november 2008 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Rõõmu leidmine teekonnal

President THOMAS S. MONSON

 

Nautigem elu, kuni see kestab, ja leidkem teekonnal rõõmu ning jagagem oma armastust sõprade ja perega.

Mu kallid vennad ja õed! Ma seisan alandlikult täna teie ees. Ma palun, et teie usk ja palved oleksid minuga, kui kõnelen sellest, mis on mul meeles mõlkunud ja mille jagamiseks olen tundnud mõjutust.

Ma räägin alustuseks ühest kõige vältimatumalt elu juurde kuuluvast asjast siin maa peal, milleks on muutused. Kunagi oleme me ikka kuulnud ühel või teisel kujul tuttavat kõnekäändu: „Miski pole nii kindel kui muutused.”

Meil tuleb kogu elu kokku puutuda muutustega. Mõned muutused on oodatud, teised mitte. Mõned muutused leiavad elus aset äkki, nagu näiteks armsa inimese ootamatu surm, ettenägematu haigus, kalliks peetud varast ilmajäämine. Enamik muutustest leiavad aga aset vaikselt ja aeglaselt.

Selle konverentsiga täitub 45 aastat ajast, mil mind kutsuti Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse. Toonase Kaheteistkümne noorima liikmena vaatasin ma austusega neljateistkümne erakordse mehe poole, kes olid olnud minust kauem Kaheteistkümne Kvoorumis ja Esimeses Presidentkonnas. Kõik need mehed on üksteise järel koju läinud. Kui president Hinckley kaheksa kuud tagasi lahkus, mõistsin ma, et minust on saanud vanemapostel. Neljakümne viie aasta jooksul toimunud pikaajalised muutused tunduvad nüüd tohututena.

Järgmisel nädalal tähistame me õde Monsoniga 60-ndat pulma-aastapäeva. Vaadates tagasi meie algusaegadele, mõistan, kui palju on meie elu tolle ajaga võrreldes muutunud. Meie armsad vanemad, kes olid meie kõrval, kui me oma ühist teed alustasime, on meie seast lahkunud. Meie kolm last, kes meie elu mitmed aastad nii täielikult hõivasid, on täiskasvanud ja neil on omaenda pere. Enamik meie lastelastest on täiskasvanud ja meil on nüüdseks neli lapselapselast.

Päeva päeva järel, tund tunni järel, sekund sekundi järel liikusime me sealt, kus olime, sinna, kus oleme praegu. Loomulikult teeb kõigi meie elu läbi selliseid muutusi ja muudatusi. Minu ja teie elus aset leidnud muutused erinevad vaid üksikasjade poolest. Aeg ei püsi iial paigal – tal tuleb kindlalt edasi sammuda ja sammumisega kaasnevad muutused.

Siin ja praegu on meie ainuke sureliku elu võimalus. Mida kauem me elame, seda paremini me mõistame, kui lühike on elu. Võimalused tulevad ja on seejärel läinud. Ma usun, et nende suurimate õppetundide seas, mis meil tuleb selle lühikese maa peal viibimise jooksul selgeks saada, on õppetunnid, mis aitavad meil eristada, mis on tähtis ja mis ei ole. Ma anun teid, et te ei laseks neid kõige tähtsamaid asju käest, kui teete plaane selleks petlikuks ja olematuks tulevikuks, mil teil on aega teha kõike, mida iganes soovite. Selle asemel leidke rõõmu praegusel teekonnal!

Mina olen oma naise Francesi sõnul „etenduste sõltlane”. Mulle tõesti meeldivad paljud muusikalid. Ühe mu lemmiku autor on Ameerika helilooja Meredith Wilson ning selle pealkiri on „Muusikamees”. Etenduse üks peategelasi professor Harold Hill toob kuuldavale hoiatuse, mida jagan teiega. Ta ütleb: „Kuhjake kokku piisavalt homseid ja te avastate, et olete kogunud hulgaliselt tühje eilseid.”1

Mu vennad ja õed, ükski homne ei vääri meelespidamist, kui me täna midagi ette ei võta.

Ma olen toonud teile varem ühe näite selle elutõe kohta. Ma usun, et see väärib kordamist. Palju aastaid tagasi kirjutas Arthur Gordon ühes üleriigilises ajakirjas. Ma tsiteerin:

„Kui ma olin umbes kolmteist ja minu vend kümnene, lubas isa viia meid tsirkusesse. Kuid lõuna ajal helistati talle ja öeldi, et linnas ootab teda mingi kiire tööasi. Me olime pettumas. Siis aga kuulsime teda ütlemas: „Ei, ma ei tule. See asi peab ootama.”

