Juuni 2008 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Nõuandes peituv turvalisus

Vanem HENRY B. EYRING

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Päästja on alati olnud nende kaitsja, kes Tema kaitse vastu võtavad. Ta on öelnud rohkem kui ühel korral: “Kui tihti ma oleksin tahtnud teid koguda, nagu kana kogub oma tibusid, aga te ei tahtnud” (3 Nefi 10:5; vt ka nt Matteuse 23:37; ÕL 29:2).

Issand kurdab sama meie endi evangeeliumi-ajajärgul, kirjeldades kõigepealt, kui mitmel viisil Ta meid oma kaitse alla kutsub: “Kui sageli olen ma teid kutsunud oma teenijate suu läbi, ja inglite teenimise läbi, ja oma enda häälega, ja piksete häälega, ja välkude häälega, ja tormide häälega, ja maavärinate ja suurte rahetormide häälega, ja näljahädade ning kõiksuguste taudide häälega, ja valju pasunahäälega, ja kohtumõistmise häälega, ja päev läbi halastuse häälega, ja igavese elu hiilguse ja au ja rikkuste häälega, ja oleksin päästnud teid igavesti kestva päästega, aga teie ei ole tahtnud!” (ÕL 43:25)

Päästja soov meid oma kaitse alla juhtida on lõputu ja selles on järjepidevust, kuidas Ta meile rada kätte näitab. Tema kutsumismeetodeid on rohkem kui üks, et kutse jõuaks nendeni, kes on valmis seda vastu võtma. Nende meetodite seas on alati oma prohvetite suu kaudu edastatud sõnum, alati kui inimesed Jumala prohveteid enda sekka väärivad. Nende volitatud teenijate alatiseks ülesandeks on inimeste hoiatamine, andes neile teada, kuidas olla kaitstud.

Prohveti hoiatus

Kui pinged Põhja-Missouris 1838. aasta sügisel lakke tõusid, kutsus prohvet Joseph Smith kõiki viimse aja pühasid turvalisuse mõttes Far Westi kogunema. Paljud talumajapidamised asusid teistest eemal või oli tegu hajali asustusega. Eriti tungivalt soovitas ta seda väikese Haun´s Milli nimelise asula rajajale Jacob Haunile. Tollest ajast pärit ülestähenduses seisab: “Vend Joseph oli saatnud veski omaniku Hauniga seal elanud vendadele sõna, et neil tuleb lahkuda ja Far Westi tulla, kuid härra Haun jättis sõnumi edastamata”1. Hiljem kirjutas prohvet Joseph oma “Ajaloos”: “Kuni selle päevani oli Jumal andnud mulle tarkust nõu kuulda võtnud inimeste päästmiseks. Keegi, kes mu nõu järgis, polnud kunagi surma saanud”2. Seejärel pani prohvet kirja kurva tõsiasja, et süütud inimesed oleksid Haun´s Millis pääsenud, kui vaid tema nõu oleks kuulda võetud ja järgitud.

Meie ajal on antud meie hoiatamiseks nõu, kust leida kaitset patu ja kurbuse eest. Üks võti nende hoiatuste märkamiseks on nende korduvus. Kindlasti olete te kuulnud üldkonverentsidel rohkem kui ühel korral prohveti suust, et ta tsiteerib eelmist prohvetit ja on seeläbi teiseks ning vahel isegi kolmandaks tunnistajaks. Igaüks meist, kes oli piisavalt vana, et kuulata, kuulis president Spencer W. Kimballi (1895–1985) kõnelemas, kui suur tähtsus on kodus emal, ja kuulis seejärel president Ezra Taft Bensonit (1899–1994) teda tsiteerimas ning me oleme kuulnud, kuidas president Gordon B. Hinckley on tsiteerinud neid mõlemat3.

Apostel Paulus kirjutas: “Kahe ja kolme tunnistaja ütlusega tehakse iga asi kindlaks” (2 korintlastele 13:1). Üks viis, kuidas teada, et hoiatus tuleb Issandalt, on tunnistajate, volitatud tunnistajate seaduse rakendumine. Kui prohvetite sõnad tunduvad korduvat, peaks see äratama meie tähelepanu ja laskma südamel pakatada tänust, et saame elada nii õnnistatud ajal.

