jaanuar 2009 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Kõlagu meie hoiatushääl

Vanem HENRY B. EYRING

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Kuna Issand on hea, kutsub Ta teenijaid, et inimesi ohu eest hoiatada. Tõsiasi, et kõige olulisemad hoiatused käivad nende ohtude kohta, mida inimesed veel tõeliseks ei pea, teeb hoiatamise raskemaks ja tähtsamaks. Mõelge Joonale. Ta põgenes esmalt Issanda kutse eest hoiatada Niinive rahvast, kes olid patu tõttu ohu suhtes pimedad. Ta teadis, et pahelised inimesed olid läbi aegade prohveteid eiranud ning mõnikord neid isegi tapnud. Ometi, kui Joona usus ülesannet täitma asus, kaitses Issand teda ja õnnistas eduga.

Me võime õppida ka oma kogemustest vanemate ja lastena. Need meie seast, kes on lapsevanemad, on tundnud muret, tajudes ohtu, mida meie lapsed veel ei märka. Vaid vähesed palved on nii tulihingelised, kui selle vanema omad, kes palub teadmist, kuidas aidata last, et ta ohust päästa. Paljud meist on tundnud õnnistust, mis kaasneb vanema manitsuse ärakuulamise ning sellele kuuletumisega.

Ma mäletan siiani, kuidas ema ühel laupäevasel pärastlõunal minuga malbel häälel rääkis, kui ma väikse poisina küsisin luba teha midagi, mis mu enda arvates oli täiesti mõistlik, kuid mida tema pidas ohtlikuks. Ma imestan veel praegugi selle väe üle, mille Issand oli minu arvates talle andnud, et vaid paari lausega mu meelt muuta. Ma pole neid lauseid unustanud! Need olid järgmised: “Ma arvan, et sa võid seda teha. Kuid valik on sinu.” Ainus hoiatus seisnes toonis, millega ta ütles sõnu võid ja valik. Ometi, mulle sellest piisas.

See vägi nii väheste sõnadega hoiatada tulenes kolmest asjast, mida ma tema kohta teadsin. Esiteks, ma teadsin, et ta armastab mind. Teiseks, ma teadsin, et ta oli silmitsi seisnud samasuguste olukordadega ning teda oli õnnistatud õigete valikute tegemise eest. Ning kolmandaks, ta oli mulle edasi andnud kindla tunnistuse, et see otsus, mis mul tuli teha, oli nii oluline, et Issand ütleks mulle, mida teha, kui ma Tema käest küsiksin. Armastus, eeskuju ja tunnistus – need olid selle päeva võtmesõnad ning on olnud seda alati, kui mind on õnnistatud võimalusega kuulata Issanda teenija manitsust ja sellele kuuletuda.

Meie võime teisi oma hoiatava häälega mõjutada läheb korda kõigile, kes on teinud lepingu olla Jeesuse Kristuse jüngrid. Kõigile Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetele on antud kohustus: “Vaata, ma saatsin teid välja tunnistama ja inimesi hoiatama, ja igal inimesel, keda on hoiatatud, tuleb hoiatada oma ligimest” (ÕL 88:81).

Meil on ülesanne hoiatada

Ülesanne hoiatada meie ligimest on meil kõigil, kes me oleme teinud ristimislepingu. Me peame rääkima mitteliikmeist sõprade ja sugulastega evangeeliumist. Meie eesmärk on kutsuda neid saama õpetust põhimisjonäridelt, kes on kutsutud ja ametisse asetatud, et õpetada. Kui inimene on otsustanud vastu võtta meie kutse saada õpetust, tekib usaldusväärne suhe ning see inimene saab palju suurema tõenäosusega ristitud ning jääb ustavaks.

Kiriku liikmetena võiksite olla valmis, et põhimisjonärid, vaia või koguduse misjonärid paluvad teie abi, et võimaluse korral koostaksite nimekirja inimestest, kellega võiksite evangeeliumit jagada.

