Jaanuar 2008 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Sillaehitusmeister

Vanem THOMAS S. MONSON

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Aastaid tagasi lugesin ma David S. Lavenderi raamatut pealkirjaga „The Way to the Western Sea”. See sisaldab haaravat kirjeldust Meriwether Lewise ja William Clarki kangelaslikust teekonnast, kui nad juhtisid oma kuulsat ekspeditsiooni läbi Põhja-Ameerika mandri, et avastada maismaatee Vaikse ookeanini.

Nende rännak oli õudusunenägu kontimurdvast rügamisest, sügavatest kuristikest, mida tuli ületada, ja pikast jalgsimatkast, kandes endaga kaasas täisvarustuses paate, et leida järgmist jõge, millel oma teed jätkata.

Lugedes nende kogemustest, mõtisklesin ma sageli: „Kui raevutsevate veekuristike ületamiseks oleksid vaid olnud kaasaegsed sillad.” Mulle meenusid meie aja suurejoonelised sillad, mis täidavad hõlpsasti seda ülesannet: kaunis Kuldvärava sild, San Francisco uhkus; tugev Sydney sadamasild Austraalias ja teised sillad paljudel maadel.

Tegelikkuses oleme me kõik rändurid – nimelt surelikkuse uurijad. Meil ei ole kasutada varasemat isiklikku kogemust. Siin maa peal tuleb meil oma teekonnal ületada kaljujärsakuid ja tormiseid veekogusid.

Ehk oli selline sünge mõte inspiratsiooniks luuletaja Will Allen Dromgoole´i luuleklassikasse kuuluvale „Sillaehitajale”:

Selle luuletuse sõnum on kannustanud mind mõtlema ja trööstinud mu hinge, sest meie Issand ja Päästja, Jeesus Kristus, oli ülim arhitekt ja sillaehitaja teie, minu ja kogu inimkonna jaoks. Ta on ehitanud sillad, mida mööda minna, kui tahame jõuda meie taevasesse koju.

Päästja missioonist kuulutati ette. Matteus kirjutas: „Ta toob ilmale poja ja sa pead temale nimeks panema Jeesus; sest tema päästab oma rahva nende pattudest!”2

Sellele järgnes Tema sünni ime ja karjaste kogunemine, kes tulid kiirustades sellesse lauta, selle ema, selle lapse juurde. Isegi targad, kes tulid hommikumaalt, järgisid seda tähte ja panid oma hinnalised kingid väikese lapse ette.

Pühakirjades seisab, et Jeesus „kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli tema peal”3 ning et Ta „käis mööda maad ja tegi head”4.

Päästja ehitatud sillad

Milliseid isiklikke sildu ehitas ja ületas Ta siin surelikkuses, näitamaks meile teed, mida järgida? Ta teadis, et surelikkus on täidetud ohtude ja raskustega. Ta kuulutas:

„Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.

Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”5

Jeesus rajas kuulekuse silla. Ta oli usaldusväärseks eeskujuks isiklikust kuulekusest, pidades kinni oma Isa käskudest.

Kui Vaim viis Ta kõrbesse, oli Ta paastumisest nõrk. Saatan peibutas pakkumisi tehes nii hästi kui oskas. Kõigepealt püüdis ta rahuldada Päästja füüsilisi vajadusi, kaasa arvatud Tema nälg. Sellele vastas Päästja: „Kirjutatud on: Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust.”6

Järgmisena pakkus Saatan võimu. Päästja vastas: „Taas on kirjutatud: Ära kiusa Issandat, oma Jumalat!”7

Lõpuks pakuti Päästjale jõukust ja maist hiilgust. Ta vastas: „Tagane minust, saatan! Sest on kirjutatud: Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!”8

Apostel Paulus kuulutas Issanda inspiratsioonil meie aja, aga ka oma aja tarbeks: „Teid ei ole veel tabanud muud kui inimlik kiusatus; aga ustav on Jumal, kes ei lase teid rohkem kiusata kui te suudate kanda, vaid ühes kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nõnda et te suudaksite kanda.”9

Vältimaks kahemõttelisust, mainin ma midagi, mida televisiooni uudisteajakirjanik Ted Koppel sõnas ülikooli lõpuaktuse kõnes: „Need, mis Mooses Siinai mäelt alla tõi, pole kümme soovitust. Need on käsud.”10

Kirjanik Mark Twaini ja tema sõbra vahelist jutuajamist käsitlevast jutustusest võib leida veidi huumorit. Nimelt ütles jõukas sõber Twainile: „Tahan teha enne surma palverännaku Pühale maale. Ma ronin Siinai mäe tippu ja loen valjusti ette kümme käsku.”