Kui isa lauda tagasi tuli, naeratas ema ja ütles: “Sa ju tead, et tsirkus tuleb jälle.”

„Ma tean,” ütles isa, „aga lapsepõlv ei tule.”2

Kui teie lapsed on täiskasvanud ja kodunt lahkunud, olete tõenäoliselt mõnikord tundnud kaotusekibedust ja mõistnud, et ei hinnanud seda eluperioodi nii palju, kui oleksite pidanud. Loomulikult ei saa minna ajas tagasi, vaid üksnes edasi. Selle asemel, et elada minevikus, peaksime me võtma tänasest, siin ja praegu, nii palju, kui võtta annab, tehes kõik, mis meie võimuses, et tulevikuks meeldivaid mälestusi varuda.

Kui teil on lastekasvatamine alles pooleli, siis teadke, et need pisikesed sõrmejäljed, mis ilmuvad peaaegu igale äsja puhastatud pinnale, need mänguasjad, mis on mööda maja laiali, ja kuhjade kaupa pesu, mille kallale asuda, haihtuvad liigagi kiiresti ja et oma üllatuseks hakkate te neid tõsiselt taga igatsema.

Olenemata sellest, kui hästi teil läheb, tuleb elus ette pingelisi olukordi. Me peame tulema nendega toime nii hästi, kui suudame. Aga me ei saa lasta pingetel mõjutada kõige tähtsamat – ja see, mis on kõige tähtsam, on peaaegu alati seotud meid ümbritsevate inimestega. Sageli eeldame, et nad teavad, kui väga me neid armastame. Kuid me ei peaks kunagi midagi eeldama, vaid me peaksime neile seda ütlema. William Shakespeare kirjutas: „Need, kes ei näita oma armastust, ei armasta.”3 Kunagi pole põhjust kahetseda heade sõnade ütlemist ega kiindumuse väljendamist. Pigem hakkame kahetsema, kui see on välja jäänud meie suhetest nendega, kes on meile kõige tähtsamad.

Saatke ära oma kiri sõbrale, kelle olete hooletusse jätnud, kallistage oma last, kallistage oma vanemaid, öelge sagedamini: „Ma armastan teid!” Väljendage alati oma tänu. Ärge laske kunagi lahendamist vajaval probleemil muutuda armsast inimesest tähtsamaks. Sõbrad kolivad ära, lapsed kasvavad suureks, armsad inimesed lahkuvad siit elust. Nii kerge on võtta teisi enesestmõistetavatena kuni selle päevani, mil nad on meie elust kadunud ning alles on jäänud vaid tunded „mis oleks ..” ja „kui vaid ..”. Kirjanik Harriett Beecher Stowe ütles: „Kõige kibedaimad pisaraid valatakse haual sõnade pärast, mis lausumata, ja tegude pärast, mis tegemata jäid.”4

1960-ndatel aastatel, Vietnami sõja ajal, tulistati Põhja-Vietnami kohal alla Kiriku liige sõjalendur Jay Hess. Tema perel polnud kaks aastat aimugi, kas ta on elus või surnud. Tema vangistajad Hanois lubasid tal lõpuks koju kirjutada, aga mitte üle 25 sõna. Mida meie teiega oma perele ütleksime, kui oleksime samasuguses olukorras – kui me pole neid näinud rohkem kui kaks aastat ega tea, kas neid üldse kunagi jälle näeme? Soovides jätta neile midagi, mille järgi pere võiks ta ära tunda, ja soovides anda neile ka väärt nõu, kirjutas vend Hess järgmist (tsiteerin): „Tähsad on järgmised asjad: templiabielu, misjon, kool. Minge edasi, seadke eesmärke, käige kaks korda aastas perega pildistamas!”5

Nautigem elu, kuni see kestab, ja leidkem teekonnal rõõmu ning jagagem oma armastust sõprade ja perega! Ühel päeval saavad meil kõigil homsed päevad otsa.

Uues Testamendis Johannese evangeeliumi 13. peatüki 34. salmis manitseb Päästja meid: „.. nagu mina teid olen armastanud .. teiegi üksteist .. armasta[ge]“.

