august 2008 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Elagem siis nii!

President THOMAS S. MONSON

 

Äkitselt, ilma mingi hoiatuseta, sõitsid ühel päikeselisel septembrikuu päeval peaaegu seitse aastat tagasi kaks lennukit New York City World Trade Centeri tornidesse, külvates laastavat hävingut ja surma. Washingtonis ja Pennsylvania osariigis kukkus alla veel kaks lennukit, põhjustajaks samuti terroristist piloot. Need tragöödiad kustutasid tuhandete meeste, naiste ja laste eluküünla. Õhku haihtusid hoolega ettevalmistatud ilusad tulevikuplaanid. Nende asemel olid haigetsaanud hingede kurbuspisarad ja valukarjed.

Me oleme kuulnud lugematul hulgal reportaa˛e neist, keda selle päeva sündmused mingil moel mõjutasid, olgu siis otseselt või kaudselt. Rebecca Sindar oli 2001. aasta 11. septembril lendamas Salt Lake Cityst Utah osariigis Dallasesse Texase osariigis. Tema lend, nagu kõik teisedki selle tragöödiapäeva lennud Ameerika Ühendriikides, katkestati ja lennuk maandus Amarillos Texase osariigis. Õde Sindar meenutas: „Me kõik lahkusime lennukist, otsisime lennujaamas üles televiisorid ja piirasime need sisse, et näha ülekannet juhtunust. Inimesed seisid järjekorras, et helistada oma lähedastele kinnitamaks, et nad on turvaliselt maandunud. Mulle jäävad alatiseks meelde umbes 12 misjonäri, kes olid meie reisiga misjonile minemas. Nad helistasid, ja seejärel nägin ma neid lennujaama nurgas üheskoos põlvili palvetamas. Ma oleksin nii väga tahtnud seda hetke, mil nad tundsid palve hädavajalikkust, salvestada, jagamaks seda nende armsate noorte meeste emade ja isadega.“

Surma süngus hajutatud

Surm saab lõpuks osaks kogu inimkonnale. Ta saabub eakatele, kui nad astuvad oma tudisevatel jalgadel. Tema kutset kuulevad need, kes on elurännakul vaevalt jõudnud poolele teele, ja sageli kustutab ta väikeste laste naeru. Surm on reaalsus, mille eest keegi ei saa põgeneda ja mida ei saa eitada.

Sageli tuleb surm sissetungijana. Ta on vaenlane, kes äkitselt ilmub keset elu pidu, kustutab tuled ja lõpetab lusti. Surm asetab oma karmi käe nende peale, kes on meile kallid, ja mõnikord jätab meid segadusse ja järele mõtlema. Teatud olukordades, nagu suur kannatus ja haigus, tuleb surm otsekui halastav ingel. Kuid enamikul juhtudel mõtleme me surmast kui inimese õnne vaenlasest.

Siiski võib ilmutatud tõe valgus surma sünguse alatiseks hajutada.

“Mina olen ülestõusmine ja elu,” ütles Issand. “Kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!

Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti”1.

See kindlustunne, jah, isegi püha kinnitus hauatagusest elust võib tõesti tuua rahu, mida Päästja lubas, kinnitades oma jüngritele: “Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks”2.

Kolgata süngusest ja õudusest kostis Talle hääl, öeldes: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“3 Ja süngus polnud enam süngus, sest Tema oli oma Isaga. Tema oli tulnud Jumala juurest ja Tema juurde oli Ta tagasi pöördunud. Seega ka need, kes kõnnivad koos Jumalaga selles maises usurännakus, teavad oma õnnistatud kogemusest, et Tema ei hülga oma lapsi, kes Temale loodavad. Surmaööl on Tema lähedalolu „parem kui valgus ja turvalisem kui tuttav tee“4.

Teel Damaskusesse nägi Saulus nägemust ülestõusnud, ülendatud Kristusest. Hiljem tunnistas ta Paulusena – tõe kaitsjana ja kartmatu misjonärina Õpetajat teenides – ülestõusnud Issandast, nagu ta kuulutas Korintose pühadele:

„Kristus suri meie pattude eest kirjade järele

… ta maeti ja … äratati üles kolmandal päeval kirjade järele

… ta ilmus Keefasele, pärast seda neile kaheteistkümnele.

Pärast ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale …

Pärast seda ta ilmus Jakoobusele, siis kõigile apostlitele.

Aga pärast kõike ta ilmus ka minule“5.

Meie ajajärgul jagas prohvet Joseph Smith julgelt sama tunnistust, kui ta koos Sidney Rigdoniga ütles:

“Ja nüüd, pärast paljusid tunnistusi, mis temast antud on, see on tunnistus, viimane kõikidest, mis meie temast anname: et Ta elab!

Sest me nägime Teda, nimelt Jumala paremal käel, ja me kuulsime häält tunnistamas, et Tema on Isa Ainusündinud Poeg –

et Tema kaudu, Tema läbi ja Temast on ja on loodud maailmad, ja nende elanikud on Jumalale sündinud pojad ja tütred“6.