Twain vastas: „Miks mitte jääda koju ja neist kinni pidada?”

Teine sild, mille Õpetaja meile ületamiseks valmistas, on teenimise sild. Me võtame teenimisel Päästjast eeskuju. Kuigi Ta tuli maa peale Jumala Pojana, teenis Ta alandlikult neid, kes olid Tema ümber. Ta tuli taevast, et elada maa peal sureliku inimesena ja rajada Jumala kuningriik. Tema hiilgav evangeelium kujundas ümber maailma mõtteviisi. Ta õnnistas haigeid, Ta pani lombakad käima, pimedad nägema, kurdid kuulma. Ta äratas isegi surnuid ellu.

Matteuse evangeeliumi 25. peatükis räägib Päästja meile ustavatest, kes saavad olema Tema võiduka naasmise ajal Tema paremal käel:

„Siis Kuningas ütleb neile .. : Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest!

Sest mul oli nälg, ja teie andsite mulle süüa; mul oli janu, ja teie jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu;

ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama; ma olin vangis, ja te tulite mu juurde.

Siis vastavad õiged temale: Issand, millal me nägime sind näljasena ja söötsime sind, või millal janusena ja jootsime sind?

Millal me nägime sind võõrana ja võtsime sind vastu, või alasti ja riietasime sind?

Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?

Siis vastab Kuningas ja ütleb neile: Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!”11

Vanem Richard L. Evans (1906–1971) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist andis kord nõu: „Me ei saa teha kõike kõikjal kõigi jaoks, kuid saame teha midagi kusagil kellegi jaoks.”12

Lubage mul jutustada teile teenimisvõimalusest, mis tuli mulle ootamatult ja ebaharilikul viisil. Mulle helistas ühe vana sõbra lapselaps. Ta küsis: „Kas sa mäletad Francis Bremsi, kes oli sinu Pühapäevakooli õpetaja?” Ma ütlesin, et mäletan. Ta jätkas: „Ta on nüüd 105 aasta vanune. Ta elab väikeses hooldekodus, kuid kohtub kogu perekonnaga igal pühapäeval, mil ta teeb Pühapäevakooli õppetunni. Möödunud pühapäeval teatas vanaisa meile: „Mu kallid, ma suren sel nädalal. Helistage palun Tommy Monsonile ja öelge seda talle. Ta teab, mida teha.””

Ma külastasin vend Bremsi kohe järgmisel õhtul. Ma ei saanud temaga rääkida, sest ta oli kurt. Ma ei saanud kirjutada talle lugemiseks teadet, sest ta oli pime. Mida ma pidin tegema? Mulle öeldi, et temaga suheldes võtab pere tema parema käe sõrme ja joonistab sellega tema vasaku käe peopessa küllatulnu nime ja seejärel ükskõik millise sõnumi. Ma tegin samamoodi ja võtsin ta sõrme ning kirjutasin tema peopessa: T-O-M-M-Y M-O-N-S-O-N. Vend Brems elavnes ja võttis mu käed ning pani need endale pea peale. Ma teadsin, et tema sooviks oli saada preesterluse õnnistust. Autojuht, kes oli mu hooldekodusse sõidutanud, ühines minuga ning me panime oma käed vend Bremsi pea peale ja andsime soovitud õnnistuse. Selle lõppedes voolasid tema pimedatest silmadest pisarad. Ta haaras meil kätest ja me lugesime tema huulilt sõnumit: „Tänan teid väga!”