Ehk teate te Thornton Wilderi klassikalist draamat „Meie linn”. Sel juhul on teil meeles linnake nimega Grover´s Corners, kus see lugu aset leiab. Näidendis sureb Emily Webb sünnitusel ja me loeme tema noore abikaasa üksildasest kurvastamisest, kes jäi üksi nende nelja-aastase lapsega. Emily ei soovi rahus puhata, ta soovib uuesti elust rõõmu tunda. Talle antakse eriline võimalus naasta maa peale ja tähistada uuesti oma kaheteistkümnendat sünnipäeva. Algul on põnev taas noor olla, kuid põnevus kaob kiiresti. Päev on rõõmutu, kuna Emily teab, mis teda tulevikus ees ootab. Tal on talumatult valus mõista, kuidas ta polnud teadlik elu tähendusest ja imest, kui ta veel elus oli. Enne oma viimasesse puhkepaika naasmist kurdab Emily: „Kas inimesed üldse kunagi elust aru saavad, kui nad seda minut minuti järel elavad?”

Meie arusaamine sellest, mis on elus tähtis, käib käsikäes tänulikkusega oma õnnistuste eest.

Üks tuntud kirjanik on öelnud: „Meie elus eksisteerivad kõrvuti reaalsusena nii küllus kui küllusetus. See on alati meie teadlik valik, kumma salaaia eest me hoolitseme. .. Kui otsustame mitte keskenduda sellele, mis meie elus puudub, vaid oleme tänulikud olemasoleva külluse – armastuse, tervise, pere, sõprade, töö, kauni looduse ja isiklike püüdluste eest, mis meile õnne toovad, kaovad tühjad illusioonid ja meile saab osaks taevas maa peal.”6

Õpetuse ja Lepingute 88. osa 33. salmis öeldakse meile: „Sest mis kasu on inimesel sellest, kui talle kingitakse and, ja ta ei võta seda kingitust vastu? Vaata, ta ei tunne rõõmu sellest, mis talle antud on, ega rõõmusta tema üle ka kingi andja.”

Vana-Rooma filosoof Horatius manitses: „Mis iganes tunniga Jumal teid õnnistanud on, võtke see avasüli vastu, lükkamata oma rõõme aasta aastalt edasi, nii et kus te ka pole, võite te öelda, et olete elanud õnnelikult.”

Mitmed aastad tagasi liigutas mind Borghild Dahli lugu. Ta sündis 1890. aastal Ameerika Ühendriikides Minnesotas norra perekonnas ja vaevles esimestel eluaastatel tõsise vaegnägemise küüsis. Oma puudest hoolimata soovis ta tohutult igapäevaelus osaleda ja sai puhtast meelekindlusest hakkama peaaegu kõigega, mis ta ette võttis. Vastupidiselt õpetajate soovitusele, kes tema puuet liiga suureks pidasid, käis ta ülikoolis ja sai Minnesota Ülikoolis kunstiteaduste bakalaureuse kraadi. Hiljem õppis ta Columbia Ülikoolis ja Oslo Ülikoolis. Lõpuks sai temast kaheksa kooli direktor Lääne-Minnesotas ja Põhja-Dakotas.

Ühes seitsmeteistkümnest raamatust, mille autoriks ta on, kirjutab ta: „Mul oli vaid üks silm ja seegi nii paksult armidega kaetud, et nägin kõike vaid väikese avause kaudu vasakus silmas. Ma nägin raamatut vaid seda näo lähedal hoides ja oma ainsa silmaga kõigest väest vasakule kõõritades.”7

1943. aastal, mil ta oli üle 50 aasta vana, avastati imekombel pöördelise tähtsusega ravimeetod, millega taastati tal lõpuks suurem osa nägemisest, millest ta oli nii kaua ilma olnud. Tema ees avanes uus põnev maailm. Ta leidis suurt rõõmu väikeste asjade nägemisest, mida enamik meist peab enesestmõistetavaks, nagu näiteks linnu lendamine, valguse peegeldumine nõudepesuvees tekkivates mullides või kuu faaside muutumise jälgimine õhtuti. Ta lõpetas ühe oma raamatu järgmiste sõnadega: „Kallis Taevane Isa! Ma tänan Sind! Tänan sind!”8

Borghild Dahl oli nii pärast kui ka enne nägemise taastamist tulvil tänulikkust oma õnnistuste eest.

1982. aastal, kaks aastat enne oma surma, 92-aastasena, ilmus tema viimane raamat. Selle pealkirjaks on: „Õnnelik kogu elu”. Tema tänulik hoiak võimaldas tal hinnata oma õnnistusi ning elada probleemidele vaatamata täisväärtuslikult ja mitmekülgselt.

Uues Testamendis Esimeses kirjas tessalooniklastele 5. peatüki 18. salmis ütleb apostel Paulus meile: „Olge tänulikud kõige eest; sest see on Jumala tahtmine.”

