september 2008 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Olge ÜKS

Vanem HENRY B. EYRING

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Maailma Päästja Jeesus Kristus ütles nende kohta, kes on Tema Kirikust: „Olge ÜKS; ja kui te ei ole ÜKS, pole te minu omad“ (ÕL 38:27). Ja mehe ja naise loomisel ei antud neile abielulist üksmeelt kui lootust; see oli käsk! „Seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!“ (1 Mo. 2:24) Meie Taevane Isa soovib, et meie südamed oleksid kokku põimunud. Selline armastav liit pole pelk ideaal. See on hädavajalik.

Meilt ei nõuta, et oleksime üks vaid selles elus. Sellel ei saa tulla lõppu. Jumal sõlmis esimese abielu Eedeni aias, kui Aadam ja Eeva olid surematud. Ta pani mehesse ja naisesse algusest peale soovi olla abikaasadena igavesti kokku liidetud, et elada täiuslikus ja õigemeelses pereliidus. Ta pani oma lastesse soovi elada kaasinimestega rahujalal.

Langemisega sai aga selgeks, et üksmeeles elamine ei saa olema kerge. Tragöödia juhtus varakult. Kain tappis oma venna Aabeli. Aadama ja Eeva lapsed muutusid vastuvõtlikuks Saatana kiusatustele. Saatan püüab saavutada oma eesmärki oskuslikult, kasutades viha ja kavalust. See on vastuolus meie Taevase Isa ja Päästja eesmärgiga. Nemad tahavad anda meile täiusliku liidu ja igavese õnne. Saatan, nende ja meie vaenlane, oli päästmisplaanist teadlik veel enne loomist. Ta teab, et pühad, rõõmutoovad peresuhted saavad vastu pidada vaid igaveses elus. Saatan tahab meid meie lähedaste juurest eemale kiskuda ja õnnetuks teha. Ja tema on see, kes külvab inimsüdamesse ebakõla seemned, lootes meid üksteisest eraldada ja lahku ajada.

Igaüks meist on tundnud midagi seoses nii üksmeele kui lahus olekuga. Vahel oleme peredes ja ehk muudeski olukordades põgusalt näinud sellist elu, kus üks inimene seab armastuse ja ohvrimeelsusega teise huvid enda omadest kõrgemale. Ja igaüks meist teab midagi kurbusest ja üksildusest, mis kaasneb lahus- või üksiolemisega. Meile ei pea ütlema, mida valida. Me teame seda. Meil vajame siiski lootust, et võime kogeda üksmeelt siinses elus ja olla igavesti selle väärilised tulevases maailmas. Ja me peame teadma, kuidas see suur õnnistus tuleb, nii et me teaksime, mida peame tegema.

Meie loomus võib muutuda

Maailma Päästja rääkis üksmeelest ning sellest, kuidas meie loomus muutub, et see võimalikuks saaks. Ta õpetas seda selgelt palves, mille Ta esitas, kui viimast korda enne surma oma apostlitega kokku sai. See taevalikult kaunis palve on üles tähendatud Johannese evangeeliumis. Tal seisis ees kohutav ohverdus meie kõigi eest, mis teeb võimalikuks igavese elu. Ta oli lahkumas apostlite juurest, keda Ta oli ametisse pühitsenud, keda Ta armastas ja kellele Ta jättis võtmed Oma Kiriku juhtimiseks. Ja niisiis palvetas Ta oma Isa poole – täiuslik Poeg täiusliku Vanema poole. Tema sõnadest me näeme, kuidas pered tehakse üheks nagu kõik meie Taevase Isa lapsed, kes järgivad Päästjat ja Tema teenijaid:

„Otsegu sina oled mind läkitanud maailma, nõnda minagi olen nad läkitanud maailma.

Ja mina pühitsen iseennast nende eest, et nemadki oleksid pühitsetud tõe sees.

Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse,

Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et sa mind oled läkitanud” (Johannese 17:18–21).

Ta tegi nende mõne sõnaga selgeks, kuidas Jeesuse Kristuse evangeelium võib lasta südametel üheks saada. Need, kes usuvad Tema õpetatud tõdesid, saavad võtta vastu talitused ja lepingud, mida pakuvad Tema volitatud teenijad. Kui nad seejärel kuuletuvad nendele talitustele ja lepingutele, siis nende loomus muutub. Päästja lepitus võimaldab meil sel kombel pühitsetud saada. Seejärel saame me elada üksmeeles nii, nagu peame, et meil võiks olla rahu selles elus ning et elada Isa ja Tema Pojaga igavikus.