See on teadmine, mis püsib. See on lohutav tõde. See on kindlus, mis juhib neid, kes on kummardunud leinas, varjust välja valguse kätte. See on kõigile kättesaadav.

Tehkem midagi juba täna

Kui habras on elu, kui kindel on surm! Me ei tea, millal meid kutsutakse ära siit surelikust elust. Ja nii ma küsingi: „Mida me teeme oma eluga täna?“ Elades vaid homsele, on meil lõpuks palju tühjust täis eilseid. Kas meil on komme kuulutada: „Ma olen mõelnud teha oma elus mõned suunamuutused. Ma kavatsen teha sellega algust homme“? Nii mõeldes kestab homme igavesti. Selline homme saabub haruharva, kui me just täna midagi ette ei võta. Nagu õpetab tuttav kirikulaul:

On muudatused kõikjal ümber meie
ja võimalused otse meie ees.
Nad luhtuvad kui edaspidi proovid –
sa kohe täna teoks tee oma soovid.7

Küsigem endilt: „Kas ma olen teinud selles maailmas täna midagi head? Olen ma aidanud mõnd abivajajat?“ Milline õnneretsept! Milline ravim rahuloluks, sisemiseks rahuks – omada inspireeritud suhtumist teise inimesesse.

Tõepoolest, võimalused endast midagi anda on piiritud, kuid need on ka kaduvad. Leidub südameid, mida rõõmustada, lahkeid sõnu, mida öelda, ande, mida jagada, tegusid, mida teha, hingesid, keda päästa.

Kui meil on meeles, et „kui [me] ole[me] oma kaasinimeste teenistuses, [me] ole[me] ainult oma Jumala teenistuses“8, siis ei leia me end Jacob Marley vaimu mittekadestusväärsest olukorrast, kes rääkis Ebenezer Scrooge’iga Charles Dickensi surematus raamatus „Jõululaul“. Marley rääkis kurvalt luhtunud võimalustest. Ta ütles: „Teadmata, et iga kristlik hing, kes teeb heategusid oma väikeses valdkonnas, milline see ka pole, avastab, et ta surelik elu on liiga lühike kõikide nende tohutute võimaluste jaoks, kuidas kasulik olla. Teadmata, et mitte mingi kahetsusperiood ei suuda elus korvata vääriti kasutatud võimalusi. Ometi olin mina niisugune! Oh! Mina olin niisugune!“

Marley lisas: „Miks käisin ma ligimeste hulgas ringi silmad maas ega tõstnud neid üles selle õnnistatud Tähe poole, mis juhtis Targad tolle vaese armetu hurtsiku juurde! Kas oli vähe neid õnnetuid kodusid, kuhu Tema valgus oleks võinud mind juhtida?”

Õnneks me teame, et Ebenezer Scrooge muutis oma elu paremuse poole. Mulle meeldib ütlus: „Ma pole enam endine.”9

Miks on Dickensi „Jõululaul“ nii populaarne? Miks on ta alati aktuaalne? Mina isiklikult tunnen, et ta on inspireeritud Jumalast. Ta toob inimloomuses esile parima. Ta annab lootust. Ta innustab ennast muutma. Me võime lahkuda allakäigurajalt ja järgida lauluga südames tähte ning kõndida valguse poole. Me võime kiirendada oma sammu, suurendada oma julgust ja soojendada end tõe paistel. Me võime selgemini kuulda väikeste laste naeru. Me võime kuivatada pisarad. Me võime lohutada surijat rääkides talle igavese elu lubadusest. Tõstes üht rüppe vajunud väsinud kätt, tuues rahu muredest murtud hingele, andes, nagu tegi seda Õpetaja, võime me teed näidates, olla teed juhatavaks täheks mõnele eksinud meremehele.

Täida teiste südant

Kuna elu on habras ja surm kindel, peame me igast päevast võtma nii palju kui võimalik.

On palju viise, kuidas lasta meie võimalustel luhtuda. Mõni aeg tagasi lugesin ma Louise Dickinson Richi liigutavat lugu, mis seda tõde ilmekalt kinnitab. Ta kirjutas:

„Minu vanaemal oli pr. Wilcoxi nimeline vaenlane. Abielludes kolisid nii vanaema kui ka pr. Wilcox naabermajadesse väikese linnakese peatänaval, kus nad pidid elama kogu oma ülejäänud elu. Ma ei tea, millest nendevaheline sõda oli alanud ning ma arvan, et selleks ajaks, kui mina sündisin – ligi kolmkümmend aastat hiljem – ei mäletanud nad seda enam isegi. See ei olnud mingi väike tüli, see oli tõeline sõda …

Miski ei jäänud linnas sellest puutumata. 300 aastat vana kirikuhoone, mis oli üle elanud revolutsiooni, kodusõja ja Hispaania-Ameerika sõja, peaaegu varises kokku, kui vanaema ja pr. Wilcox võitlesid naiste abiorganisatsiooni juhataja koha pärast. Vanaema võitis selle lahingu, kuid see oli tühine võit. Kuna pr. Wilcox juhatajaks ei saanud, lahkus ta vihahoos. Mis lõbu on juhatada, kui sa ei saa alandada oma vaenlast? Proua Wilcox võitis lahingu avalikus raamatukogus, sokutades oma sugulase Gertrudi raamatukoguhoidjaks tädi Phyllisi asemel. Sellest ajast peale kui Gertrud tööle hakkas, lõpetas vanaema raamatukogu raamatute lugemise. Need muutusid üleöö “räpasteks jäledateks asjadeks”. Keskkoolilahing jäi viiki. Direktor sai parema töökoha ja lahkus enne, kui pr. Wilcoxil õnnestus teda välja süüa või vanaemal kindlustada talle eluaegne direktorikoht.

