oktoober 2008 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Kristlike omaduste arendamine

VANEM DIETER F. UCHTDORF

 

Kui ma töötasin veel piloodina, külastasid reisijad vahel minu lennuki kabiini. Nad küsisid paljude lülitite, seadmete, süsteemide ja protseduuride kohta ning uurisid, kuidas kogu see tehniline varustus nii tohutu suure ja ilusa lennuki lendama paneb.

Ma selgitasin, et selleks, et lennumasin oleks lennureisijatele mugav ja turvaline, läheb vaja aerodünaamilist kuju, palju lisasüsteeme ja -programme ning võimsaid mootoreid.

Keskendudes oma selgituste lihtsustamise mõttes peamisele, lisasin ma, et tegelikult on vaja vaid tugevat kiirendust, jõulist õhkutõusu ja lennuki õiget asendit ning loodusseadused kannavad lennuki ja selle reisijad turvaliselt sihtkohta üle mandrite ja ookeanide, üle kõrgete mägede ja läbi ohtlike äikesetormide.

Mõtiskledes nende külastajatega kogetu üle, olen sageli mõelnud, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena esitame samasuguseid küsimusi. Millised on Jumala maapealse kuningriigi liikmeks olemise peamised alustalad? Kui enam pole midagi öelda ega teha, siis mis kannab meid tegelikult kõige raskematel hetkedel soovitud igavese sihtkoha poole?

Evangeeliumi muutumatu tuum

Kirik pakub oma ühingute ja programmidega liikmetele paljusid tähtsaid tegevusi, mille sihiks on aidata peredel ja üksikliikmetel Jumalat ja üksteist teenida. Vahel võib siiski näida, et need programmid ja tegevused on meil südames ja hinges tugevamini kui evangeeliumi õpetuste ja põhimõtete tuumik. Tegevuskord, programmid, reeglid ja ühingute struktuur aitavad kaasa meie vaimsele arengule siin maa peal, kuid ärme unusta, et need võivad muutuda.

Kuid evangeeliumi tuum – õpetused ja põhimõtted – ei muutu kunagi. Peamiste evangeeliumipõhimõtete järgi elamine toob kõikide viimse aja pühade ellu väge, jõudu ja vaimset enesekindlust.

Väe üks põhimõte on usk. Me vajame oma elus seda väe allikat. Jumal tegutseb väe kaudu, kuid seda väge rakendatakse tavaliselt vastuseks meie usule. „Usk ilma tegudeta on surnud” (Jakoobuse 2:20). Jumal tegutseb vastavalt oma laste usule.

Prohvet Joseph Smith selgitas: „Ma õpetan neile õigeid põhimõtteid ja nemad ise juhivad end” 1. Minu jaoks on see õpetus kaunilt otsekohene. Püüdes mõista ja omandada õigeid evangeeliumipõhimõtteid ning nende järgi elada, suureneb meie vaimne enesekindlus. Vaimse enesekindluse põhimõte tuleneb ühest Kiriku põhiõpetusest: Jumal on andnud meile valikuvabaduse. Ma usun, et moraalne valikuvabadus on elu enese kõrval ehk üks suuremaid Jumala ande oma lastele.

Kui ma juurdlen ja mõtisklen moraalse valikuvabaduse ja selle igaveste tagajärgede üle, mõistan ma, et me oleme tõepoolest Jumala vaimulapsed ja peaksime seega vastavalt käituma. Selle mõistmine tuletab mulle samuti meelde, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena kuulume me suurde ülemaailmsesse pühade perekonda.

Kiriku organisatsiooniline ülesehitus võimaldab suurt paindlikkust vastavalt meie koguduste suurusele, kasvule ja vajadustele. Üksuse põhiprogramm näeb ette lihtsat organisatsioonilist ülesehitust ja väheseid koosolekuid. Meil on ka suuri kogudusi, kus ühingutes on palju võimalusi üksteise teenimiseks. Kõik võimalused on paika pandud Kiriku inspireeritud programmidega, et aidata liikmetel tulla „Kristuse juurde ja saa[da] täiustatud temas” (Moroni 10:32).

