Veebruar 2008 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Tema tallekeste toitmine

Vanem HENRY B. EYRING

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Päästja õpetas Peetrusele ja oma teistele apostlitele ning jüngritele, miks ja kuidas nad peaksid teisi kosutama. Mäletate, et selles piibliloos andis Ta neile süüa enne, kui Ta neid õpetama hakkas. Rahvas oli lasknud Ta risti lüüa ja Ta oli seejärel üles tõusnud. Tema teenijad olid läinud Galileasse. Nad olid kogu öö kala püüdnud, kuid polnud midagi kätte saanud. Kui nad koidu ajal kaldale lähenesid, ei tundnud nad Teda esmalt ära. Ta hüüdis neid ja ütles, kuhu võrgud heita, ja kui nad tegid, nagu Ta oli öelnud, täitusid võrgud kaladega. Nad ruttasid kaldale Teda tervitama.

Nad leidsid eest lõkke, kus küpsesid kalad ja leib. Ma olen tihti mõtisklenud, kes tegi lõkke, püüdis kala ja valmistas eine, aga see oli õpetaja, kes valmistas nii oma jüngreid sööma midagi enamat kui kala ja leib. Ta lasi neil kõigepealt süüa. Seejärel õpetas Ta neile vaimsest toitmisest. Ja Ta andis neile käsu, mis kehtib ikka veel meile kõigile.

„Aga kui nad olid einestanud, ütleb Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Ta ütleb temale: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!” Ta ütleb temale: „Sööda mu tallekesi!” (Johannese 21:15)

Lepinguline kosutus

Jumala pühad on olnud alati lepinguga kohustatud kosutama üksteist vaimselt -- eriti neid, kes on evangeeliumis haprad. Me elame oma õnnistuseks ajal, mil pühad peavad saama ja saavadki üha võimekamaks Kiriku uute liikmete kosutamisel. Seda väge on jagatud varemgi Issanda rahva seas. Järgnev kirjeldus Mormoni Raamatust räägib, kuidas Issanda rahvas toitis teisi Jumala sõnaga: „Nende nimed märgiti üles, et neid võidaks meeles pidada ja toita Jumala hea sõnaga, et hoida neid õigel teel, et hoida neid pidevalt valvsana palves, toetudes üksnes Kristuse teenetele, kes on nende usu alustaja ning täidesaatja” (Moroni 6:4).

Igaüks meist on püüdnud mingil ajal kellegi teise usku kosutada. Enamik meist on tundnud teiste muret meie usu pärast ja koos sellega oleme me tundnud ka nende armastust. Rohkem kui mõnele üksikule meie seast on laps otsa vaadanud ja öelnud: „Kas sa tahad koos minuga kirikusse tulla?” või „Kas sa palvetaksid koos minuga?” Ja meile on saanud osaks pettumusi. Mõni meile armas inimene pole nõustunud meie püüdlustega tema usku kosutada. Me teame valusast kogemusest, et Jumal austab oma laste otsust end mitte kosutada lasta. Ometi on just praegu aeg tunda uut optimismi ja lootust, et meie kosutusvõime suureneb.

Issand on öelnud meile oma elava prohveti kaudu, et Ta paneb tallele rikkaliku saagi ristimisvetesse astunud uute pöördunute näol. Ja Issand teeb seda meie kaudu. Me võime seega olla kindlad, et kui me teeme selliseid lihtsaid asju, millega saaks hakkama isegi laps, antakse meile suurem vägi hapra usu kosutamiseks.

Alustada tuleb omaenda südamest. See, mida me tahame kogu südamest, määrab ära suures osas selle, kas me võime taotleda Püha Vaimu kaaslust, ilma milleta ei saa olla mingit vaimset kosutust. Me võime püüda juba täna näha neid, keda me peame kosutama, nii nagu meie Taevane Isa neid näeb, ja tunda seeläbi veidi seda, mida Tema nende vastu tunneb.