Misjonärid võivad paluda teil mõelda sugulastele, naabritele ja tuttavatele. Nad võivad paluda teil määrata kuupäev, mis ajaks te püüate seda inimest või perekonda ette valmistada, et nad võiksid saada misjonäridelt õpetust. Mul on selline kogemus. Kuna meie oma peres võtsime misjonäride kutse vastu, õnnistati mind võimalusega ristida 80-ndates aastates lesk, keda õed misjonärid õpetasid.

Kui ma oma käed ta pea peale asetasin, et teda Kiriku liikmeks kinnitada, tundsin ma mõjutust talle öelda, et tema valik saada ristitud õnnistab mitmeid põlvkondi tema perekonnas nii enne kui ka pärast teda. Pärast tema surma oli mul võimalus olla templis koos tema pojaga, kui nad kokku pitseeriti.

Ehk on ka ka teil olnud selliseid kogemusi inimestega, keda olete kutsunud õpetust saama ning seega te teate, et vaid vähesed hetked elus on hinnalisemad. Issanda sõnad kehtivad nii misjonäride kui ka meie kõigi kohta: “Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde minu Isa kuningriiki, kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote minu juurde palju hingi!” (ÕL 18:16).

Misjonärid aitavad ja julgustavad meid, kuid see, kui tihti sellised hetked ristimisbasseini ääres või templis aset leiavad, sõltub suuresti sellest, kuidas me suhtume oma vastutusse ning tegutseme sellest lähtudes. Issand ei kasutaks sõna hoiatama, kui puuduks oht. Ometi paljud inimesed, keda me tunneme, seda ohtu ei taju. Nad on õppinud ignoreerima järjest ilmsemaid tõendeid, et ühiskond on lagunemas ning et nende elus ja perekonnas puudub rahu, millest nad omal ajal unistasid. Selline ohumärkide ignoreerimine võib meid kergesti panna mõtlema: “Miks ma peaksin rääkima evangeeliumist kellelegi, kes näib olevat kõigega rahul? Milline oht varitseb neid või mind, kui ma midagi ei tee ega sõnagi ei lausu?”

Ohtu võib olla küll raske märgata, kuid see on tõeline nii nende kui ka meie jaoks. Näiteks, ühel hetkel tulevases maailmas teavad kõik, keda te selles elus kohtasite, seda, mida te teate praegu. Nad teavad, et ainus tee elada igavesti koos meie peredega Taevase Isa ja Tema Poja, Jeesuse Kristuse juures, kulgeb läbi ristimisvärava nende abiga, kellel on volitus Jumalalt. Nad teavad, et ainus viis, kuidas perekonnad saavad igavesti koos olla, on nõustuda pühade lepingutega, mida tehakse Jumala templites maa peal, ja neid pidada. Nad saavad teada, et teie teadsite. Ja neile meenub, kas te pakkusite neile seda, mida keegi oli teile pakkunud.

Lihtne on öelda: “Praegu pole õige aeg.” Kuid edasilükkamisega kaasneb risk. Aastaid tagasi töötasin Kalifornias ühe mehe juures. Ta palkas mu. Ta oli mu vastu kena. Ta näis mind kõrgelt hindavat. Ma võisin olla ainus viimse aja püha, keda ta hästi tundis. Ma ei mäleta kõiki põhjusi, miks ma otsustasin oodata sobivamat hetke temaga evangeeliumist rääkimiseks. Ma mäletan vaid kurbust, mida tundsin, kui sain teada, et pärast pensionile jäämist ning minu kaugele kolimist olid tema ja ta naine öise sõidu ajal teel oma koju Kalifornia osariigis Carmelis surma saanud. Ta armastas oma naist. Ta armastas oma lapsi. Ta armastas oma vanemaid. Ta armastas oma lapselapsi ning armastaks nende lapsi ning tahaks igavesti nendega koos olla.

