detsember 2008 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Parimad jõulud

President THOMAS S. MONSON

 

Sel ajal on raadiojaamad täis jõulumuusikat. Sageli läheb mu mõte kodu ning ammuste jõulude peale. Kui kuulen mõnd oma lemmikjõululaulu, näiteks:

Pühadeks pole paremat kohta kui kodu.
Pole tähtis,
kui kaugel sa oled.
Kui tahad õnnelik olla tuhandel erineval viisil,
pole pühade ajal paremat kohta kui
kodu, kallis kodu.1

Üks kirjanik on öelnud: ”Jälle jõulud, aeg tagasi tulla. Salapära, eriline meeleolu ja võlu tõstab jõulud mõnes mõttes väljaspoole tavalist ajaraami. Kõik, mis on kallis ja igavene, muutub meile veelgi tähtsamaks: me oleme jälle kodus.”2

President David O. McKay (1873-1970) kuulutas: “Tõeline õnn tuleb üksnes teiste õnnelikuks tegemise kaudu. See on praktiline rakendus Päästja õpetusele, mis räägib elu kaotamisest selleks, et see uuesti tagasi saada.. Lühidalt öeldes on jõuluvaim Kristuse vaim, mis paneb meie südamed lööma vennalikus armastuses ja sõpruses ning innustab meid lahkele teenimisele.

See on Jeesuse Kristuse evangeeliumi vaim, millele kuuletumine toob maa peale rahu, kuna see tähendab heatahtlikkust kõikide inimeste suhtes.”3

Andmine, mitte saamine, tekitab jõuluvaimu. Antakse andeks vaenlastele, peetakse meeles sõpru ning ollakse kuulekad Jumalale. Jõuluvaim heidab valgust hinge vaateaknale. Me jälgime maailma askeldamist ja huvitume rohkem inimestest kui asjadest. Selleks, et mõista jõuluvaimu tõelist tähendust, peame mõtlema sellele kui Kristuse Vaimule.

Mäletades Teda

Kui jõuluvaim on meiega, meenutame Teda, kelle sündi me sel ajal tähistame. Mõtted lähenevad esimesele jõulupäevale, millest prohvetid muiste ette kuulutasid.

Tuletagem üheskoos meelde Jesaja raamatu sõnu: „Ennäe, neitsi saab käima peale ja toob Poja ilmale ning paneb Temale nimeks Immaanuel” 4, mis tähendab „Jumal on meiega”.

Ameerika mandril elanud prohvetid ütlesid: “Aeg tuleb ja ei ole kaugel, et Issand, Kõigeväeline, .. tuleb võimuga .. ja elab savielamus. .. ta kannatab kiusatusi ja .. valu. .. Ja tema nimi on Jeesus Kristus, Jumala Poeg.”5

Siis saabus püha öö, mil karjased olid väljal õitsil ja neile ilmus Issanda ingel, teatades neile Päästja sünnist. Hiljem tulid targad hommikumaalt Jeruusalemma ja ütlesid: „Kus on see vastsündinud juutide kuningas? Sest me oleme näinud hommikumaal tema tähte ning oleme tulnud teda kummardama.

„Aga tähte nähes said nad üliväga rõõmsaks.

Ja nad läksid sinna kotta ning nägid lapsukest ühes Maarjaga, tema emaga, ja heitsid maha ning kummardasid teda, ja avasid oma varandused ning tõid temale ande, kulda ja viirukit ja mürri.”6

Aeg möödub, aastad mööduvad, kuid jõulud jäävad pühaks. Sel imelisel aegade täiuse ajal on meil lõpmata palju võimalusi omaltpoolt anda, aga need võimalused on ka kerged kaduma. Leidub südameid, mida rõõmustada, lahkeid sõnu, mida öelda, kinke, mida anda, tegusid, mida teha, hingi, keda päästa.


Jõulukink

1930-ndate alguses tegid Margaret Kisilevich ja tema õde Nellie oma naabritele Kozickitele kingituse, mida nood mäletasid terve oma elu ning mis on nüüdseks saanud nende perekondadele inspiratsiooni allikaks.