Need uued Kiriku liikmed on Tema lapsed. Ta on tundnud neid ja nemad on tundnud Teda sellele maailmale eelnenud maailmas. Tema eesmärgiks ja Tema Poja, Issanda Jeesuse Kristuse eesmärgiks on lasta neil naasta Tema juurde ja anda neile igavene elu, kui nad vaid selle kasuks otsustavad. Ta on juhtinud ja toetanud oma misjonäre Püha Vaimu kaudu nende leidmisel, õpetamisel ja ristimisel. Ta lasi oma Pojal maksta nende pattude eest. Meie Isa ja Päästja näevad nendes pöördunutes õrnu tallesid, kes on soetatud sellise hinna eest, mida me ei suuda ettegi kujutada.

Surelik lapsevanem suudab ehk armastava Taevase Isa tundeid veidi mõista. Kui meie lapsed jõuavad sellisesse ikka, kus neil tuleb lahkuda meie vahetu hoole alt, tunneme me ärevust nende turvalisuse pärast ja muretseme, et need, kes peaksid neid aitama, neid alt ei vea. Me võime tunda vähemalt osaliselt Isa ja Päästja armastust Kiriku uute liikmete vastu ja seda usaldust, mille Nad panevad kosutamisel meie peale.

Vaimust sõltumine

Meie südames olevad tunded aitavad palju kaasa sellele, et muuta meid kõlblikuks Vaimu abile ning saada seeläbi võitu hirmust, mis võib meid meie püha kohustuse juurest eemale heidutada. Hirm, et meie enda oskustest ei piisa selleks, et täita meile antud teiste usu kosutamise ülesannet, on õigustatud. Meie enda võimed, ükskõik kui suured need ka poleks, ei ole küllaldased. Reaalne pilt meie vajakajäämistest teeb aga alandlikuks, mis saab viia selleni, et me loodame Vaimule ja saame seeläbi väe.

President Brigham Young (1801--1877) käskis meil olla vaprad hoolimata oma nõrkustest: „Kui ka kõneleja ei suuda öelda kogudusele kõneledes midagi enamat kui pool tosinat lauset ja needki on kohmakalt üles ehitatud, aga tema süda on Jumala ees puhas, siis on need mõned katkendlikud laused rohkem väärt kui ülim kõneosavus ilma Issanda Vaimuta, ja nende tegelik väärtus on suurem Jumala, inglite ja kõigi heade inimeste silmis. Kuigi inimese sõnad võivad olla palvetades vähesed ja kohmakalt väljendatud, aga ta süda on Jumala ees puhas, siis on sellest palvest rohkem kasu kui Cicero [Rooma kõnemees 1. sajandil eKr] kõneosavusel. Mis tähtsus on meie väljendusviisil Issanda, meie kõigi Isa jaoks? Lihtne ja aus süda tuleb Issanda ees rohkem kasuks kui kogu inimeste esitatud hiilgus, uhkus, toredus ja ilukõne. Kui ta vaatab südamele, mis on tulvil siirust, ausameelsust ja lapselikku lihtsust, näeb ta põhimõtet, mis peab vastu igavesti -- „See on minu enda kuningriigi vaim -- vaim, mille olen andnud oma lastele.””1

Laps võib teha seda, mis annab meile väge teiste usu kosutamiseks. Lapsed võivad kutsuda hiljutise pöördunu koos endaga koosolekule. Lapsed võivad naeratada ja tervitada uut liiget, kes tuleb sakramendisaali või klassi. Nii võime ka meie. Nii kui me seda teeme, saab Pühast Vaimust meie kaaslane. Hirm teadmatuse ees, mida öelda, ja et meid ei võeta kuulda, võetakse meilt ära. Uustulnuk ei tundu meile võõras. Püha Vaim hakkab teda kosutama veel enne, kui oleme rääkinud evangeeliumi tõdedest.

Selleks, et heldelt kätt ulatades kedagi kosutada, pole vaja mingit kutset ja piisab vaid liikmeks olemisest. Need meist, kellel ei ole õpetamise või jutlustamise kutset, saavad kosutada teisi Jumala hea sõnaga, kui me selleks valmistume. Me saame seda teha iga kord, kui räägime mõne uue liikmega ja iga kord, kui võtame osa klassiarutelust. Meil on vaja Vaimu abi, et lausuda sõnu, mis kosutavad ja tugevdavad.