Ma ei tea, kuidas tulevases maailmas rahvahulki organiseeritakse. Kuid ma eeldan, et ma kohtan neid ning ta vaatab mulle otsa ja ma näen tema silmis küsimust: “Hal, sa teadsid! Miks sa mulle ei rääkinud?”

Kui ma mõtlen temale ja sellele lesele, kelle ma ristisin, ning tema perekonnale, kes kõik on nüüd kokku pitseeritud temaga ning üksteisega, tahan ma olla parem. Ma tahan arendada oma võimet kutsuda inimesi õpetust saama. Selle soovides ning uskudes, et Jumal meid aitab, läheb meil paremini. Kõige tähtsam on armastus

Armastus on alati esikohal.

Harva piisab vaid üksikust heateost. Issand kirjeldas armastust, mida me peame tundma ning mida need, keda me kutsume, peaksid meie juures märkama, järgmiste sõnadega: “Armastus on pikameelne,” ja “vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!” (1. Korintlastele 13:4, 7).

Ma olen näinud, mida “vabandab kõik” ja “sallib kõik” tähendab. Üks perekond kolis meie lähedal asuvasse majja. Kodu oli uus ning seepärast osalesin ma viimse aja pühade meeskonnas, kes veetsid mitu õhtut tehes haljastustöid. Ma mäletan viimast õhtut, mil seisin töö lõppedes pereisa kõrval. Ta vaatas meie tööd ning ütles meile, kes me ta kõrval seisime: “See on kolmas õu, mida teie, mormoonid, meie jaoks rajanud olete, ning ma arvan, et see on kõige ilusam.” Seejärel rääkis ta mulle vaikselt, kuid kindlalt suurest rahulolust, mida ta saab oma kiriku liikmeks olemisest. Me rääkisime sellel teemal sageli kõik need aastad, mil ta mu naabruses elas.

Heateod talle ja ta perele ei lakanud kogu selle aja jooksul, sest naabrid hakkasid neid tõepoolest armastama. Ühel õhtul koju tulles märkasin nende sissesõiduteel veoautot. Ma olin kuulnud, et nad kolivad teise osariiki. Läksin vaatama, kas neil on abi tarvis. Ma ei tundnud ära asju veokisse laadivat meest. Kui ma lähenesin, lausus ta vaikselt: “Tere, vend Eyring.” Ma ei tundnud teda ära, kuna ta oli naabri suureks kasvanud poeg, kes oli pärast abiellumist vanematekodust ära kolinud. Tänu paljude armastusele tema vastu oli ta nüüd ristitud meie Kiriku liikmeks. Ma ei tea selle loo lõppu, sest sellel polegi lõppu. Kuid ma tean, et see lugu sai alguse armastusest.

Teiseks, me peame olema paremaks eeskujuks, tehes ise seda, mida me teisi tegema õpetame. Üha pimenevas maailmas omandab järjest suurema tähtsuse Päästja järgmine käsk: “Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas” (Matteuse 5:16).

Enamik meist on liiga tagasihoidlikud ja arvavad, et meie väikese eeskuju “küünla” valgus on liiga hämar, et seda märgata. Kuid teid ja teie perekonda jälgitakse rohkem, kui te arvate. Mõni aega tagasi oli mul võimalus osaleda ja kõnelda kohtumistel, kus osales umbes 300 teiste kirikute õpetajat või juhti. Olles üksi, vestlesin ma nii paljudega, kui suutsin. Ma küsisin neilt, miks nad olid nii huvitatud minu sõnumist, mille eesmärk oli rääkida meie Kiriku päritolust ja noore Joseph Smithi esimesest nägemusest ning elavatest prohvetitest. Iga kord anti põhimõtteliselt sama vastus. Nad rääkisid loo inimesest või perekonnast, meie Kiriku liikmetest, keda nad tundsid. Sageli kuulsin neid ütlemas: “See oli parim perekond, keda ma kunagi kohanud olen.” Tihti rääkisid nad abistavast panusest mõnes kogukonnas või õnnetusjuhtumi korral, mil Kiriku liikmed tähelepanuväärset tööd tegid.