Just nii nagu vend Brems oli ennustanud, suri ta tol nädalal. Mulle helistati ja seejärel kohtusin ma perekonnaga matuse korraldamise käigus. Kui tänulik ma olen, et ma ei viivitanud teenimispalvele vastamisega.

Teenimise sild kutsub meid seda sagedasti ületama.

Lõpetuseks, Issand rajas meile palve silla. Ta juhatas: „Palveta alati, ja ma valan sinu peale oma Vaimu, ja suur saab olema sinu õnnistus.”13

Ma räägin teile, mida üks ema selgitas mulle oma kirjas palve kohta. Ta kirjutas:

„Ma mõtlen vahel, kas mul on mingi mõju oma laste elus. Eriti veel üksikemana, kes töötab kahel töökohal, et ots otsaga kokku tulla. Ma tulen mõnikord koju keset korralagedust, kuid ei kaota kunagi lootust.

Me vaatasime koos lastega üldkonverentsi teleülekannet ja te rääkisite seal palvest. Mu poeg ütles: „Ema, sa oled meile seda juba õpetanud.” Ma küsisin: „Mida sa silmas pead?” Ja ta vastas: „Sa oled õpetanud meid palvetama ja näidanud meile, kuidas seda teha, kuid ühel õhtul tulin ma su tuppa, et midagi küsida, ja leidsin sind põlvili Taevase Isa poole palvetamas. Kui Ta on sulle tähtis, on Ta tähtis ka mulle!””

Kiri lõppes sõnadega: „Ma arvan, et ei või iial teada, millist mõju me avaldame, enne kui laps näeb meid tegemas seda, mida me oleme püüdnud teda tegema õpetada.”

Õpetaja eeskuju

Miski palvega seotu ei liiguta mind nii sügavalt kui palve, mille Jeesus ütles Ketsemani aias. Ma usun, et Luukas kirjeldab seda kõige paremini:

„Ta läks .. Õlimäele. Ent ka tema jüngrid järgisid teda.

Ja kui ta jõudis kohale, ütles ta neile: „Palvetage, et te ei satuks kiusatusse!”

Ta ise läks neist eemale, niikaugele kui kiviga jõuab visata, heitis põlvili maha ja palvetas,

üteldes: „Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära; ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!”

Siis ilmus temale ingel taevast ja kinnitas teda.

Ja heideldes raskesti, palvetas ta veel pinevamalt; ja tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale.”14

Omal ajal jõudis kätte teekond ristile. Milliseid kannatusi tuli Tal küll taluda, kui Ta käis oma rängal teel, kandes omaenda risti. Ristil tõi Ta kuuldavale sõnad: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”15

Viimaks Jeesus kuulutas: „See on lõpetatud! Ja ta nõrgutas pead ning heitis hinge.”16

Nende sündmustega, ühendatuna Tema hiilgava ülestõusmisega, jõuab lõpule viimane sild meie kuulekuse, teenimise ja palve sildade triloogias.

Jeesus, sillaehitaja, sildas selle hiiglasuure kuristiku, mida me kutsume surmaks. „Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses.”17 Ta tegi meie heaks seda, mida me ise enda heaks teha ei saa; sellest tulenevalt saab inimkond minna üle Tema ehitatud sildade – igavesse ellu.

Ma lõpetan parafraseerides luuletust „Sillaehitaja”:

Ma palvetan, et meil oleks tarkust ja meelekindlust need Päästja poolt meie kõigi jaoks ehitatud sillad ületada.

VIITED

1. Morrison, J. Masterpieces of Religious Verse, 1948, 342
2. Matteuse 1:21
3. Luuka 2:40
4. Apostlite teod 10:38
5. Matteuse 11:28–30
6. Matteuse 4:4
7. Matteuse 4:7
8. Matteuse 4:10
9. 1 korintlastele 10:13
10. Duke´i Ülikooli lõpuaktuse kõne, 1987, 10. mai
11. Matteuse 25:34–40
12. Richard Evans’ Quote Book, 1971, 51
13. ÕL 19:38
14. Luuka 22:39–44
15. Luuka 23:34
16. Johannese 19:30
17. 1 korintlastele 15:22