool, et lastele, kelle Jumal on nii lahkelt teile andnud, õpetataks nende varajases nooruses Jumala ettekuulutuste tähtsust ja meie püha usu põhimõtete kaunidust, nii et kui nad jõuavad mehe- ja naiseikka, võivad nad alati pidada kalliks neile osutatud õrna hoolitsust, ega hülga kunagi tõde.”4

Ma mõistan, et on vanemaid, kes hoolimata armastusevalangust ning usinatest ja ustavatest püüdlustest neid õpetada, näevad oma lapsi kasvamas vastupidisel viisil, ning tihuvad nutta, kui nende üleannetud pojad ja tütred liiguvad tahtlikult suunas, millel on traagilised tagajärjed. Minu kaastunne neile on suur ja mul on harjumuseks tsiteerida neile Hesekieli sõnu: „Poeg ei kanna isa süüd ja isa ei kanna poja süüd” (Hesekiel 18:20).

See on siiski pigem erand kui reegel. Ka ei anna see erand teistele meie seast õigustust mitte püüda igati näidata üles armastust, eeskuju ja õigete ettekirjutuste täitmist nende kasvatamisel, kelle eest Jumal on andnud meile püha vastutuse.

Ärgem usustagem iial ka austada neid, meie väikeseid. Me teame Issanda ilmutatud sõnade alusel, et nad on Jumala lapsed, nii nagu meie oleme Jumala lapsed, väärides sellist austust, mis tuleneb selle igavese põhimõtte teadmisest. Tegelikult tegi Issand selgeks, et kui me ei ilmuta oma elus sellist puhtust, sellist salakavaluse puudumist, sellist süütust kurjuse koha pealt, ei saa me astuda Tema juurde. Ta kuulutas: „Kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te mitte Taevariiki!” (Matteuse 18:3)

Channing Pollock kirjutas kord järgmised huvitavad ja provokatiivsed sõnad: „Mõeldes noorukieale, mille vältel me põlastasime halba, soovivad mõned meist ilmselt, ... et sünniksime vanadena ning kasvaksime nooremaks, puhtamaks, üha lihtsamaks ja veelgi süütumaks, kuni suigume viimaks igavesse unne väikese lapse valge hingega.”5

Jõuallikad

Vaadake oma väikeseid. Palvetage koos nendega. Palvetage nende eest ja õnnistage neid. Maailm, kuhu nad on minemas, on keeruline ja raske. Nad satuvad tugevatesse vastuseisumeredesse. Neil läheb vaja kogu jõudu ja kõike usku, mis te saate neile anda, kui nad veel teie lähedal on. Ja neil läheb vaja ka veel suuremat jõudu, mille taga on kõrgem vägi. Nad peavad tegema midagi enamat, kui leppima leituga. Nad peavad kergitama maailma ning ainsad hoovad, mis neil on, on nende enda elatud elu eeskuju ja veenmisjõud, mille taga on nende tunnistus ja teadmised Jumala asjadest. Neil on vaja Issanda abi. Palvetage koos nendega, kui nad on noored, et nad võiksid õppida tundma seda jõuallikat, mis on seejärel igal puudusetunnil alati käepärast.

Mulle meeldib kuulda lapsi palvetamas. Ma olen tänulik, kui kuulen vanemaid palvetamas oma laste eest. Ma seisan aupaklikult isa ees, kes püha preesterluse volitusel paneb oma käed poja või tütre pea peale, kellele on kätte jõudnud tõsine otsustamishetk, ning annab talle Issanda nimel ja Püha Vaimu juhatusel isa õnnistuse.

Kui palju ilusam oleks maailm ja ühiskond, kus me elame, kui iga isa suhtuks oma lastesse kui oma kõige kallimasse varasse, kui ta juhataks neid oma eeskuju väega heasüdamlikult ja armastusega, ning kui ta õnnistaks neid pingelisel ajal püha preesterluse väe vahendusel; ja kui iga ema peaks oma lapsi oma elu ehteiks, kingitusteks, mis ta on saanud taeva Jumalalt, kes on nende Igavene Isa, ning kasvataks nad üles tõelise kiindumusega Issanda tarkusesse ja manitsusesse.

Vana Jesaja ütles: „Kõik su lapsed on Jehoova õpilased ning su lastel on suur rahu” (Jesaja 54:13). Millele ma lisan omalt poolt: „Suur rahu ja rõõm on ka nende isadel ja emadel.”

VIITED

1. Charles L. Wallis, „The Treasure Chest” (1965), lk 53
2. „Teachings of Presidents of the Church: Brigham Young” (1997), lk 340
3. „Teachings: Brigham Young”, lk 172
4. „Teachings: Brigham Young”, lk 172
5. „The World's Slow Stain”, Reader's Digest, juuni 1960, lk 77