juuli 2008 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Kuulake prohvetite häält

VANEM DIETER F. UCHTDORF

 

Milline rõõm ja privileeg on kuuluda sellesse ülemaailmsesse Kirikusse ning lasta prohvetitel, nägijatel ja ilmutajatel end õpetada ja oma meelt ülendada! Selle Kiriku liikmed räägivad mitmeid keeli ja tulevad erinevatest kultuuriruumidest, kuid evangeeliumi õnnistused on meil ühised.

See Kirik on tõepoolest maailmakirik, mille liikmed kuulutavad kõikjal üle maailma Jeesuse Kristuse evangeeliumi rahvusvahelist sõnumit keelest, rassist või etnilisest päritolust hoolimata. Me oleme kõik elava ja armastava Jumala, oma Taevase Isa vaimulapsed ja Ta tahab, et oleksime tagasiteel Tema juurde edukad.

Oma heasüdamlikkuse tõttu on Ta andnud meile prohvetid, et nad õpetaksid meile Tema igavesi tõdesid ja juhataksid meid Tema evangeeliumi järgi elama. Käesoleval aastal oleme me jätnud hüvasti armastatud prohveti, president Gordon B. Hinckleyga (1910–2008), kes juhtis meid mitmeid aastaid, enne kui Issand ta koju kutsus. Nüüd jätkame me uue prohveti, president Thomas S. Monsoni juhatuse all, kelle Issand on meid juhtima kutsunud. Suurest armastusest meie vastu on meie Isa andnud meile prohvetid, kes on juhtinud meid ametijärglastena järjepanu sellest ajast peale, mil see suur töö prohvet Joseph Smithi vahendusel 19. sajandi alguses taastati. Me peame alati kalliks mälestusi algusaegade pühadest – nende ohverdustest, kurvastamistest ja pisaratest, aga ka vaprusest, usust ja Issanda usaldamisest, kui nad oma eluajal, nagu meie praegu, Tema prohvetit järgisid.

Minu esivanemad nende 19. sajandi teerajajate sekka ei kuulu. Ometi olen ma tundnud esimestest päevadest peale, mil minust sai Kiriku liige, lähedast sugulust nende tasandikke ületanud algusaegade teerajajatega. Nemad on nii minu kui ka kõigi teiste Kiriku liikmete vaimsed esivanemad rahvusest, keelest või kultuuriruumist olenemata. Nad ei ole rajanud mitte üksnes turvalise paiga läänes, vaid ka vaimse aluse Jumala kuningriigi ehitamiseks kõigi maailma rahvaste seas.

Kõik me oleme teerajajad

Nüüd, mil Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi sõnumit võetakse vastu kogu maailmas, oleme me kõik oma valdkonnas ja oludes teerajajateks. Minu pere sai Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku olemasolust teada Saksamaal Teise maailmasõja järgses tohuvabohus. Tollal oli presidendiks George Albert Smith (1870–1951). Mina olin siis laps. Seitsme aasta jooksul olime me kaks korda ilma jäänud kogu oma materiaalsest varast. Me olime pagulased, meie tulevikul puudus kindlus. Ometi saime me selle seitsme aasta jooksul rohkem, kui mis tahes rahasumma eest saanuks osta. Me leidsime taevase pelgupaiga, varjupaiga meeleheite eest: Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi ja Tema Kiriku, mida juhib tõeline ja elav prohvet.

Minu lapsepõlvemängud möödusid pommidest kannatada saanud majades keset kaotatud sõja tagajärgi, teadmises, et minu enda kodumaa oli selles hirmsas Teise maailmasõjas põhjustanud paljudele rahvastele määratut valu. Rõõmusõnum, et Jeesus Kristus on teinud täiusliku lepituse inimkonna eest, lunastanud kõiki hauast ja tasub igale isikule vastavalt tema tegudele, andis tervendavat jõudu, mis tõi lootuse ja rahu minu ellu tagasi.

Ette tulevatele probleemidele vaatamata muutuvad meie koormad kergemaks, kui me ei usu mitte üksnes Kristusesse, vaid ka Tema võimesse ja Tema väesse meie elu puhastada ja trööstida. Meie elu muutub paremaks, kui me võtame vastu Tema rahu.

Kui ma teismeline olin, oli prohvetiks president David O. McKay (1873–1970). Mul oli tunne, nagu tunneksin ma teda isiklikult. Ma tajusin tema armastust, headust ja väärikust. Ta andis mulle mu nooruses enesekindlust ja julgust. Kuigi ma kasvasin üles tuhandete miilide kaugusel Euroopas, tundsin ma tema usaldust ega tahtnud talle valmistada pettumust.

Teiseks jõuallikaks oli kiri, mille apostel Paulus kirjutas vangis olles Timoteosele, oma kõige usaldusväärsemale abilisele ja sõbrale. Ta kirjutas:

„Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu.

Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest” (2 Timoteosele 1:7–8).

Neil Päästja muistse apostli sõnadel oli sõjajärgsel ajal minu jaoks suur tähtsus ja on seda ka praegu. Ometi lasevad paljud praegusel ülemaailmsete pingete, majandusliku ja poliitilise ebakindluse ning isiklike probleemide ajastul oma hirmudel võitu saada.

Muutumatu hääl

Jumala hääl jääb meiega rääkides muutumatuks. Jumal kohtleb kogu inimkonda võrdselt. Meie kogudus võib olla suur või väike, meie kliima ja taimestik võivad olla erinevad, meie kultuuriline taust ja keel võivad erineda ja meie nahavärvgi ei pruugi olla ühesugune. Kuid taastatud evangeeliumi kõikehaarav vägi ja õnnistused on kättesaadavad kõikidele ja seda kultuurile, rahvusele, riigikorrale, tavadele, keelele, majanduslikule olukorrale ja haridusele vaatamata.