Apostlite ja prohvetite teenimistöö pidi panema tollal nagu tänagi Aadama ja Eeva lapsed üksmeelselt uskuma Jeesusesse Kristusesse. Nende ja meie õpetuste ülimaks eesmärgiks on ühendada omavahel perekondi – abikaasasid, lapsi, lapselapsi, eelkäijaid ning lõpuks kõiki, kes kuuluvad Aadama ja Eeva perekonda ja kes seda tahavad.

Te mäletate, et Päästja palvetas: „Mina pühitsen iseennast nende eest,” rääkides apostlitest, „et nemadki oleksid pühitsetud tõe sees” (Johannese 17:19). Püha Vaim on pühitseja. Me saame Ta oma kaaslaseks, kuna Issand taastas prohvet Joseph Smithi kaudu Melkisedeki preesterluse. Selle preesterluse võtmed on täna maa peal. Selle väe kaudu saame me sõlmida lepinguid, mis võimaldavad Pühal Vaimul olla pidevalt meiega.

Seal, kus see Vaim on inimestega, saame me kogeda üksmeelt. Vaim paneb tunnistuse tõest meie südamesse, mis teeb selle tunnistuse jagajad üksmeelseks. Jumala Vaim ei tekita kunagi riidu (vt 3 Nefi 11:29). See Vaim ei tekita kunagi vahetegemist inimeste vahel, mis viib riiuni1. Püha Vaimu kuuldavõtmine toob sisemist rahu ja ühtsustunnet. See ühendab hingi. Üksmeelne pere, üksmeelne Kirik ja rahujalal olev maailm sõltuvad hingede üksmeelest.

Püha Vaimu kaaslus

Isegi laps saab aru, mida teha, et Püha Vaim oleks tema kaaslane. Seda ütleb meile sakramendipalve. Me kuuleme seda iga nädal, kui käime sakramendikoosolekul. Sel pühal hetkel uuendame me ristimisel sõlmitud lepinguid. Ja Issand tuletab meile meelde tõotust, mis anti meile, kui meid kinnitati Kiriku liikmeks – tõotust, et me võime võtta vastu Püha Vaimu. Siin on need sõnad sakramendipalvest: „Nad soovivad võtta enda peale sinu Poja nime ja pidada teda alati meeles ja pidada kinni tema käskudest, mis ta on andnud neile, et tema Vaim võiks olla alati koos nendega” (ÕL 20:77).

Tema Vaim saab olla meiega, kui me sellest lepingust kinni peame. Kõigepealt lubame me võtta enda peale Tema nime. See tähendab, et me peame end Tema omadeks. Me paneme Ta oma elus esikohale. Me tahame pigem seda, mida tahab Tema, kui seda mida tahame meie või mida maailm meid tahtma õpetab. Niikaua, kui me armastame kõigepealt maailma asju, puudub meis igasugune rahu. Kui meie ideaaliks on lohutada perekonda või rahvast materiaalsete hüvede abil, viib see lõpuks nende eraldumiseni2. Kui meie ideaaliks on teha üksteisele seda, mida tahab Issand, mis järgneb loomulikult Tema nime enda peale võtmisele, võib see viia meid uuele vaimsele tasandile, mis on osake taevast maa peal.

Teiseks lubame me Teda alati meeles pidada. Me teeme seda iga kord, kui palvetame Tema nimel. Eriti on Ta meil meeles siis, kui me palume, et Ta andestaks meile, nagu meie sageli peame andestama. Tol hetkel meenub meile Tema ohverdus, mis teeb võimalikuks meeleparanduse ja andestuse. Teda paludes on meil meeles, et Ta on meie Eestkostja Isa juures. Andestuse ja rahutunde saabudes meenub meile Tema kannatlikkus ja lõputu armastus. Selle mäletamine täidab meie südame armastusega.

Me peame kinni oma lubadusest Teda meeles pidada ka siis, kui me palvetame koos oma perega ja loeme pühakirju. Perega hommikusöögilaua ääres palvetades võib üks laps palvetada, et teist õnnistataks, et tal läheks tol päeval hästi kontrolltöös või mõne muu toimingu juures. Õnnistuste tulles meenub lapsele hommikul kogetud armastus ja Eestkostja heasüdamlikkus, kelle nimel palve esitati. Südamed on seotud armastusega.