Kõik erinevad võimalused on oma jumaliku väärtuse poolest võrdsed, sest Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi õpetus on kõigis üksustes sama. Issanda Jeesuse Kristuse apostlina ma tunnistan, et see evangeelium on õige ning annab vastused kõikidele isiklikele ja ühistele probleemidele, mis Jumala lastel täna maa peal on.

Ustavate jõud

2005. aasta suvel kohtusime koos abikaasaga Kiriku liikmetega paljudes riikides üle kogu Euroopa. Mõnes Euroopa osas on Kirik olnud juba aastaid, isegi 1837. aastast peale. Euroopas on suur ustavate liikmete pärand. Hetkel on meil Euroopa mandril üle 400 000 liikme. Kui arvestada kõiki neid põlvkondi, kes rändasid 19. ja 20. sajandil Euroopast Ameerikasse, võiks seda arvu vabalt mitmekordistada.

Miks nii paljud Kiriku algusaegadel oma kodumaalt lahkusid? Nimetada võiks mitmeid põhjuseid: et pääseda tagakiusamisest, et aidata kirikut Ameerikas üles ehitada, et parandada oma majanduslikku olukorda, soov olla templi lähedal ja paljud teised põhjused.

Selle väljarände tagajärgi on Euroopas ikka veel tunda. Nüüd aga hakkab üha enam ilmsiks saama see vägi, mis lähtub mitmest järgnevast ustavate liikmete põlvkonnast. Me näeme, kuidas üha enam noori mehi ja noori naisi ning üha enam vanemaid abielupaare Issanda misjonil teenib. Me näeme üha enam templiabielusid. Me näeme, kuidas Kiriku liikmed üha veendunumalt ja vapramalt evangeeliumi jagavad. Euroopas ja paljudes teistes maailma paikades valitseb Kristuse õigete õpetuste kohapealt vaimne vaakum. Seda tuleb ja saab täita ning täidetaksegi taastatud evangeeliumi sõnumiga, kui meie imelised liikmed suurema julguse ja usuga selle evangeeliumi järgi elavad ja seda kuulutavad.

Kiriku laienemisega Euroopas on nüüd riike, kus Kirik on tegutsenud kõigest viisteist aastat. Oma külaskäigu ajal 2005. aastal rääkisin ühe misjonijuhatajaga, kes teenib oma kodumaal Venemaal ja on olnud Kiriku liige vaid seitse aastat. Ta rääkis, et samal kuul, mil teda ristiti, kutsuti teda koguduse juhatajaks. Kas ta tundis mõnikord, et see käib talle üle jõu? Loomulikult! Kas ta püüdis viia ellu kõik Kiriku programmid? Õnneks mitte! Kuidas ta sai nii väikeses koguduses sellise lühikese ajaga nii tugevaks? Ta selgitas: „Ma teadsin kogu hingest, et see Kirik on õige. Evangeeliumi õpetus täitis mu meelt ja südant. Kirikuga liitudes tundsime end sellesse perre kuuluvana. Me tundsime soojust, usaldust ja armastust. Meid oli vähe, kuid me kõik püüdsime järgida Päästjat.”

Nad toetasid üksteist, andsid endast parima ja teadsid, et see Kirik on õige! Neid ei kütkestanud organisatsioon, vaid evangeeliumi valgus, mis neid häid liikmeid tugevdas.

Paljudes maades on Kirik ikka veel lapsekingades ning organisatsioonilised olud on mõnikord kaugel täiuslikkusest. Kuid liikmetel võib siiski olla südames täiuslik tunnistus tõest. Kui need liikmed jäävad oma kodumaale ja ehitavad Kirikut vaatamata majanduslikele probleemidele ja raskustele, on tulevased põlved neile vapratele kaasaegsetele teerajajatele tänulikud. Nad järgivad armuküllast üleskutset, mille Esimene Presidentkond 1999. aastal esitas:

„Issand on pidanud meie ajal sobivaks pakkuda evangeeliumi õnnistusi, sealhulgas suuremal arvul templeid, paljudes maailma osades. Seetõttu soovime me korrata püsivat nõuannet, et Kiriku liikmed jääksid pigem oma kodumaale, kui immigreeruksid Ühendriikidesse...