Tänapäeval on meil taas apostlid, nägijad ja ilmutajad, kes on tornis vahimeesteks, taevase, tervendava tõe sõnumitoojateks. Jumal räägib meiega nende kaudu. Nad teavad, et meie liikmete olud on erinevad. Nad on küll siin maailmas, kuid mitte siit maailmast. Nad näitavad teed ja pakuvad abi, kui me oleme raskustes ja seda mitte maailma tarkusest, vaid igavesest Allikast.

Vaid mõned aastad tagasi ütles president Thomas S. Monson Esimese Presidentkonna sõnumis: „Kaasaja probleemid terendavad pahaendeliselt meie ees. Kaasaja elutarkusest ümbritsetuna ootame me taevalt seda ainuõiget suunataju, et saaksime panna paika ja võtta targa ja õige kursi. Tema, keda me kutsume oma Taevaseks Isaks, ei jäta meie puhtsüdamlikule palvele vastamata.”1

Ja nüüd on taas maa peal elav prohvet – president Thomas S. Monson. Tema teab meie probleeme ja hirme. Temalt saab inspireeritud vastuseid. Hirmuks pole põhjust. Me võime tunda rahu oma südames ja rahu oma kodudes. Igaüks meist saab avaldada siin maailmas head mõju, kui järgib Jumala käske ja loodab tõelisele meeleparandusele, lepituse väele ja andestuse imele.

Prohvetid räägivad meile Issanda nimel ja jumaliku selgusega. Mormoni Raamatus kinnitatakse, et „Issand Jumal annab mõistmisele valgust; sest ta räägib inimestele vastavalt nende keelele ja nende mõistmisele” (2 Nefi 31:3).

Meie kohuseks ei ole mitte ainult kuulata, vaid ka tegutseda vastavalt Tema sõnale, et võiksime taastatud evangeeliumi talitustest ja lepingutest tulenevaid õnnistusi. Ta ütles: „Mina, Issand, olen seotud, kui te teete, mida ma ütlen; aga kui te ei tee seda, mida ma ütlen, ei ole teil mingit lubadust” (ÕL 82:10).

Me võime tunda aeg-ajalt masendust, valu või suutmatust, püüdes nii väga olla täiuslikud Kiriku liikmed. Olge kindlad, Gileadis on palsamit. Kuulakem meie aja prohveteid, kes aitavad meil keskenduda asjadele, mis on kesksel kohal Looja plaanis seoses Tema laste igavese saatusega. Issand tunneb meid, Ta armastab meid, Ta tahab, et me oleksime edukad. Ta julgustab meid öeldes: „Ja vaadake, et kõiki ... asju tehtaks targalt ja järjestuses, sest ei ole nõutud, et [ei mees ega naine] jookseks kiiremini, kui tal on jõudu. ... [Vaid] on vaja, et ta oleks usin” (Moosia 4:27).

Nende nõuande järgimine

Kas me oleme usinad Jumala käskude järgi elamisel, jooksmata rohkem, kui meil on jõudu? Või laseme end lihtsalt voolul kaasa viia? Kas me kasutame oma aega, andeid ja vahendeid arukalt? Kas oleme keskendunud asjadele, mis on kõige tähtsamad? Kas me järgime prohvetite inspireeritud nõuandeid?

Üks asi, millel on inimkonna jaoks ääretult suur tähtsus, on oma perekonna tugevdamine. 1915. aastal anti meile teada pereõhtu põhimõte. 1964. aastal meenutas president McKay lastevanematele taas kord, et „edu ühelgi muul alal ei kompenseeri ebaõnnestumist kodus”.2 1995. aastal kutsusid kaasaja prohvetid kogu maailma toetama perekonda ühiskonna põhiüksusena.3 Ja 1999. aastal teatasid Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum armastusest ajendatuna: „Me anname lapsevanematele ja lastele nõu pidada esmatähtsaks perepalvet, pereõhtut, evangeeliumi uurimist ja õpetamist ning kosutavaid perekondlikke tegevusi. Ükskõik kui väärt ja asjakohased muud tarvidused või tegevused ka poleks, ei tohi neil lasta asendada jumalikult määratud kohustusi, mida saavad küllaldaselt täita vaid lapsevanemad ja pered.”4

Värskendagem alandlikkuses ja usus oma pühendumust ja kohustust järgida täie usinusega prohveteid, nägijaid ja ilmutajaid. Kuulakem ja võtkem õppust neilt, kes hoiavad kõiki kuningriigi võtmeid. Ja toimugu meie südames neid kuulates ja järgides muutus, et seal tekiks suur soov teha head (vt Alma 19:33). Nõnda saavad meist teerajajad vaimse aluse rajamisel, mis seab igas maailmajaos sisse Kiriku, et Jeesuse Kristuse evangeelium võiks saada õnnistuseks igale Jumala lapsele ning liita ja tugevdada meie perekondi.

VIITED
1. „Sailing Safely the Seas of Life.” – Liahona, 1999, nov, lk 6–7.
2. McCulloch, J. E. „Home: The Savior of Civilization,” 1924, 42; Conference Report, 1964, apr, lk 5
3. Vt „Perekond: Läkitus maailmale.” – Liahoona, 2004, okt, lk 49.
4. „Letter from the First Presidency.” – Liahona, 1999, dets, lk 1.