Kaks võtit abi saamiseks

Selleks on kaks suurepärast võtit, kuidas kutsuda Vaimu meid juhatama, milliseid sõnu teisi toites lausuda. Nendeks on igapäevane pühakirjade uurimine ja usust tulvil palve.

Püha Vaim juhib meie sõnu, kui me uurime pühakirju ja mõtiskleme nende üle iga päev. Pühakirjade sõnad kutsuvad kohale Püha Vaimu. Issand ütles seda nii: „Ära püüa kuulutada minu sõna, vaid püüa kõigepealt saada endale minu sõna, ja siis päästetakse su keelepaelad valla; siis, kui sa seda ihaldad, saab sul olema minu Vaim ja minu sõna, jah, Jumala vägi inimeste veenmiseks” (ÕL 11:21). Kui me uurime pühakirju iga päev, võime me loota sellele õnnistusele isegi möödaminnes juttu ajades või tunnis, kui õpetaja võib paluda meil mõnele küsimusele vastata. Me kogeme väge, mida Issand tõotas, kui Ta ütles: „Samuti ärge mõelge ette, mida te ütlete, vaid talletage pidevalt oma meelde elu sõnu, ja teile antakse sel samal tunnil sel määral, mis igale inimesele kätte mõõdetakse” (ÕL 84:85).

Me talletame Jumala sõna mitte ainult lugedes pühakirjade sõnu, vaid neid uurides. Me võime saada rohkem kosutust mõne sõna üle mõtiskledes, lastes Pühal Vaimul need meie jaoks aareteks muuta, kui terveid pühakirjapeatükke kiiresti ja pealiskaudselt läbi lugedes.

Just nagu pühakirjade üle mõtisklemine kutsub kohale Püha Vaimu, nii teeb ka palves Tema palumine. Kui me Teda palvetades ei palu, tuleb Ta harva, ja ilma Teda anumata ei jää Ta ka tõenäoliselt pikemaks ajaks meiega. „Ja Vaim antakse teile usu palve kaudu; ja kui te ei saa Vaimu, ei või te õpetada” (ÕL 42:14). Pühtsüdamlik ja pidev Püha Vaimu kaasluse palumine koos siira kavatsusega oma Isa lapsi kosutada toob kindlasti õnnistusi nii meile kui neile, keda me armastame ja teenime.

Jumala hea sõna, millega meil tuleb teisi kosutada, on lihtne evangeeliumiõpetus. Meil ei tule karta lihtsust ega kordamist. Issand ise selgitas, kuidas see õpetus läheb meeste ja naiste kosutuseks nende südamesse:

„See on minu õpetus ja see on õpetus, mille Isa on mulle andnud; ja mina tunnistan Isast ja Isa tunnistab minust ja Püha Vaim tunnistab Isast ja minust; ja mina tunnistan, et Isa käsib kõigil inimestel igal pool meelt parandada ja minusse uskuda.

Ja kes iganes usub minusse ja saab ristitud, see päästetakse; ja nemad on need, kes pärivad Jumala kuningriigi.

Ja kes iganes ei usu minusse ja ei saa ristitud, on neetud.

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et see on minu õpetus ja ma annan sellest tunnistust Isalt; ja kes iganes usub minusse, usub ka Isasse; ja temale Isa tunnistab minust, sest ta külastab teda tule ja Püha Vaimuga” (3 Nefi 11:32--35).

Edasi kirjeldas Issand neid, keda kosutatakse selle lihtsa õpetusega ja kes peavad seeläbi vastu, neid, kes pärivad selestilise kuningriigi, ja neid, kes on lapse sarnased. Vaimu õhutuse tundmiseks, nendele käskudele allumiseks ja kuuletumiseks läheb vaja lapselikku südant. See on see, mida läheb vaja, et olla kosutatud Jumala hea sõnaga.