Margareti koduks oli tollal põlluharijate kogukond Two Hillsis Albertas Kanadas. Kogukond koosnes enamuses suurtest ukraina ja poola immmigrantide perekondadest, kes olid väga vaesed. Majanduses valitses sügav madalseis.

Margareti perekonda kuulusid tema ema, isa ning nende 15 last. Margareti ema oli töökas, isa ettevõtlik ning kuna lapsi oli viieteist, oli tööjõud omast käest võtta. Nende kodus oli alati soe ning olgugi et nad elasid tagasihoidlikult, ei tundnud nad kunagi nälga. Suviti töötasid nad oma suures aias, tegid sisse kapsast, kurke, valmistasid kohupiima ja hapukoort. Ka pidasid nad kanu, sigu ja veiseid. Neil oli vähe sularaha, aga kõiki neid asju võis vahetada kaupade vastu, mida nad ise kasvatada või valmistada ei saanud.

Margareti emal oli sõpru, kellega koos ta oli kunagi kodumaalt välja rännanud. Neil sõpradel oli pood, millest kujunes koht, kuhu piirkonna rahvas võis annetada või vahetamiseks viia ülearuseid kasutatud riideid, jalanõusid jne. Paljud neist kasutatud esemetest anti edasi Margareti perele.

Alberta talved olid karmid, pikad ja külmad ning ühel iseäranis külmal ja raskel talvel jäi Margaretile ja tema õele Nelliele silma neist paari kilomeetri kaugusel elavate Kozickite kehv olukord. Kui Kozickite pereisa oma lapsed endatehtud saaniga koolimajja oli toonud, astus ta alati sisse, et end enne koduteele asumist kõhuka malmahju ääres soojendada. Kozickite jalavarjudeks olid nartsud, ribadeks lõigatud kotiriie ja õled, mis mässiti säärte ja jalalabade ümber ning seoti nööriga kinni.

Margaret ja Nellie otsustasid kutsuda Kozickid endi poole jõulusöömaajale. Nad otsustasid ka, et ei räägi oma peres sellest kutsest kellelegi.

Koitis jõuluhommik. Kogu Margareti pere oli ametis pidulikuks jõululõunaks valmistumisega. Tohutu suur seapraad oli juba eelmisel õhtul ahju pandud. Kapsarullid, sõõrikud, ploomisaiad ja eriline pruunistatud suhkrust punš olid juba varem valmis tehtud. Menüü poleks olnud täielik, kui poleks sisaldanud hapukapsast, hapukurke ja juurvilju. Margareti ja Nellie ülesandeks oli toored juurviljad ette valmistada ning nende ema ei väsinud imestamast, miks nad nii palju kartuleid, porgandeid ja peete koorivad. Nemad aga jätkasid muudkui koorimist.

Nende isa oli esimene, kes märkas hoburakendit ja saani 13 inimesega nende tee otsast sisse sõitmas. Kuna ta armastas hobuseid, märkas ta hoburakendit juba kaugelt. Ta küsis oma naiselt: “Miks Kozickid siia tulevad?” „Ma ei tea,” vastas naine.

Kui nad pärale olid jõudnud, aitasMargareti isa härra Kozickil hobused talli viia. Proua Kozicki kallistas Margareti ema ja tänas teda küllakutse eest. Seejärel kogunesid kõik majja ja pidu võis alata.

Kõigepealt istusid lauda täiskasvanud. Seejärel pesti taldrikud ja söögiriistad puhtaks ning lapsed asusid vahetuste kaupa sööma. See oli uhke pidusöök, mille muutis veelgi paremaks selle jagamine teistega. Kui kõik olid söönud, lauldi üheskoos jõululaule, misjärel täiskasvanud vestlusesse laskusid.

