Aprill 2008 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Igavikulise väärtusega aare

President THOMAS S. MONSON

 

Poisikesena meeldis mulle lugeda Robert Louis Stevensoni raamatut „Aaretesaar”. Ma vaatasin ka seiklusfilme, kus erinevate inimeste käes olid kulunud kaardi erinevad tükid, mis juhatanuks maetud aardeni, kui vaid kaardi tükid suudetaks üles leida ja kokku panna.

Mäletan, kuidas kuulasin igal argipäeva pärastlõunal üht viieteistminutilist raadiosaadet. Kui see algas, kostis raadiost salapärasust tulvil hääl „Nüüd liitume me Jacki ja Bettyga, kui nad jõuavad elevantide matmispaiga muinasjutuliselt salajase sissepääsuni, kus on peidus aare. Kuid oodake, tee peal varitseb oht.” Olin raadio külge kui naelutatud. Tundus, otsekui mina ise juhiksin varjatud hinnalise elevandiluust aarde otsinguid.

Ühel teisel ajal ja teistes oludes kõneles aardest maailma Päästja. Ta kuulutas oma mäejutluses:

„Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ja varastavad.

Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta.

Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!”1

Lubatud tasuks ei olnud elevandiluu, kuld ega hõbe. Aardeks ei olnud ka hektareid maad ega aktsiate ja obligatsioonide portfell. Õpetaja rääkis varast, mis on kõigile kättesaadav -- nimelt sõnulseletamatu rõõm siin ja sellele järgnev igavene õnn.

Ma tahaksin anda teile täna kolm aaretekaardi tükki, mis juhatavad teid igavese õnne juurde. Nendeks on:

  1. Võtke õppust minevikust.
  2. Valmistuge tulevikuks.
  3. Elage olevikus.
Mõtisklegem selle aaretekaardi tükkide üle.

Võtke õppust minevikust

Meil kõigil on pärand – kas see, mis saadud meie teerajajatest eelkäijatelt, hilisematelt pöördunutelt või teistelt, kes on aidanud meie elu kujundada. See pärand annab meile aluspõhja, mis on ehitatud ohverdusest ja usust. Sellistele kindlatele ja vankumatutele jalgealustele ehitamine on meie eelisõiguseks ja kohuseks.

Karen Noleni kirjutatud lugu, mis avaldati ajakirjas „New Era” 1974. a, räägib Benjamin Landartist, kes oli 1888. a viieteistaastasena juba palju saavutanud viiulimängija. Elu koos oma ema ning seitsme venna ja õega ühes Põhja-Utah talus oli Benjamini jaoks vahel katsumus, kuna tal polnud viiulimänguks nii palju aega, kui ta oleks soovinud. Vahel pani tema ema viiuli luku taha, kuniks ta oli teinud ära kõik oma talutööd, sest muidu oleks Benjaminil olnud suur kiusatus viiulit mängida.

1892. aasta lõpus kutsuti Benjamin Salt Lake´i kandideerima kohale piirkonnaorkestris. Tema jaoks tähendas see unistuste täitumist. Harjutanud ja palvetanud mitmeid nädalaid, läks ta 1893. aasta märtsis Salt Lake´i väga oodatud katsetele. Kuuldes Benjamini mängimas, ütles dirigent härra Dean Benjaminile, et too oli kõige meisterlikum viiuldaja, keda ta sealkandis kuulnud oli. Benjaminil kästi sügisel proovideks Denverisse tulla ja ta sai teada, et hakkab iseenda ülalpidamiseks piisavalt teenima ning tal jääb veel raha üle kojugi saatmiseks.

Nädal pärast heade uudiste saamist kutsus aga piiskop Benjamini oma kabinetti ja küsis, kas ta võiks orkestris mängimise paariks aastaks edasi lükata. Piiskop ütles Benjaminile, et enne, kui too hakkab raha teenima, võlgneb ta midagi Issandale. Seejärel palus ta Benjaminil misjonikutse vastu võtta.