Inimesed, keda ma neil koosolekutel kohtasin, ei tundnud veel Kiriku õpetuses ära tõde, kuid nad olid näinud selle vilju liikmete elus ning seetõttu valmis kuulama. Nad olid valmis kuulma taastamise tõde – perekonnad võivad saada igaveseks kokku pitseeritud ning evangeelium võib muuta meie loomust. Nad olid valmis tänu teie eeskujule.

Kolmas asi, mida me peame paremini tegema, on tunnistades kutsumine. Armastus ja eeskuju avavad ukse, kuid me peame ka veel avama oma suu ning tunnistama. Meile on abiks üks lihtne tõsiasi: tõde ja valik on lahutamatult ühendatud. Leidub mõningaid valikuid, mida kõik meie Taevase Isa lapsed peavad tegema, et saada tunnistust vaimsetest tõdedest. Olles kord vaimse tõe teada saanud, peame valima, kas me kohandame oma elu selle järgi. Kui me tunnistame tõest neile, keda me armastame või oma sõpradele, peame neid teavitama valikutest, mida neil tuleb teha, kui nad on ise selle tõe teada saanud. Toon kaks tähtsat näidet: palve kellelgi Mormoni Raamatut lugeda ning kutse nõustuda misjonäride õpetusi kuulama.

Selleks, et me teaksime, et Mormoni Raamat on tõde, peame seda lugema ja tegema valiku, mis on kirjas Moroni raamatus: palvetage, et teada, kas see on tõsi (vt Moroni 10:3–5). Seda tehes võime oma sõpradele isikliku kogemuse põhjal tunnistada, et nad võiksid teha valiku ja saada teada sama tõde. Kui nad teavad, et Mormoni Raamat on Jumala sõna, tuleb neil teha järgmine valik: kas võtta vastu teie kutse kuulata misjonäride õpetusi. Selleks, et kutsuda tunnistades, peate te teadma, et misjonärid on kutsutud Jumala teenijateks.

Te võite saada selle tunnistuse, kutsudes misjonäre oma koju, et nad õpetaksid teie peret või sõpru. Misjonärid võtavad selle võimaluse rõõmuga vastu. Olles koos nendega, mil nad õpetavad, saate teada nii nagu minagi, et neid inspireerib vägi, mis ületab nende vanusest ning haridustasemest tuleneva võimekuse. Kutsudes seejärel teisi nõustuma misjonäride õpetuste kuulamisega, avaneb teile võimalus tunnistada, et nad õpetavad tõde ning pakuvad õnnelikuks tegevaid valikuid.

Kinnitus

Mõni meie seast võib ehk arvata, et on raske uskuda, et meie armastus on piisav, et meie elu on piisavalt hea või et meie võime tunnistada on küllaldane selleks, et kutsuda meie ligimesi nii, et nad nõustuksid. Kuid Issand teadis, et me võime niimoodi tunda. Kuulake Tema julgustavaid sõnu, mida Ta käskis panna kirja Õpetuse ja Lepingute esimesse peatükki, kui Ta andis meile vastutuse: “Ja hoiatushääl kõlab kõikidele inimestele minu jüngrite suu läbi, kelle ma olen valinud nendel viimsetel päevadel” (ÕL 1:4).

Ja seejärel kuulake, kuidas Ta kirjeldab meie kui oma jüngrite olulisi omadusi: “Maailma nõrgad asjad tulevad esile ja murravad maha vägevad ja tugevad” (ÕL 1:19).

Ning seejärel: “Et minu evangeeliumi terviklikkus saaks kuulutatud nõrkade ja lihtsate poolt maailma äärteni” (ÕL 1:23).