Kui me lastena vanaema külastasime, oli üks osa meie rõõmust pr. Wilcoxi lastelastele nägusid teha. Ühel meeldejäänud päeval panime me pr. Wilcoxi veetünni mao. Vanaema protestis veidi, kuid me mõistsime, et tegelikult talle see meeldis.

Ärge arvake hetkekski, et see sõjategevus oli ühepoolne! Ka pr. Wilcoxil olid lapselapsed. Vanaemagi ei pääsenud kergelt. Ei möödunud ühtegi tuulist pesupäeva ilma, et pesunöör salapäraselt katki poleks läinud ja pesu poleks maha kukkunud.

Ma ei tea, kuidas vanaema oleks suutnud sellele kõigele nii kaua vastu panna, kui Bostoni päevalehes polnuks majapidamislehekülge. See majapidamislehekülg oli imeline asi. Lisaks tavalistele koogiretseptidele ja koristusnõuannetele, oli seal rubriik, mis koosnes lugejate kirjadest üksteisele. Mõte oli selles, et kui sul oli probleeme või sa tahtsid millegi üle kaevata, siis sa kirjutasid ajalehele mõne väljamõeldud nime all, nagu näiteks Arbutus. See oli vanaema pseudonüüm. Seejärel kirjutasid vastu naised, kellel oli sama probleem, ja rääkisid sulle, mida nemad sellises olukorras tegid, kirjutades alla See-kes-teab või Ksantipe (tige abielunaine) või midagi muud. Kuigi probleem sai lahendatud, kirjutati ajaleheveergudel edasi sageli aastaid, rääkides üksteisele oma lastest ja hoidistamisest ja uuest söögitoa mööblist. Nii juhtus vanaemaga. Tema ja ennast Merikajakaks nimetav naine olid kirjavahetuses veerand sajandit. Merikajakas oli vanaema tõeline sõber.

Kui ma olin umbes kuusteist, pr. Wilcox suri. Väikelinnas on kombeks, et hoolimata sellest kui palju sa oma naabrit vihkasid, astud sa siiski läbi ja uurid, kuidas sa saad kadunukese perekonda aidata. Näitamaks, et ta mõtleb töötegemist tõsiselt, läks vanaema viisakalt riides, linane põll ees üle muru Wilcoxide majja, kus Wilcoxide tüdrukud panid ta koristama matusetalituse jaoks valitud võõrastetuba. Võõrastetoa laual oli aukohal hiigelsuur mälestusteraamat, kuhu olid kõrvuti veergudena hoolikalt kleebitud vanaema kirjad Merikajakale ja Merikajaka kirjad vanaemale läbi aastate. Kuigi kumbki naine teineteist ei tundnud, oli vanaema suurim vaenlane olnud ta parim sõber. See oli ainuke kord, kui ma nägin oma vanaema nutmas. Tol korral ei saanud ma õieti aru, miks ta nutab, kuid nüüd saan. Ta nuttis kõigi nende raisatud aastate pärast, mida ei saanud iial tagasi tuua.”10

Otsustagem tänasest päevast alates täita oma südamed armastusega! Tehkem lisapingutusi selleks, et meie elus oleks koht ka neil, kes on üksikud või rusutud või kes kannatavad. Lohutagem neid, kes on kurvad, ja aidakem kellelgi rõõmu tunda.11 Elagem nii, et kui kostab viimne kutse, poleks meil tõsiseid kahetsusi ega poolelijäänud tegemisi, vaid et me võiksime öelda apostel Pauluse sõnadega: „Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud“12.

VIITED

1. Johannese 11:25–26.
2. Johannese 14:27.
3. Luuka 23:46.
4. Minnie Louise Haskins, “The Gate of the Year,” James Dalton Morrison, toim, teoses „Masterpieces of Religious Verse” (1948), lk 92.
5. 1 korintlastele 15:3–8.
6. ÕL 76:22–24.
7. Will L. Thompson, “Have I Done Any Good?“ Hymns, nr 223.
8. Moosia 2:17.
9. (New York: Stewart, Tabori & Chang, 1990), lk 34, 138.
10. “Grandma and the Seagull,” Alice Arlen, She Took to the Woods: A Biography and Selected Writings of Louise Dickinson Rich (2000), lk 211–213.
11. „Hymns,” nr 223.
12. 2 Timoteosele 4:7.