Kui liikmed jäävad kogu maailmas oma kodumaale ja püüavad ehitada Kirikut oma sünnimaal, saavad neile isiklikult ja kogu Kirikule osaks suured õnnistused...”2.

Lubage mul lisada hoiatus neile, kes elavad suurtes kogudustes ja vaiades. Me peame olema hoolikad, et meie tõekspidamiste aluseks ei oleks Kiriku seltskondlik tegevus ega meie koguduste ja vaiade toredad üritused, programmid ja ühingud. Kõik need asjad on tähtsad ja väärtuslikud, aga neist ei piisa. Ei piisa isegi sõprusest.

Turvalisus kuulekuses

Me teame, et elame rahutuste, katastroofide ja sõdade ajastul. Meie ja paljud teised tunnetame tugevalt, kui hädasti on vaja „kaitse[t] ja varjupai[ka] tormi eest, ja raevu eest, kui see valatakse segamata välja kogu maa peale” (ÕL 115:6). Kuidas leiame sellise turvalise paiga? President Gordon B. Hinckley (1910–2008) õpetas: „Meie turvalisus sõltub sellest, kas meie elu on vooruslik. Meie tugevus sõltub meie õigsusest”3.

Tuletagem koos meelde, kuidas Jeesus Kristus oma sureliku teenimistöö algul apostleid selgelt ja otsekoheselt õpetas: „Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!” (Matteuse 4:19). See oli ühtlasi kaheteistkümne apostli teenimistöö algus ja ma oletan, et ka nemad tundsid end küündimatutena. Lubage mul välja pakkuda, et siinkohal õpetab Päästja ise meile õpetuse tuumast ja elu prioriteetidest. Üksikliikmetena peame kõigepealt „Teda järgima” ja kui me seda teeme, õnnistab Päästja meid suuremate võimetega, et saaksime selliseks, nagu Tema tahab.

Kristuse järgimine tähendab, et saame rohkem Tema sarnaseks. Et me võtame õppust Tema iseloomust. Taevase Isa vaimulastena on meil võime ühildada kristlikud omadused oma elu ja iseloomuga. Jeesus Kristus kutsub meid õppima Tema evangeeliumi Tema õpetuste järgi elades. Tema järgimine tähendab, et me rakendame õigeid põhimõtteid ning oleme ise tunnistajateks õnnistustele, mis järgnevad. See protsess on ühtaegu väga keerukas ja väga lihtne. Muistsed ja kaasaja prohvetid on kirjeldanud seda kolme sõnaga: „Pidage kinni käskudest!” – Ei midagi enamat, ei midagi vähemat.

Kristlike omaduste kujundamine oma elus ei ole lihtne, eriti kui läheme üldistuste ja ideaalide käsitlemiselt tegeliku elu juurde. Meid pannakse proovile sellega, kuidas me viime ellu seda, mida me kuulutame. Tegelikkus jõuab kohale, kui kristlikud omadused peavad silma paistma meie elus – abikaasadena, isade või emadena, poegade või tütardena, sõpradena, töökaaslastena, asjatoimetustes ja meelelahutuses. Me märkame ise ja meid ümbritsevad inimesed märkavad meie arengut, kui me järk-järgult suurendame oma suutlikkust „tegutse[da Tema] ees kõiges pühaduses” (ÕL 43:9).

Pühakirjades kirjeldatakse mitmeid kristlikke omadusi, mida meil tuleb oma elu jooksul välja kujundada. Nende hulka kuuluvad teadmised ja alandlikkus, ligimesearmastus ja armastus, kuulekus ja usinus, usk ja lootus (vt ÕL 4:5–6). Need isiklikud omadused pole seotud meie Kiriku üksuse organisatsioonilise seisundiga, meie majanduslike oludega, olukorraga perekonnas, kultuuri, rassi või keelega. Kristlikud omadused on Jumala annid. Neid ei saa välja kujundada ilma Tema abita.