Me peame kinni oma lepingust Teda meeles pidada iga kord, kui kogume oma pere pühakirju lugema. Pühakirjad tunnistavad Issandast Jeesusest Kristusest, sest see on ja on alati olnud prohvetite sõnum. Isegi kui sõnad lastele meelde ei jää, mäletavad nad tõelist Autorit, kes on Jeesus Kristus.

Kolmandaks lubame me sakramenti võttes, et peame kinni Tema käskudest – kõikidest käskudest. Paludes oma üldkonverentsikõnes korduvalt ühtsust, hoiatas Esimese Presidentkonna nõuandja vanem J. Reuben Clark noorem (1871 – 1961) meid selle eest, et me ei oleks käskudele kuuletumisel valivad. Ta väljendas seda järgmiste sõnadega: „Issand pole andnud meile midagi, mis oleks kasutu või ebaoluline. Ta täitis pühakirjad sellega, mida me peaksime tegema, et meid päästetaks.”

Vanem Clark jätkas: „Võttes sakramenti, teeme me lepingu, et kuuletume Tema käskudele ja peame neist kinni. Eranditult! Pole mingeid erandeid!“3 Vanem Clark õpetas, et nii nagu me parandame meelt kõikidest pattudest, mitte vaid mõnest üksikust, nii tõotame me ka pidada kinni kõikidest käskudest. See võib küll tunduda raskena, kuid pole keeruline. Me lihtsalt alistume Päästja väele ja lubadusele olla kuulekas kõigele, mida iganes Ta käsib (vt Moosia 3:19). Meie alistumine Jeesuse Kristuse väele lubab meil olla ühendatud peredena, Kirikuna ja meie Taevase Isa lastena.

Issand edastab selle väe Oma prohveti kaudu Oma alandlikele teenijatele. Seejärel muudab usk meie kodu- või külastusõpetaja kutse Issandalt saadud ülesandeks. Me läheme Tema eest ja Tema käsul. Üks tavaline mees ja teismeline kaaslane lähevad kodudesse, oodates, et taeva väed aitavad neil veenduda, et pered on üksmeelsed ja neis pole mingit kalkust, valetamist, keelepeksu ega tagarääkimist (vt ÕL 20:54). Usk, et Issand kutsub teenijaid, aitab meil jätta tähele panemata nende puudujääke, kui nad peavad vajalikuks meid noomida. Me näeme nende häid kavatsusi selgemini kui nende inimlikke puudusi. Me solvume tõenäoliselt vähem ja tunneme pigem tänulikkust Õpetaja vastu, kes nad on kutsunud.

Üksmeelsuse takistused

Mõned käsud hävitavad nende murdmise korral üksmeele. Mõned takistused on seotud sellega, mida me ütleme, ja mõned sellega, kuidas me reageerime teiste ütlemistele. Me ei tohi öelda kellegi kohta midagi halba. Me peame nägema üksteises head ja rääkima üksteise kohta head alati kui võimalik.4

Samal ajal peame me seisma nende vastu, kes räägivad põlastavalt pühadest asjadest, sest sellise solvangu mõte on solvata Vaimu ning tekitada sellega tüli ja segadust. President Spencer W. Kimball (1895 – 1985) näitas, kuidas avaldada vastupanu ilma tülitsemata, kui ta lamas haiglavoodis ja palus põetajat, kes millegi nurjumise tõttu Issanda nime asjatult suhu võttis:

„Palun! Ma väga palun! See on minu Issand, kelle nime te teotate!“

Valitses hauavaikus, seejärel sosistati alistunud häälel: „Palun vabandust!“5 Inspireeritud, armastusest ajendatud noomimine võib kutsuda üles üksmeelele. Noomimata jätmine – kuigi Püha Vaim selleks ajendab – viib vastoludeni.

Selleks, et olla üksmeelsed, tuleb meil oma tundeid talitseda järgides teatud käske. Me peame andestama ja mitte õelutsema nendega, kes meid solvavad. Päästja näitas meile ristil olles eeskuju: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Luuka 23:34) Me ei tea, mis on nende südames, kes meid solvavad. Samuti ei tea me kõiki oma viha ja valu allikaid. Apostel Paulus rääkis meile, kuidas armastada maailmas, kus inimesed, kaasa arvatud me ise, pole täiuslikud, kui ta ütles: „Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustele, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha” (1 korintlastele 13:4–5). Ja seejärel andis ta pühaliku hoiatuse seoses teiste vigade esiletoomise ja oma vigade tähele panemata jätmisega. Ta kirjutas: „Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud“ (1 korintlastele 13:12).

