märts 2009 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Tulge Tema juurde palve ja usuga

President THOMAS S. MONSON

 

„Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!” 1 Nõnda rääkis tark Iisraeli kuningas, Taaveti poeg Saalomon.

Nefi vend Jaakob kuulutas: „Vaadake kindlameelselt Jumala poole ja palvetage tema poole ülisuure usuga.”2

Käesoleval evangeeliumi ajajärgul prohvet Joseph Smithile antud ilmutuses ütles Issand: „Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.”3

See Jumalast inspireeritud nõuanne on meile täna kui kristallselge vesi kuivanud maapinnale.

Me elame rahutul ajal. Arstide kabinetid on täis inimesi, keda ahistavad emotsionaalsed probleemid, aga ka füüsiline kurnatus. Lahendamata probleemide tõttu on kohtud „üleujutatud” lahutusasjadest. Personalijuhid töötavad riigiasutustes ja ettevõtetes pikki tunde, püüdes inimesi nende probleemide juures aidata.

Üks personalitöötaja, kelle ülesandeks oli tegelda pisikaebustega, pani erakordselt kurnava päeva lõpus oma lauale naljatamisi väikese sildi nende jaoks, kellel oli veel lahendamata jäänud probleeme. Sildil seisis: „Kas te olete proovinud palvetada?” Ta ilmselt ei mõistnudki, et see lihtne nõuanne lahendab rohkem probleeme, leevendab rohkem kannatusi, hoiab ära rohkem üleastumisi ning toob inimhingele rohkem rahu ja rahulolu kui ükskõik milline muu moodus.

Ühelt nimekalt Ameerika kohtunikult küsiti, mida meie kui maailma riikide kodanikud saaksime teha, et vähendada kuritegevust ja seaduserikkumisi ning tuua enda ellu ja oma rahvale rahu ja rahulolu. Ta vastas mõtlikult: „Mina soovitan võtta taas kasutusele endisaegne perepalve.”

Palves peituv jõud

Kas me pole rahvana tänulikud, et meil on ikka veel kasutusel perepalve? Kogu maailmas pole kaunimat vaatepilti, kui näha perekonda üheskoos palvetamas. Sageli tsiteeritav kõnekäänd „pere, kes palvetab koos, püsib koos” pole pelgalt sõnakõlks.

Issand juhatas meid perepalvet pidama, kui Ta ütles: „Paluge oma peredes alati Isa minu nimel, et teie naised ja teie lapsed oleksid õnnistatud.”4

Heitkem üheskoos pilk tüüpilisele viimse aja pühade perekonnale, kes palvetab Issanda poole. Isa, ema ja kõik lapsed laskuvad põlvili, langetavad pea ja sulgevad silmad. Kodu täidab sulnis armastuse, üksmeele ja rahu vaim. Kas te arvate, et ühel isal on raske austada oma kalli pisipoja palvet, kui ta kuuleb teda palvetamas Jumala poole, et isa teeks seda, mis on õige, ja oleks kuulekas Issanda käskudele? Kui teismeline tütar kuuleb, kuidas ta armas ema anub Issandalt, et tema tütart inspireeritaks kaaslaste valimisel, et ta valmistuks templiabieluks, kas te siis ei usu, et tütar püüab austada seda alandlikku ja harrast palvet, mille tõi kuuldavale tema ema, keda ta nii väga armastab? Kui isa, ema ja kõik lapsed tõsimeeli palvetavad, et pere toredad pojad elaksid nii, et olla väärilised saama ühel päeval kutse teenida Issanda saadikutena Kiriku misjonitel, kas me siis ei hakka nägema, kuidas nendest poegadest sirguvad noored mehed, kellel on vastupandamatu soov teenida misjonärina?

Ma olen kindel, et perepalve motiveeris ka üht Colorado keskkoolis õppivat viimse aja pühast tüdrukut, kui ta mõned aastad tagasi ühe kirja kirjutas. Õpilastel paluti kirjutada kiri mõnele vabalt valitud suurmehele. Paljud adresseerisid oma kirja mõnele kuulsale sportlasele, tuntud astronaudile, Ameerika Ühendriikide presidendile ja teistele kuulsustele. See neiu aga kirjutas kirja oma isale ja ütles selles: „Otsustasin kirjutada selle kirja sulle, isa, kuna sina oled kõige toredam mees, keda ma eales olen tundnud. Tunnen südames vastupandamatut soovi elada nii, et mulle saaks osaks eriline võimalus olla sinu, ema ja teiste pereliikmete kõrval selestilises kuningriigis.” Isale oli see kalleim kiri, mille ta eales oli saanud.