Benjamin tundis, et piirkonnaorkestris mängimisest loobumine oleks enamat, kui ta taluda suudab, kuid teadis ka seda, milline ta otsus olema peaks. Ta lubas piiskopile, et kui ta mingil viisil teenimiseks vajaliku rahasumma kokku saab, võtab ta kutse vastu.

Kui Benjamin kutsest oma emale rääkis, oli too ülirõõmus. Ema ütles talle, et tema isa oli alati misjonil teenida tahtnud, kuid oli enne selle võimaluse saabumist surma saanud. Kui nad aga misjoni rahastamist arutasid, läks ema nägu murelikuks. Benjamin ütles talle, et ei luba tal rohkem maad ära müüa. Ema vaatas talle hetkeks otsa ja ütles siis: „Ben, on üks viis, kuidas me võime selle raha kokku saada. Meie perel on üks asi, mis on piisavalt hinnaline ja mille müügist saadud rahaga saame sind misjonile saata. Sa pead oma viiuli maha müüma.”

Kümme päeva hiljem, 23. märtsil 1893 kirjutas Benjamin oma päevikusse: „Ma ärkasin täna hommikul ja võtsin viiulikastist oma viiuli. Mängisin kogu päeva seda muusikat, mis mulle nii armas oli. Õhtul, kui hämardus ja ma enam mängida ei näinud, panin muusikariista kasti tagasi. Sellest piisab. Homme lähen ma misjonile.”

Nelikümmend viis aastat hiljem, 23. juunil 1938 kirjutas Benjamin oma päevikusse: „Minu elu parimaks otsuseks oli loovutada miski, mida ma nii väga armastasin, Jumalale, keda ma armastasin veelgi enam. Ja selle pärast ei ole Ta mind kunagi unustanud.”2

Võtke õppust minevikust.

Valmistuge tulevikuks

Me elame muutlikus maailmas. Tehnoloogia on muutnud meie elu peaaegu igas valdkonnas. Me peame tulema toime selle arenguga, võiks öelda lausa vapustavate muutustega, maailmas, millest meie esivanemad unistadagi ei osanud.

Pidage meeles Issanda lubadust: „Kui te olete end ette valmistanud, siis te ei karda.”3 Kartus on edusammude surmavaenlane.

Et mitte oma elu raisata, peame valmistuma ja planeerima. Ilma eesmärgita ei saa olla tõelist edu. Üks parimaid edu määratlusi, mis ma kunagi kuulnud olen, kõlab umbes nii: edu on väärilise ideaali järk-järguline saavutamine. Keegi on öelnud, et eesmärgi puudumise häda on selles, et võid veeta kogu oma elu väljakul edasi-tagasi joostes, ilma väravat löömata.

Aastaid tagasi kuulsin üht romantilist ja fantaasiaküllast ballaadi, kus lauldi: „Soovi ja kõik nii lähebki, soovi ikka ja mured kaovadki”4. Ma tahan öelda siin ja praegu, et soovimine ei asenda põhjalikku ettevalmistatust elukatsumuste kohtamiseks. Enda ette valmistamine on raske töö, kuid meie arenguks esmatähtis.

Meie rännak tulevikku ei saa olema tasane maantee, mis ulatub siit igavikku. Pigem on meie teel harud ja käänakud, rääkimata ootamatutest konarustest. Peame iga päev palvetama armastava Taevaisa poole, kes tahab, et me kõik eluga hästi toime tuleksime.

Valmistuge tulevikuks.

Elage olevikus

Vahel võtavad meie mõtted homse päeva üle liiga suure osa meie tänasest päevast. Mineviku unelev meenutamine ja tulevikust unistamine võib tuua tröösti, kuid ei asenda olevikus elamist. Täna on paras hetk ja me peame sellest kinni haarama.

Professor Harold Hill hoiatas Meredith Willsoni teoses „Muusikamees”: „Kuhjake kokku küllaldane hulk homseid ja te avastate, et olete kogunud hulgaliselt tühje eilseid.”