Sakramendipalve saab meile iga nädal meelde tuletada, kuidas üksmeele and tuleb Jeesuse Kristuse evangeeliumi seadustele ja talitustele kuuletumise kaudu. Kui me peame kinni oma lepingutest võtta enda peale Tema nimi, Teda alati meeles pidada ja pidada kinni Tema käskudest, saame me Püha Vaimu oma kaaslaseks. See pehmendab meie südamed ja ühendab meid. Selle lubadusega peavad siiski kaasnema kaks hoiatust.

Esiteks, Püha Vaim jääb meiega üksnes siis, kui me oleme puhtad ja vabad iharusest maailma asjade vastu. Kui me otsustame olla ebapuhtad, tõrjume Püha Vaimu tagasi. Vaim jääb üksnes koos nendega, kes eelistavad maailma ees Issandat. „Olge puhtad” (3 Nefi 20:41; ÕL 38:42) ja armastage Jumalat kõigest „oma südamest, … väest, meelest ja jõust” (ÕL 59:5) pole soovitused, vaid käsud. Ja need on vajalikud selleks, et Püha Vaim saaks olla meie kaaslane, sest ilma temata ei saa me olla üksmeelsed.

Teiseks hoiatuseks on hoiduda uhkusest. Üksmeelega, mis saab osaks perele või rahvale, kelle südant Vaim on pehmendanud, kaasneb suur vägi. Kogu selle väega kaasneb maailma tähelepanu. Ükskõik, kas see tähelepanu toob endaga kiitust või kadedust – see võib teha meid uhkeks. See solvab Vaimu. Selle lõhenemise allika – uhkuse – vastu leidub kaitset. Selleks on nende heldete andide märkamine, mida Jumal valab meie peale mitte ainult oma soosingu märgiks, aga ka võimalusena võtta koos meid ümbritsevatega osa veel usinamast teenimisest. Mees ja tema naine õpivad olema üks, kui nad kasutavad oma sarnaseid omadusi teineteise mõistmiseks ja oma erinevusi teineteise täiendamiseks, teenides teineteist ja neid, kes on nende ümber. Samuti saame me olla ühte meelt nendega, kes ei nõustu meie õpetusega, kuid kellel on meiega ühine soov meie Taevase Isa lapsi õnnistada.

Meist võivad saada rahunõudjad, kes väärivad, et neid kutsutaks õndsaiks ja Jumala lasteks (vt Matteuse 5:9).

Jumal, meie Isa, elab. Tema armastatud Poeg, Jeesus Kristus, on selle Kiriku pea ja Ta pakub rahulippu kõigile, kes selle vastu võtavad. Elagem kõik selle põhimõtte vääriliselt!

VIITED

1. Vt Joseph F. Smith, Gospel Doctrine, 5. kd (1939), lk 131.
2. Harold B. Lee, Stand Ye in Holy Places, 1974, lk 97.
3. Conference Report, apr 1955, lk 10–11.
4. Vt David O. McKay, Conference Report, okt 1967, lk 7–8.
5. Teachings of Presidents of the Church: Spencer W. Kimball (Melchizedek Priesthood and Relief Society course of study, 2006), lk 157.

MÕTTEID KODUÕPETAJATELE

Uurinud seda sõnumit palvemeelselt, rääkige sellest nii, et see julgustaks neid, keda te õpetate, aktiivselt osalema. Järgnevalt mõned näited:

1. Kirjutage eraldi paberilehtedele kolm lubadust, mida me anname iga nädal sakramenti võttes. Arutage iga paberilehte üleval hoides, mida see lubadus tähendab ja kuidas me saame seda täita.

2. Lõigake enne oma külaskäiku paberist süda kolmeks tükiks ja kirjutage nendele: muutumine, kaaslus ja usk. Alustuseks selgitage, et me peame olema üksmeelsed ja südamelt ühtsed. Seejärel asetage välja paberitükk sõnaga muutumine. Lugege ja selgitage, mida pidas vanem Eyring silmas seoses meie loomuse muutumisega ja laske tuua perel näiteid muutumise kohta. Korrake sama ülejäänud kahe paberitükiga. Kui südame pusle on kokku pandud, küsige perelt, kuidas nad saavad olla ühtsed südamelt.

3. Lugege või paluge pere liikmetel lugeda ette selle sõnumi kaks esimest lõiku. Arutage, kuidas pere, kuigi see koosneb üksikisikutest, saab olla ühtne. Näidake, et ühte kiudu saab kergelt katki tõmmata, kokkukeeratuna on nad märksa tugevamad. Rõhutage, et üksmeelne pere on tugevam.