Perena ja omaette Issanda poole palvetades tehkem seda Temasse uskudes ja Teda usaldades. Tuletagem meelde Pauluse käsku heebrealastele: „Sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.”5 Kui keegi meist on olnud aeglane kuulda võtma nõuannet alati palvetada, siis sellega alustamiseks pole paremat hetke kui praegu. William Cowper kuulutas: „Saatan väriseb, kui näeb nõrgimat püha põlvitamas.”6 Need, kelle arvates võib palve osutada füüsilisele või intellektuaalsele nõrkusele, peaksid meeles pidama, et inimene on kõige kõrgem, põlvili olles.

Me ei tea, mis on usk, kui meil pole seda kunagi olnud, ja me ei saagi usku, kui seda eitame. Meie mõtteis ei saa olla korraga nii usk kui ka kahtlused, sest üks hajutab teise.

Tema kutse vastuvõtmine

Kui me soovime loobuda kõigist kahtlustest ja asendada need kestva usuga, tuleb meil vaid võtta vastu Jaakobuse kirjas esitatud üleskutse:

„Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.

Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata; sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab.”7

See lubadus innustas noort meest Joseph Smithi palves Jumalat otsima. Ta kuulutas meile:
„Ajapikku jõudsin järeldusele, et ma pean kas jäämagi pimedusse ja segadusse või siis tegema nii, nagu Jaakobus juhatas, see on – paluma Jumalalt. Ma jõudsin lõpuks kindlale otsusele paluda Jumalalt, järeldades, et kui ta annab tarkust nendele, kellel on sellest puudu, ja annab heldelt ega tee etteheiteid, siis ma söandaksin üritada.

Nõnda siis, vastavalt oma otsusele küsida Jumalalt, siirdusin ma metsa üksindusse üritama. .. Üritasin teha midagi sellist esimest korda elus, sest hoolimata sellest, et minu hinges valitses pidev segadus, polnud ma veel ealeski proovinud palvetada valju häälega.”8

Kui me oleme kõhelnud Jumala, oma Igavese Isa poole palvetamast pelgalt seetõttu, et pole varem palvetada üritanud, siis prohvet Josephi eeskuju annab meile kindlasti selleks julgust. Pidagem siiski meeles nagu prohvetki, et peame paluma usus, ilma kahtlemata.

Just tänu vankumatule usule nägi Jeredi vend, kuidas Jumal, vastuseks tema palvele, sõrmega kive puudutas.9

Tänu vankumatule usule ehitas Noa laeva, olles seega Jumala käsule kuulekas.10

Tänu vankumatule usule oli Aabraham nõus oma armsa poja Iisaki ohvriks tooma.11

Tänu vankumatule usule juhatas Mooses Iisraeli lapsed Egiptusest välja ja läbi Punase mere.12

Tänu vankumatule usule pani Joosua koos oma järgijatega Jeeriko linnamüürid kokku varisema.13

Tänu vankumatule usule nägi Joseph meie Igavest Isa, Jumalat ja Tema Poega Jeesust Kristust.14

Skeptik võib ju öelda, et need vägevad lood usust leidsid aset kaua aega tagasi, ja et ajad on muutunud.

Kas ajad on tõesti muutunud? Kas me ei armasta oma lapsi tänapäeval nii, nagu ikka, ega taha, et nad elaksid õigemeelselt? Kas me ei vaja tänapäeval nii, nagu ikka, Jumala taevalikku kaitsvat hoolitsust? Kas Ta ei õnnista meid tänapäeval nii, nagu ikka, ja kas me ei võlgne Talle koguni oma elu, mille Ta on meile andnud?

Ajad ei ole tegelikult muutunud. Palve annab jätkuvalt väge – vaimset väge. Palve toob jätkuvalt rahu – vaimset rahu.

Usk tegudes

Kus iganes me ka pole, meie Taevane Isa kuuleb ja vastab usuga öeldud palvele. See kehtib eriti misjonitel üle kogu maailma. Juhtides president David O. McKay (1873–1970) juhatuse all Kanada misjonit, avanes meil õde Monsoniga võimalus teenida koos mõnede maailma parimate noorte meeste ja naistega. Juba nende noorte misjonäride elu oli hea näide usust ja palvetest.

Kord istus mu kabinetis äsjasaabunud misjonär. Ta oli lahtise peaga, tugev, õnnelik ja tänulik, et saab olla misjonär. Ta pakatas entusiasmist ja teenimissoovist. Temaga juttu ajades ütlesin ma talle: „Vanem, mulle tundub, et sinu isa ja ema toetavad sinu misjonikutset kogu südamest.” Ta lasi pea norgu ja vastas: „Mitte eriti. Vaadake, minu isa pole Kiriku liige. Ta ei usu nagu meie ega suuda seetõttu täiel määral hinnata minu ülesande tähtsust.”