Usaldades Tema väge

Üht liiki abi, mida me kõik vajame, antakse meile heldekäeliselt Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse uskumine tähendab Tema täielikku usaldamist – lootmist Tema piiritule väele, arukusele ja armastusele. Kristlikud omadused tulevad meie ellu, kui me kasutame oma valikuvabadust õigemeelselt. Usk Kristusesse paneb tegutsema. Kui meil on usku Jeesusesse Kristusesse, usaldame me Issandat piisavalt, et järgida tema käske – isegi kui me täielikult nende põhjuseid ei mõista. Püüdes saada rohkem Päästja sarnaseks, peame me regulaarselt oma elu ümber hindama ning toetuma tõelise meeleparanduse kaudu Jeesuse Kristuse teenetele ja Tema lepituse õnnistustele.

Kristlike omaduste kujundamine võib olla valulik protsess. Me peame olema valmis nõustuma Issanda ja Tema teenijate juhiste ja parandustega. Kiriku regulaarsed ülemaailmsed konverentsid koos muusika ja sõnaga pakuvad vaimuväge, juhatust ja õnnistusi „kõrgest” (ÕL 43:16). See on aeg, mil isikliku inspiratsiooni ja ilmutuse hääl toob meile hingerahu ja õpetab meid saama veelgi kristlikumaks. See hääl on sama sulnis kui kalli sõbra hääl ja täidab meie hinge, kui meie süda on piisavalt kahetsev.

Muutudes üha enam Päästja sarnaseks, suureneb meie võime saada „rohkesti lootust Püha Vaimu väes” (Roomlastele 15:13). Me „[paneme kõrvale] selle maailma asjad ja otsim[e] seda, mis on paremast maailmast” (ÕL 25:10).

Sellega olen ma jõudnud tagasi oma aerodünaamilise analoogia juurde. Ma rääkisin keskendumisest peamisele. Kristlikud omadused ongi see peamine. Need on alustalad, mis annavad meile „tuule tiibadesse”. Kujundades oma elus kristlikke omadusi, hakkavad nad meid samm-sammult „kan[dma] nagu kotka tiibadel” (ÕL 124:18). Meie usk Jeesusesse Kristusesse annab meile väge ja tugevat kiirendust, meie vankumatu ja tegus lootus annab jõulise tõusu. Usk ja lootus viivad meid üle ahvatluste ookeanide, üle kannatuste mägede ning toovad meid turvaliselt tagasi meie igavesse sihtkohta ja koju.

VIITED

1. John Taylori tsitaat, „The Organization of the Church,” Millennial Star, 15. nov 1851, lk 339.
2. Esimese Presidentkonna kiri, 1. detsember 1999
3. „Jumal olgu ikka sinuga” Liahona, jaanuar 2002, lk 105.

MÕTTEID KODUÕPETAJATELE

Uurinud seda sõnumit palvemeelselt, rääkige sellest nii, et see julgustaks neid, keda te õpetate, vestluses aktiivselt osalema. Järgnevalt mõned näited:

1. Võtke kätte paberileht ja laske sellel põrandale kukkuda. Seejärel voltige paberist lennuk ja visake see lendu. Võrrelge paberilehte ja paberlennukit meiega, kes me saame kristlikud omadused, mis „toovad meile tuult tiibadesse“ meie teekonnal tagasi taevasesse koju.

2. Näidake pilte või rääkige neist, kes teie peres esimesena Kirikuga liitusid. Nad olid teerajajad, ületasid nad siis lagendikke või juhatasid teed sellega, et liitusid kirikuga ja elasid ustavalt Jeesuse Kristuse õpetuste kohaselt. Arutlege, kuidas seesama usk saab innustada meid tänasel päeval Temale järgnema.