Ligimesearmastus tegudes

Margaret ja Nellie viisid lapsed magamistuppa ja tõmbasid voodite alt välja kastid kasutatud asjadega, mis nende ema kaupmeestest sõprade käest oli saanud. Tekkis sigin-sagin, mõne hetkega leidis aset moedemonstratsioon ning igaüks valis endale välja just need riided ja jalanõud, mis talle meeldisid. Lahti läks selline mürgel, et Margareti isa tuli tuppa uurima, mis lärm see on. Nähes Kozicki laste rõõmu oma „uute” riiete üle, tähendas ta naeratades: „Laske aga käia!”

Varasel õhtupoolikul, enne kui päikese loojudes liiga külmaks ja pimedaks oleks jõudnud minna, jättis Margareti pere hüvasti oma sõpradega, kes lahkusid kõhud täis, korralikud riided seljas ja head jalavarjud jalas.

Margaret ja Nellie ei rääkinud kunagi kellelegi, et olid Kozickid endale külla kutsunud. See jäi saladuseks kuni Margaret Kisilevich Wrighti 77-ndate jõuludeni 1998. aastal, kui ta seda esmakordselt oma perega jagas. Ta ütles, et need olid parimad jõulud, mis tal eales on olnud.

Kui tahame kogeda parimaid jõule, peame me kuulatama sandaalides jalgade astumist. Peame sirutama oma käe Puusepa käe järele. Iga oma sammuga, mille me seame Tema jalajälgedesse, jätame me maha mõne kahtluse ja saame teada midagi, mis on tõde.

Naatsaretist pärit Jeesuse kohta öeldi, et Ta „edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures”.7 Kas meil jätkub meelekindlust teha samamoodi? Üks pühakirjakoht sisaldab austusavaldust meie Issandale ja Päästjale, kelle kohta öeldakse: „Tema käis mööda maad ja tegi head; … sest Jumal oli temaga.”8

Minu sooviks on, et me võiksime sellel jõuluajal ja kõikide tulevaste jõulude ajal käia Tema jalajälgedes. Siis oleksid kõik jõulud parimad, mis eales olnud.

Viited
1. Al Stillman, Robert Allen „Home for the Holidays”.
2. Elisabeth Bowen „Home for Christmas”, Mary Engelbreit, Believe: A Christmas Treasury, 1998, lk 27.
3. David O. McKay, Gospel Ideals, 1953, lk 551.
4. Jesaja 7:14; vt ka Matteuse 1:18-25
5. Moosia 3:5, 7-8.
6. Matteuse 2:2; 10-11.
7. Luuka 2:52.
8. Apostlite teod 10:38.

Antonio Correggio „Kristuse sünd”, © Superstock, koopiate tegemine keelatud

Margaret ja Nellie tõmbasid voodite alt välja kastid kasutatud asjadega, mis nende ema kaupmeestest sõprade käest saanud oli.

Tekkis sigin-sagin, kui igaüks valis endale välja just need riided ja jalanõud, mis talle meeldisid.

Mõtted koduõpetajatele

Uurinud seda sõnumit palvemeelselt, rääkige sellest nii, et see julgustaks neid, keda te õpetate, aktiivselt osalema.

Järgnevalt mõned näited:

  1. Paluge, et keegi pereliikmetest loeks ette president McKay tsitaadi. Kui me tahame elu parimaid jõule, peame käima Päästja jalajälgedes. Paluge, et pereliikmed joonistaksid oma jalajäljed paberile. Siis paluge, et perekond pärast teie lahkumist kirjutaks palvemeelselt igale jalajäljele ühe teenimisviisi, mida pereliikmed võiksid teiste heaks teha. Soovitage neil asetada jalajäljed nii, et need viiksid Päästja pildini, näidates sellega, kuidas teenimine aitab meil Talle lähemale tulla.
  2. Paluge pereliikmetel jagada mõnd mälestusväärset jõuluaja kogemust. Mis muutis need kogemused imelisteks? Lugege või rääkige Kozacki perekonna kogemusest. Paluge perel leida sel kuul võimalusi teiste teenimiseks, et nad võiksid tunda jõuludest veelgi rohkem rõõmu.