Turvatee otsimine prohvetite nõuandest lähtuvalt näib mõistlik neile, kel on tugev usk. Kui prohvet räägib, võivad need, kelle usk on nõrk, arvata, et kuulevad vaid arukat inimest head nõu andmas. Ja kui tema nõu tundub sobiva ja mõistlikuna ning langeb kokku sellega, mida nemad ise teha tahavad, võtavad nad seda kuulda. Kui see aga pole selline, peavad nad seda nõuannet ebaotstarbekaks või leiavad oma olukorras õigustust nõuandele vastu väita. Uskmatud võivad aga arvata, et kuulevad vaid, kuidas mehed püüavad mingi iseka motiivi ajel mõju avaldada. Nad pilkavad ja mõnitavad nagu mees nimega Korihor Mormoni Raamatus: “Ja nõnda te juhite selle rahva eksiteele oma esiisade rumalate pärimuste pärast ja vastavalt oma soovidele; ja te surute nad alla, nagu oleksid nad orjuses, et te võiksite elada ülekülluses nende kätetööst, et nad ei söandaks vaadata vapralt üles ja et nad ei söandaks rõõmustada oma õiguste ja eesõiguste üle” (Alma 30:27).

Korihor väitis, nagu inimesed ekslikult algusest peale, et Jumala teenijate nõu kuulda võtmine tähendab Jumalalt saadud iseseisvast otsustusõigusest loobumist. See väide ei pea aga paika, sest see moonutab tegelikkust. Kui me hülgame Jumalalt saadud nõu, ei lange meie valik välismõjudest sõltumatuse kasuks. Me otsustame teise mõju kasuks. Me hülgame meid täiuslikult armastava kõikvõimsa ja kõiketeadva Taevaisa kaitse, kelle eesmärgiks, nagu Tema Armastatud Pojagi eesmärgiks, on anda meile igavene elu, anda meile kõik, mis Tal on, ja tuua meid taas koju, oma perre, Tema armastavate käte vahele. Tema nõu hülgamisega valime me ennast mõjutama ühe teise väe, mille eesmärgiks on muuta meid armetuks ja mille motiiviks on vihkamine. Meie moraalne valikuvabadus on Jumala and. Selle asemel et anda meile õigus end mõjutatusest vabastada, on see pigem võõrandamatu õigus allutada end just sellisele väele, nagu me ise soovime.

Turvaline jalgealus

Teine ekslik viga on uskuda, et prohvetite nõu kuulda võtmine või kuulmata jätmine pole midagi enamat hea nõuande kuulda võtmisest ja selle kasulikkusest või siis paigaltammumisest. Ometi muudab prohveti nõu kuulmata jätmine koguni jalgealust, millel me seisame. Meie jalgealune muutub ohtlikumaks. Prohveti nõu kuulmata jätmine nõrgendab meie võimet võtta kuulda inspireeritud nõu tulevikus. Parim aeg Noale laevaehitamise juures appi minna oli siis, kui ta palus seda esimest korda. Iga hilisem palve, iga kuulmata jätmine oleks muutnud meid Vaimu suhtes tundetumaks. Ja nõnda oleks see palve tundunud iga korraga üha rumalamana, kuni vihma tulekuni. Ja siis oli juba liiga hilja.

Iga kord, kui olen otsustanud oma elus inspireeritud nõu järgimisega viivitada või pidanud end erandiks, olen saanud teada, et olen astunud ohtlikule teele. Iga kord, kui ma olen kuulanud prohvetite nõu, saanud sellele kinnitust palves ja seejärel järginud seda, olen avastanud, et liigun turvalises suunas. Rajal olles olen avastanud, et tee on minu jaoks ette valmistatud ja konarlikud kohad tasandatud. Jumal on juhatanud mind hoole ja armastusega, vahel isegi ammu enne ettevalmistatud rajal.

Mormoni Raamatu sissejuhatavas loos räägitakse Jumala prohvetist Lehhist. Ta oli ka perepea. Jumal hoiatas teda, et ta viiks talle armsad inimesed turvalisse paika. Lehhi kogemus on näide sellest, mis juhtub, kui Jumal annab nõu oma teenijate kaudu. Vaid need Lehhi perekonnast, kellel oli usk ja kes said ka ise kinnitava ilmutuse, nägid nii ohtu kui ka teed turvalisusesse. Nende jaoks, kel polnud usku, tundus kõnnumaale minek mitte üksnes rumaluse, vaid ka ohtlikuna. Nii nagu kõik teised prohvetid, nii püüdis ka Lehhi näidata oma perele, milles peitub nende turvalisus.