Ilma kõhklemata ja mitte iseenese tarkusest, vaid ühest teisest allikast inspireerituna ütlesin talle: „Vanem, kui teenid Jumalat Tema sõnumit kuulutades ausalt ja usinalt, liitub sinu isa Kirikuga veel enne, kui su misjon läbi saab.” Ta haaras mul tugevasti käest, samas kui tema silmad täitusid pisaratest, mis hakkasid mööda ta põski alla voolama, ning kuulutas: „Kui mu isa tõe vastu võtab, on see minu elus suurim õnnistus.”

See noor mees ei istunud käed rüpes, lootes ja soovides, et tõotus täide läheb, vaid järgis pigem muiste antud tarka nõu: „Palveta, nagu sõltuks kõik Jumalast! Tee tööd, nagu sõltuks kõik sinust!” Selline oli selle noore mehe misjoniteenistus.

Iga misjonäride konverentsi ajal otsisin ma ta enne koosolekuid üles ja küsisin: „Vanem, kuidas isal läheb?”

Tema vastus oli alati üks: „Edusamme pole, aga ma tean, et Issand täidab lubaduse, mille Ta teie kui minu misjonijuhataja vahendusel mulle andis.” Päevadest said nädalad ja nädalatest kuud ning lõpuks, vaid kaks nädalat enne seda, kui me ise misjonilt koju läksime, sain ma selle misjonäri isalt kirja. Isa kirjutas:

„Kallis vend Monson!
Ma soovin südamest Teid tänada, et hoolitsesite nii hästi minu poja eest, kes hiljuti Kanadas oma misjoni lõpetas. Ta on meid inspireerinud.

Kui mu poeg misjonile läks, lubati talle, et minust saab enne tema kojutulekut Kiriku liige. Selle lubaduse andsite talle vist Teie, minule tundmatu inimene.

Mul on rõõm teatada, et mind ristiti Kirikusse nädal enne poja misjoni lõppu ning ma olen praegu spordiürituste korraldaja ja mind on kutsutud õpetajaks.

Minu poeg õpib nüüd Brigham Youngi Ülikoolis ning ka tema noorem vend ristiti ja kinnitati hiljuti Kiriku liikmeks.

Lubage mul veel kord tänada Teid kogu lahkuse ja armastuse eest, mida tema kaasmisjonäridest vennad kahe viimase aasta jooksul tema vastu üles näitasid.

Ustavalt väga tänulik isa.”

Alandlik usupalve sai taas kord vastuse.

Kõiki usku puudutavaid lugusid maailma algusest kuni kaasajani läbib üks punane niit. Aabraham, Noa, Jeredi vend, prohvet Joseph Smith ja paljud teised tahtsid olla kuulekad Jumala tahtele. Neil olid kõrvad, mis kuulsid, silmad, mis nägid, ja süda, mis teadis ja tundis.

Nad ei kahelnud kunagi. Nad usaldasid.

Me saame kutsuda Tema võimsat väge meile appi isikliku palve ja perepalve kaudu, lootes usuga Jumala peale ja olles vankumatud. Tema kutse meile on endine: „Tulge minu juurde!”15

Viited
1.Õpetussõnad 3:5–6.
2. Jaakob 3:1.
3. ÕL 6:36.
4. 3. Nefi 18:2.
5. Heebrealastele 11:6.
6. William Cowper. Olney Hymns. The Oxford Dictionary of Quotations, 2. parandatud tr, 1966, lk 161.
7. Jaakobuse 1:5–6.
8. Joseph Smith – ajalugu, salmid13–14.
9. Vt Eter 3:1–16.
10. Vt 1. Moosese 6:13–22.
11. Vt 1. Moosese 22:1–14.
12. Vt 2. Moosese 14:15–22.
13. Vt Joosua 6:2–20.
14. Vt Joseph Smith – ajalugu, salmid 14–19.
15. Matteuse 11:28.

Mõtted koduõpetajatele

Uurinud seda sõnumit palvemeelselt, rääkige sellest nii, et see julgustaks neid, keda te õpetate, aktiivselt osalema.

Järgnevalt mõned näited:
1. Lugege läbi lugu misjonärist, mis on kirjas osas „Usk tegudes”. Arutage, kuidas usk, palve ja tubli töö aitasid täituda misjonärile antud lubadusel. Paluge, et pere mõtleks, mille puhul ootavad nemad Issandalt abi. Paluge neil loetleda, mida nad saavad teha vastuse või vajaliku abi saamiseks. Paluge samuti, et nad rakendaksid usku Issandasse, kui nad Temalt palves abi paluvad, ning püüaksid teha lahenduse leidmiseks oma osa.
2. Lugege lõike osast „Tema kutse vastuvõtmine”. Paluge, et klassiliikmed lõpetaksid kordamööda järgmise lause, tehes seda omaenda kogemuste varal: „Tänu vankumatule usule ... ” Arutage, milline tähendus on sellel, kui palvetada suurema usuga. Jätke perele kaart kirjaga: „Kas te olete proovinud palvetada?”

© 2009 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc-le.