Meil ei ole homset päeva, mida meenutada, kui me ei tee midagi täna, ja selleks, et elada kõige täiuslikumalt tänases, peame tegema seda, millel on kõige suurem tähtsus. Ärgem viivitagem asjadega, mis on kõige tähtsamad.

Lugesin kunagi lugu mehest, kes vahetult pärast oma naise surma avas tema rõivasahtli ja leidis sealt riideeseme, mille naine oli ostnud, kui nad üheksa aastat tagasi Ühendriikide idaosa külastasid. Naine ei olnud seda kandnud, vaid oli seda eriliseks sündmuseks hoidnud. Nüüd loomulikult sellist sündmust enam ei tulnudki.

Rääkides sellest kogemusest oma sõbrale, ütles mees: „Ära hoia midagi üksnes erilise sündmuse tarbeks. Sinu elus on iga päev eriline.”

Too sõber ütles hiljem, et need sõnad muutsid tema elu. Need aitasid tal mitte enam lükata edasi temale kõige tähtsamaid asju. Ta kirjutas: „Nüüd veedan ma rohkem aega oma perega. Ma kasutan iga päev kristallklaase. Ma lähen poodi uute riietega, kui mul tekib selline tahtmine. Minu sõnavarast on kadumas sõnad „millalgi” ja „ühel päeval”. Ma võtan nüüd aega, et helistada oma sugulastele ja lähedastele sõpradele. Ma helistasin vanadele sõpradele, et nendega kunagiste tülide järel ära leppida. Ma ütlen oma pereliikmetele, kui väga ma neid armastan. Ma püüan mitte edasi lükata midagi sellist, mis võiks tuua meie ellu naeru ja rõõmu. Ja ma ütlen endale igal hommikul, et see päev võib olla eriline. Iga päev, iga tund, iga minut on eriline.”

Arthur Gordon tõi mitu aastat tagasi ühes Ameerika ajakirjas sellise filosoofia kohta imepärase näite. Ta kirjutas:

„Kui ma olin umbes 13 ja minu vend 10, lubas isa viia meid tsirkusesse. Kuid lõuna ajal helistati talle ja öeldi, et linnas ootab teda mingi kiire tööasi. Me valmistusime pettumuseks. Siis aga kuulsime teda ütlemas: „Ei, ma ei tule. See asi peab ootama.”

Kui isa laua juurde tagasi tuli, siis ema naeratas ja ütles: „Sa ju tead, et tsirkus tuleb kunagi jälle.”

„Ma tean,” ütles isa, „kuid lapsepõlv mitte.””5

Endine seitsmekümne liige vanem Monte J. Brough on rääkinud suvest oma lapsepõlvekodus Randolphis Utah´s, kus tema ja ta noorem vend Max otsustasid ehitada mängumaja tagaaeda, suure puu otsa. Nad tegid plaane oma elu toredaimaks loometööks. Nad kogusid naabruskonnast ehitusmaterjali ja tassisid selle puu otsa, kus kaks oksa moodustasid maja jaoks ideaalse asupaiga. See oli raske ja nad tahtsid maja väga juba valmis saada. Vaimusilmas valmis majakese nägemine puu otsas, andis neile projekti lõpetamiseks tohutult motivatsiooni.

Nad töötasid kogu suve ja said maja valmis sügiseks, vahetult enne uue kooliaasta algust. Vanem Brough ütles, et ta ei unusta kunagi seda rõõmu- ja rahuldustunnet, mis neile osaks sai, kui nad lõpuks oma töö viljast rõõmu tunda võisid. Nad istusid puumajakeses, vaatasid mõned minutid ringi, ronisid puu otsast alla -- ja ei läinud enam kunagi tagasi. Valmissaanud projekt, nii imeline kui see ka ei olnud, ei pakkunud neile huvi isegi mitte üheks päevaks. Ehk teisisõnu, nende kestvat rahulolu ja rõõmu ei taganud mitte lõpetatud projekt vaid planeerimis-, kogumis-, ehitus- ja tööprotsess.