Meenutagem üheskoos lugu kümnest pidalitõbisest:

„Ja kui [Jeesus] saabus ühte alevisse, tulid temale vastu kümme pidalitõbist meest ja jäid eemale seisma,

ja nad tõstsid häält ning ütlesid: “Jeesus, õpetaja, halasta meie peale!”

Neid nähes ütles ta neile: “Minge ja näidake endid preestritele!” Ja kui nad läksid, said nad puhtaks.

Aga üks nende seast, nähes enese terveks saanud olevat, läks tagasi ja andis Jumalale suure häälega au

ja heitis tema jalge ette silmili maha ja tänas teda. Ja see oli samaarlane.

Aga Jeesus kostis ning ütles: “Eks kümme ole saanud puhtaks? Ent kus on need üheksa?

Kas muid ei ole leitud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalale au andma, kui aga see muulane?””9

Issand ütles prohvet Joseph Smithi vahendusel antud ilmutuses: „Milleski muus ei solva inimene Jumalat ehk mitte kellegi teise peale ei sütti tema raev, kui nende peale, kes ei tunnusta tema kätt kõiges.”10 Leitagu meid nende seast, kes annavad tänu oma Taevasele Isale! Kui tänamatus on arvatud tõsisemate pattude hulka, siis tänulikkusele kuulub koht õilsamate vooruste seas.

Vaatamata elus ette tulevatele muudatustele, täitkem oma päevad, tänu südames, võimalikult palju sellega, mis on kõige tähtsam! Kandkem südames neid, keda kalliks peame ning väljendagem neile oma tänu sõnas ja teos!

Lõpetuseks ma palun, et igaüks meist näitaks tänu oma Issandale ja Päästjale Jeesusele Kristusele. Tema hiilgav evangeelium annab vastused elu suurimatele küsimustele: Kust me tulime? Miks me oleme siin? Kuhu läheb mu vaim, kui ma suren?

Ta õpetas meile, kuidas palvetada. Ta õpetas meile, kuidas teenida. Ta õpetas meile, kuidas elada. Tema elu on armastuse pärand. Ta tegi terveks haige, ülendas meelt rõhutul, päästis patuse.

Saabus aeg, mil Ta jäi üksi. Mõned apostlid kahtlesid, üks andis Ta ära. Rooma sõjamehed torkasid Teda külge. Vihane rahvahulk võttis Temalt elu. Ikka veel kõlavad Kolgata mäelt Tema kaastundlikud sõnad: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”11

Enne seda, tajunud ehk, et Tema maine missioon on kulmineerumas, tõi Ta kuuldavale kaebuse: „Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, kuid Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna!”12 „Polnud aset majas”13 ei olnud mingi ühekordne tagasilükkamine – kõigest esimene! Ometi palub Ta meil Teda vastu võtta. “Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!”14

Kes oli see murede mees, kes oli südamevaluga tuttav? Kes on see hiilguse Kuningas, vägede Issand? Ta on meie Õpetaja. Ta on meie Päästja. Ta on Jumala Poeg. Ta on meile päästmise tooja. Ta viipab meile: „Järgi mind!”15 Ta õpetab: „Mine ja tee sina nõndasamuti!”16 Ta anub: „Pidage kinni minu käskudest!”17

Järgigem Teda! Tehkem Tema eeskuju järgi! Kuuletugem Tema sõnale! Nõnda tehes anname Talle jumaliku tänulikkuseanni.

Vennad ja õed, minu siiras palve on, et võiksime kohanduda elumuutustega, et võiksime mõista, mis on tähtsaim, et võiksime väljendada alati oma tänulikkust ja leida nii teekonnal rõõmu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

VIITED

1. Meredith Willson ja Franklin Lacey, The Music Man, 1957.
2. Arthur Gordon, A Touch of Wonder, 1974, lk 77-78.
3. William Shakespeare, Kaks veroonlast, 1. vaatus, 2. tseen.
4. Harriet Beecher Stowe tsitaat, The Harper Book of American Quotationsin, koost Gorton Carruth ja Eugene Erlich, 1988, lk 173.
5. Isiklik kirjavahetus
6. Sarah Ban Breathnach tsitaat, The Book of Positive Quotations, koost John Cook, 2. tr, 2007, lk 342.
7. Borghild Dahl, I Wanted to See, 1944, lk 1.
8. I Wanted to See, lk 210.
9. Luuka 17:12-18.
10. ÕL 59:21.
11. Luuka 23:34.
12. Matteuse 8:20.
13. Vt Luuka 2:7.
14. Ilmutuse 3:20.
15. Markuse 2:14.
16. Luuka 10:37.
17. ÕL 11:6.