Ning veel: “Ja kuivõrd nad olid alandlikud, võiksid nad saada tugevdatud ja õnnistatud kõrgest” (ÕL 1:28)

See kinnitus anti nii Kiriku esimestele kui ka praegustele misjonäridele. Kuid see on samahästi antud ka kõigile meile. Meil peab olema usku, et suudame piisavalt armastada ning et evangeelium on meie elu piisavalt mõjutanud, nii et meie kutset teha valik võidaks kuulda, justkui tuleks see Issandalt, kelle kutse see tegelikult ongi.

Tema annab täiusliku eeskuju selle kohta, mida me peaksime tegema. Te olete tundnud Tema armastust ning hoolitsust, isegi kui te sellele ei reageerinud. Samamoodi ei pruugi reageerida ka need, kellega teie vestlete. Ikka ja jälle on Ta kutsunud teid õppima Tema teenijailt. Võib-olla pole te seda kodu- ja külastusõpetajatega kohtudes või piiskopi telefonikõnes ära tundnud, kuid need olid Tema kutsed teile võtta vastu abi ja õpetust. Issand on alati selgitanud tagajärgi ning seejärel lubanud meil endil valida.

See, mida Issanda teenija Lehhi oma poegadele õpetas, kehtib alati ka meie kõigi kohta: “Ja nüüd, minu pojad, ma tahan, et te vaataksite suurele Vahemehele ja kuuletuksite tema suurtele käskudele; ja oleksite ustavad tema sõnadele, ja valiksite igavese elu vastavalt tema Püha Vaimu tahtele!” (2. Nefi 2:28)

Seejärel julgustab Jaakob meid täitma oma vastutust tunnistada, mis on meie kohus, et valikust kuulata misjonäride õpetust saaks valik astuda igavesse ellu viivale teele, mis on suurim kõigist Jumala andidest: “Seepärast, olge oma südames rõõmsal meelel ja pidage meeles, et te olete vabad toimima oma tahtmist mööda – et valida tee igavesse surma või tee igavesse ellu” (2. Nefi 10:23).

Ma tunnistan, et rahu, mida Issand on lubanud selles elus, ning lootus igavesele elule tulevases maailmas saabub ainult siis, kui võtame vastu Jeesuse Kristuse evangeeliumi ning elame selle järgi. Ma tunnistan, et meile on antud au ja kohustus pakkuda tõde ja neid õnnistusi toovaid valikuid meie Taevase Isa lastele, kes on meie vennad ja õed. Jeesus on Kristus, Ta elab ja see on Tema töö.

MÕTTEID KODUÕPETAJATELE

Olles seda sõnumit palvemeelselt uurinud, rääkige sellest nii, et see julgustaks neid, keda te õpetate, aktiivselt osalema. Järgnevalt mõned näited:

1. Valmistage paberist kolm võtit ning kirjutage neile järgmised sõnad: armastus, eeskuju ja tunnistus. Rääkige vanem Eyringi lugu tema emast. Näidake võtmeid ning küsige perekonnalt, kuidas need võtmed selles loos toimisid. Kasutades artiklis toodud näiteid, selgitage, kui oluline on meie ligimesi hoiatada. Paluge perekonnal rääkida, kuidas need kolm võtit saavad meid ligimeste hoiatamisel aidata. Lõpetuseks lugege viimasest lõigust vanem Eyringi tunnistust.

2. Te võiksite tuua külastatavale perekonnale komme või küpsiseid. Asetage need kohta, kus kõik neid näevad, kuid ärge neid pakkuge. Rääkige lugu Kalifornias elanud mehest, kelle juures vanem Eyring töötas. Arutage, kuidas vanem Eyring tema surmast teada saades end tundis. Küsige perekonnalt, kuidas nemad end tunneksid, kui lahkuksite ilma, et nendega maiustusi jagaksite. Arutage, kuidas me saaksime teistega evangeeliumi jagada?