Tallekeste haprus

Sellepärast võimegi me olla nii optimistlikud meile antud kirikuliikmete kosutamise ülesande suhtes. Ükskõik kui palju või vähe nad õpetusest teavad, on nad lasknud end just äsja alandlikult ristida ja saanud õiguse Püha Vaimu kaaslusele. Ja seega see habras usk, mis paneb Päästjat viitama neile kui tallekestele, tekib neil just sel ajal, mil nad on tõestanud, et nad on nõus tegema seda, mida Päästja neilt palub.

Kui neile tehakse armastavalt selgeks kõik meie liikmeksolemisega seotud nõuded ja kui neile antakse arukalt võimalus Kirikus teenida ning nende sooritusse suhtutakse ligimesearmastusega ja neid toidetakse kannatlike kannustustega, tugevdab neid Püha Vaimu kaaslus ning seejärel asub neid toitma vägi, mis on võimsam kui meie enda oma. Kui nad peavad vastu, ei saa neist võitu isegi põrguväravad.

President Brigham Young andis ühe lubaduse seoses sellega, kuidas nad saavad tugevamaks ja suudavad paremini vastu pidada: „Need, kes alandavad end Issanda ees ning teenivad Teda täiusliku südame ja teenistusvalmi meelega, saavad vähehaaval, rida rea peale, põhimõte põhimõtte peale, kord siin, kord seal, „ikka ja jälle,” nagu ütleb [vend] John Taylor, kuni nad on saanud teatud hulga. Seejärel tuleb neil saadut kosutada ja kalliks pidada ning teha sellest oma pidev kaaslane, kannustades tagant kõiki häid mõtteid, õpetusi ja põhimõtteid, ning tehes kõike head, mida nad suudavad, kuni vähehaaval saab Issandast nende sees veeallikas, mis voolab igavesse ellu.”2

Just seda mõeldaksegi Moroni raamatus, kui seal öeldakse: „Toetudes üksnes Kristuse teenetele, kes on nende usu alustaja ning täidesaatja” (Moroni 6:4). Päästja on see, kes võimaldas meil saada puhtaks oma lepituse ja meie kuulekuse kaudu Tema käskudele. Ja see on Päästja, kes kosutab neid, kes lähevad ristimisvetesse ja võtavad vastu Püha Vaimu anni. Kui nad alati mäletavad Teda ja on jätkuvalt lapselikult kuulekad, siis on Tema see, kes kindlustab, et Tema Vaim on alati koos nendega.

Meie teiega võime saada ja saamegi väikestviisi osa suurest tööst. Me uurime ja palvetame ning teenime, et olla Püha Vaimu kaasluse väärilised. Seejärel lastakse meil näha uusi liikmeid meie Taevase Isa kallite ja armsate lastena ning meile antakse juhatust, kuidas kosutada neid armastuse, teenimisvõimaluse ja Jumala hea sõnaga. Seejärel näeme me oma ajal seda, mida suurepärane misjonär Ammon kirjeldas oma misjonikaaslastele, just nagu meie oleme nüüd kaaslasteks kogu maailmas töötavatele misjonäridele:

„Vaata, põld oli küps ja õnnistatud olete teie, sest teie pistsite sirbi sisse ja lõikasite oma jõuga; jah, te töötasite kogu päeva ja vaadake oma vihkude hulka! Ja need kogutakse aita, et need ei läheks raisku.

Jah, torm ei peksa neid maha viimsel päeval; jah, ka tuulispead ei räsi neid; aga kui tuleb torm, kogutakse nad kokku oma kohta, nii et torm ei jõua nendeni tungida; jah, ka metsikud tuuled ei saa neid ajada sinna, kuhu iganes vaenlane soovib neid viia.

Aga vaata, nad on lõikusaja Issanda käes ja nad kuuluvad temale; ja tema tõstab nad üles viimsel päeval” (Alma 26:5--7).

Lihtsa kuulekusega saame me aidata Issandal viia tallekesed, Tema tallekesed, Tema käte vahele ning viia nad Tema käte vahel koju nende Isa ja meie Isa juurde. Ma tean, et Jumal valab taeva väed teie peale, kui me lööme kaasa selle püha hingedesaagi tallele panemisel.

VIITED

1. Teachings of Presidents of the Church: Brigham Young, 1997, 149
2. Discourse. -- Deseret News, 1857, 25. märts, 21