Nautigem elu siis, kui me seda elame, ja leidkem vanem Brough´ ja tema vend Maxi sarnaselt rõõmu sellest rännakust.

Ärge lükake edasi

Vana kõnekäänd „Tänaseid toimetusi ära lükka homse varna” on topelttähtis pereliikmete ja sõprade jaoks, kui see käib armastuse ja kiindumuse väljendamise kohta nii sõnas kui teos. Kirjanik Harriett Beecher Stowe ütles: „Kõige kibedaimad pisarad valatakse haual sõnade pärast, mis lausumata, ja tegude pärast, mis tegemata jäid.”6

Üks luuletaja seadis luuleks kurbuse igaveseks kaotatud võimaluste pärast. Ma tsiteerin osa sellest:

Sellele luuletusele mõeldes otsustasin ma mõne aasta eest, et ei lükka enam edasi külaskäiku oma kalli sõbra juurde, keda ma ei olnud näinud mitmeid aastaid. Olin kavatsenud talle Kaliforniasse külla minna, kuid mõtteks see oligi jäänud.

Kohtusin Bob Biggersiga, kui olime mõlemad Teise maailmasõja lõppedes San Diegos Kalifornia osariigis Ühendriikide mereväe koolituskeskuse jaotusdivisjonis. Meist said kohe head sõbrad. Ta külastas Salt Lake´i kord enne abiellumist ja me jäime kirjasõpradeks, kui mind 1946. aastal vabastati. Mina ja mu naine Frances ning tema ja ta naine Grace saatsime igal aastat peredega jõulukaarte.

Lõpuks tuli mul 2002. aasta jaanuari alguses plaanide järgi külastada Whittieri vaia konverentsi Kalifornias, kus elasid ka Biggersid. Ma helistasin oma sõbrale Bobile, kes oli tolleks hetkeks 80-aastane, ja me leppisime kokku, et kohtume Francesega tema ja Grace´iga, meenutamaks endisi aegu.

Meil oli väga meeldiv jutuajamine. Ma võtsin kaasa mõned fotod, mis olid tehtud üle 55 aasta tagasi, kui me koos mereväes olime. Me otsisime piltidelt tuttavaid ja rääkisime teineteisele nii palju, kui teadsime nende praegusest asukohast. Kuigi Bob polnud meie Kiriku liige, oli tal meeles, kuidas ta käis koos minuga sakramendikoosolekul pikki aastaid tagasi, kui me paiknesime San Diegos.

Kui me Francesega Bobile ja Grace´ile head aega ütlesime, tundsin ma vastupandamatut rahu- ja rõõmutunnet, et olin lõpuks vaevaks võtnud külastada taas üht sõpra, keda ma olin aastate jooksul kaugelt eemalt kalliks pidanud.

Ühel päeval saavad meil kõigil homsed päevad otsa. Ärgem lükakem edasi seda, mis on kõige tähtsam.

Elage olevikus.

Teie aaretekaart on nüüd koos: Võtke õppust minevikust. Valmistuge tulevikuks. Elage olevikus.

Ma lõpetan seal, kust ma alustasin. Meie Issand ja Päästja on öelnud:

„Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ja varastavad.

Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta.

Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!”8

VIITED

1. Matteuse 6:19--21
2. Vaata “Benjamin: Son of the Right Hand“ -- New Era, mai 1974, 34--37
3. ÕL 38:30
4. DE Sylva, B “Wishing (Will Make It So)“
5. A Touch of Wonder 1974, 77--78
6. Carruth, G. ja Ehrlich, E. “The Harper Book of American Quotations“ 1988, 173
7. Towne, C. “Around the Corner“ Alexander, A. „Poems That Touch the Heart” A. L. Alexander 1941, 1
8. Matteuse 6:19--21