Ta teadis, et Päästja peab vastutavateks neid , kellele Ta delegeerib preesterluse võtmed. Nende võtmetega kaasneb vägi anda nõu, mis näitab teed turvalisusesse. Võtmed saanute kohustuseks on hoiatada ka siis, kui nende nõu ei järgita.

Võtmed delegeeritakse piki volitusahelat prohvetilt nendeni, kes vastutavad üha väiksemate liikmerühmade eest, jõudes üha lähemale peredele ja üksikisikutele. See on üks viis, kuidas Issand teeb vaiast turvalise paiga. Näiteks olen ma istunud koos oma naisega meie piiskopi poolt kokku kutsutud lastevanemate koosolekul, et ta saaks hoiatada meid vaimsete ohtude eest, millega meie lapsed kokku puutuvad. Ma kuulsin midagi enamat kui oma targa sõbra häält. Ma kuulsin, kuidas Jeesuse Kristuse võtmetega teenija meid kohustatult hoiatas ja kohustas meid lastevanematena tegutsema. Kui me peame sellise preesterluskanali võtmeid au sees ning kuulame ja võtame kuulda, kinnitame me enda külge päästenööri, mis ei vea meid alt üheski tormis.

Meie Taevane Isa armastab meid. Ta saatis oma Ainusündinud Poja meie Päästjaks. Ta teadis, et oleme surelikkuses tõelises hädaohus, kusjuures halvima ohu põhjustajaks on kohutava vastase kiusatused. See on üks põhjus, miks Päästja on andnud preesterluse võtmed, nii et need, kellel on kõrvad, et kuulda, ja usk, et kuuletuda, saaksid minna turvalistesse paikadesse.

Kuulvad kõrvad

Selleks, et kõrvad kuuleksid, tuleb olla alandlik. Te mäletate Issanda hoiatust Thomas B. Marshile. Ta oli tookord Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja. Issand teadis, et vanem Marsh ja tema kaheteistkümne kvoorumi vennad pannakse proovile. Ta andis nõu nõu kuuldavõtmise kohta ja ütles: “Ole alandlik; ja Issand, sinu Jumal, juhib sind kättpidi, ja annab vastused sinu palvetele” (ÕL 112:10).

Issand lisas sellele hoiatuse, mis käib kõigi kohta, kes elavat prohvetit järgivad: ”Ärge ülendage ennast; ärge tõrkuge mu teenija Josephi vastu; sest tõesti ma ütlen teile, mina olen temaga, ja minu käsi on tema kohal; ja võtmeid, mis ma temale olen andnud, ja samuti teile, ei võeta temalt kuni ma tulen” (ÕL 112:15).

Jumal annab meile nõu, mis ei puuduta mitte ainult meie endi turvalisust, vaid ka Tema ülejäänud laste turvalisust, keda me peaksime armastama. Vaid vähesed asjad pakuvad nii rohket tröösti kui teadmine, et oleme olnud tööriistaks Jumala käes kellegi teise turvalisuse eest hoolitsemisel. See õnnistus nõuab üldjuhul usku järgida nõuannet, mille täitmine pole kerge.

Sellega seoses üks näide Kiriku ajaloost, mis räägib Reddick Newton Allredist. Ta kuulus päästemeeskonda, kelle president Brigham Young (1801–1877) Willie ja Martini käsikärurühmadele järele saatis. Rühma juht George Grant palus Reddick Allredil jääda mõne mehe ja vankritega Sweetwateri jõe äärde lõunapoolse mäekuru lähedal, et olla valmis abi andma, kui päästjad käsikärusid lükkavate teerajajatega naasevad.

Päästjad leidsid Willie rühma lumevangis külmetamas, nälgimas ja suremas. Mõned neist läksid edasi Martini rühma otsima, samas kui teised aitasid Willie rühmal võtta ette meeleheitlik Kaljumäestiku ületamine. Peagi pärast laagrisse jõudmist saabus Reddick Allred oma meestega koos hädavajaliku abi ja varudega.

Seejärel jäi Allred ootama, mil rühma juht Grant koos Martini rühmaga tagasi jõuab. Möödusid nädalad, ilma et nende kohta oleks saadud ühtegi elumärki. Kui algas lumetorm ja ilm eluohtlikuks muutus, otsustasid kaks meest, et oleks rumal ootama jääda. Nad arvasid, et Martini rühm on kas kusagile talvituma jäänud või hukkunud. Nad otsustasid naasta Soolajärve orgu ja püüdsid veenda ka kõiki teisi tagasi minema. Allred keeldus paigast liikumast. President Young oli nad välja saatnud ja rühma juht Grant, Reddick Allredi preesterluse juht, oli käskinud tal seal oodata.

Tagasiminejad võtsid mitu vankrit, täitsid need vajalike varudega ja alustasid tagasiteed Soolajärve orgu. Mis veelgi traagilisem, nad lasid otsa ringi keerata 77 vankril, mis olid orust appi saabumas. Mõned neist vankritest jõudsid oma tagasiteel juba Big Mountaini mäeni, enne kui president Youngi saadetud käskjalad nendeni jõudsid ja neil uuesti ümber pöörata lasid.

Lõpuks, rohkem kui kolm nädalat pärast seda, kui Reddick Allred oli Willie rühmale abiks olnud, saabus rühma juht Grant koos Martini rühmaga. Need teerajajad olid veelgi armetumas olukorras ja olid kaotanud tosinaid inimesi. Rühma juht Granti päästemeeskond oli väike ja nende varud olid otsakorral, kuid Soolajärve oruni jäi veel rohkem kui 300 kilomeetrit. Kuna Reddick Allred oli jäänud truuks oma ülesandele isegi kõige raskemates oludes, suutis ta pakkuda taas vajalikku abi ja varusid4.

Sõbrakäe ulatamine

Te kuulete ja loete Jumala prohvetite inspireeritud nõu ulatada Kiriku uutele liikmetele sõbrakäsi. Need, kellel on selline usk nagu Reddick Newton Allredil, jäävad sõbraks ka siis, kui tundub, et seda ei vajata või et see on mõttetu. Nad jäävad kindlaks. Kui mõni uus liige tunneb end äkki vaimselt kurnatuna, on tugeva usuga liige talle toeks hea sõna ja osadusega. Seejärel saavad nad tunda sedasama jumalikku heakskiitu, mida tundis vend Allred, kui nägi neid käsikärudega teerajajaid vaevaliselt enda poole rühkimas ja teadis, et saab pakkuda neile turvatunnet, kuna ta jäi kindlaks nõuandele, kuigi see polnud kerge.

Kuigi selle kohta pole kirjalikke tõendeid, olen ma veendunud, et vend Allred palvetas, kui teerajajaid ootas. Ma olen veendunud, et tema palvetele vastati. Siis ta teadis, et oli saanud Jumalalt nõu vastu pidada. Me peame palvetama, et seda teada. Ma luban teile, et sellistele usku täis palvetele vastatakse.

Vahel saame me nõu, mis on meile arusaamatu või ei näi meie kohta käivat, isegi kui oleme selle üle hoolikalt palvetanud ja seda vaaginud. Ärge heitke seda nõuannet kõrvale ega laske seda meelest. Kui mõni usaldusväärne inimene annaks teile liiva ja lubaks, et seal sees on kulda, hoiaksite te seda mõnda aega arukalt oma käes, isegi kui see paistaks välja pelga liivana, ja raputaksite seda õrnalt. Iga kord, kui mina olen seda teinud prohveti nõuandega, on kullaterad hakanud mõne aja pärast välja tulema ja ma olen olnud tänulik.

Meil on õnn elada ajal, mil preesterluse võtmed on maa peal. Meid on õnnistatud teadmisega, kust otsida ja kuidas kuulata seda häält, mis viib täide Issanda lubaduse koguda meid oma kaitse alla. Ma palvetan, et meil oleks alandlik süda, et me kuulaksime, et me palvetaksime ja ootaksime, et Issand päästab meid ohust, mida Ta kindlasti teeb, kui oleme ustavad.

VIITED
1. Dibble, P. “Early Scenes in Church History”. Four Faith Promoting Classics, 1968, lk 90.
2. “History of the Church”, 5. kd, lk 137.
3. Vt nt “The Teachings of Spencer W. Kimball”, 1982, 327; “To the Fathers in Israel”, Ensign, 1987, nov, lk 49, “Women of the Church”, Ensign, 1996, nov, lk 69.
4. Vt Bartholomew, R. ja Arrington, L.J. “Rescue of the 1856 Handcart Companies”, 1992, lk 29, 33–34.