august 2009 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Et Ta võiks kirjutada meie südamesse

Vanem HENRY B. EYRING

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

 

Vanemad peaksid õpetama oma lapsi palvetama. Laps õpib nii sellest, mida vanemad teevad, kui ka sellest, mida nad räägivad. Laps, kes näeb ema või isa keset eluraskusi hingestatult Jumala poole palvetamas ning kuuleb siirast tunnistust sellest, et Jumal oma halastuses neile vastas, jätab meelde, mida ta nägi ja kuulis. Kui katsumused tulevad, on ta nendeks valmis.

Sel ajal, kui lapsed on kodust ja perekonnast eemal, võib just palve olla selleks kaitsekilbiks, mida vanemad neile nii väga soovivad. Lahkumine võib olla raske, eriti kui nii vanem kui ka laps teavad, et nad ei kohtu enam pikka aega. Mul oli selline kogemus oma isaga. Me läksime lahku New Yorgi tänavanurgal . Tema viibis seal tööasjus. Mind viis tee teise kanti. Me teadsime mõlemad, et tõenäoliselt ei hakka ma enam kunagi vanematega ühe katuse all elama.

Oli päikesepaitseline päev. Lõuna paiku olid tänavad täis autosid ja jalakäijaid. Tänavanurgal oli valgusfoor, mis peatas mõneks hetkeks autodevoolu. Tuli läks punaseks ja autod seiskusid. Jalakäijatesumm sööstis sõiduteele, tõtates igas suunas, ka diagonaalis, üle ristmiku.

Aeg oli lahkuda, ja ma asusin tänavat ületama. Seisatasin keset sõiduteed. Inimesed tõttasid minust mööda. Selle asemel, et koos rahvasummaga edasi liikuda, seisis isa ikka veel tänavanurgal ja vaatas mulle järele. Mulle tundus ta kuidagi üksildane ja nagu veidi kurbki. Tahtsin tema juurde tagasi minna, kuid mõistsin siis, et tuli läheb kohe-kohe roheliseks. Keerasin ümber ja tõttasin edasi.

Aastaid hiljem rääkisime isaga sellest hetkest. Tema sõnul olin ta näoilmet valesti mõistnud. Ta ütles, et polnud kurb, vaid mures. Isa oli märganud, et vaatan tagasi, nagu oleksin veel väike poisike, ebakindel ja julgustust otsiv. Ta ütles, et oli mõelnud: „Kuidas tal küll läheb? Kas olen teda piisavalt õpetanud ? Kas ta on valmis kõigeks, mis teda ees ootab?”

Need mõtted polnud ainsad, mis talle pähe tulid. Teda vaadates teadsin, et ta on südamest liigutatud. Ta tahtis kindel olla, et ma olen kaitstud. Olin kuulnud ja kogenud seda igatsust tema palvetes, ja veelgi enam oma ema palvetes kõigi nende aastate jooksul, mil me koos olime elanud. Ma olin sellest õppinud, ja mul oli see meeles.

Südame asi
Palve on südame asi. Ma olin õppinud midagi palju enamat kui õige palvetamine. Olin õppinud oma vanematelt ja Lunastaja õpetustest, et peame pöörduma oma Taevase Isa poole hardas palves: „Meie Isa … taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi.” (Matteuse 6:9) Ma teadsin, et me ei tohi iialgi, mitte iialgi teotada Tema püha nime. Kas suudate ette kujutada, millist halba mõju avaldab lapse palvetele see, kui ta kuuleb oma vanemat Jumala nime teotamas? Sellisel kõlvatul teol on laste jaoks kohutavad tagajärjed.

Ma olin õppinud, et õnnistuste eest tuleb tänada ja eksimuste eest andeks paluda. „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.” (Matteuse 6:12) Mulle oli õpetatud, et peame paluma seda, mida vajame ja palvetama, et teised inimesed saaksid õnnistatud. „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.” (Matteuse 6:11) Ma teadsin, et peame oma tahte alla suruma. „Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.” (Matteuse 6:10) Mulle oli õpetatud, ja ma leidsin, et see on tõsi, et meid hoiatatakse ohtude eest ja mulle oli varakult selgeks tehtud, millised teod on Jumala silmis laiduväärsed. „Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast.” (Matteuse 6:13)

Ma olin õppinud, et peame alati palvetama Jeesuse Kristuse nimel. Kuid miski, mida olin näinud ja kuulnud, õpetas mulle, et need sõnad on midagi enamat, kui lihtsalt formaalsus. Toas, kus mu ema enne surma mitu aastat voodihaigena lamas, oli seinal Lunastaja pilt. Ta oli selle riputanud sinna pärast seda, mida tema nõbu, vanem Samuel O. Bennion Seitsmekümnest (1874–1945), oli talle rääkinud. Ühel reisil koos apostliga, oli viimane kirjeldanud vanem Bennionile oma nägemust Lunastajast. Vanem Bennion andis emale selle pildi, öeldes, et see on parim, mida ta eales Õpetajast on näinud. Ema laskis pildi ära raamida ja riputas selle seinale nii, et ta seda oma voodist võiks näha.

Ta tundis Lunastajat ning armastas Teda. Ma olin temalt õppinud, et me ei lõpeta palvet kellegi tundmatu nimel, kui palves Isa poole pöördume. Näinud ema elu, teadsin, et ta süda oli läbi nende pikkade aastate olnud koos Päästjaga, ta oli vankumatult ja vääramatult Teda teeninud ja Tema tahet täitnud. Ma teadsin, et õiged on pühakirja sõnad, mis hoiatavad: „Sest kuidas võib inimene tunda isandat, keda ta ei ole teeninud ja kes on talle võõras ja on kaugel ta südame mõtetest ja kavatsustest ?” (Moosia 5:13)

See pole juhuslik pöördumine
Ka nüüd, aastaid pärast seda, kui mu ema ja isa on lahkunud, pole sõnad „Jeesuse Kristuse nimel” minu jaoks vormi täide, ei siis, kui ise neid lausun, ega ka siis, kui kuulen kedagi teist neid lausumas. Et tunda Issanda südant, peame Teda teenima. Kuid peame ka palvetama, et meie Taevane Isa vastaks palvetele, mis on meie südames ja meeles. (Vt Jeremija 31:33; 2. korintlastele 3:3; Heebrealastele 8:10; 10:16)

Vanem GeorgeQ. Cannon (1827–1901), kunagine nõuandja Esimeses Presidentkonnas, kirjeldas õnnistusi, mis saavad osaks inimestele, kes on vastuse saamiseks palvetanud. Ta rääkis küll preesterluse koosolekule minekust, kuid paljud teist on oma südame just sellisel viisil ette valmistanud nagu ta on kirjeldanud:

„Peaksin minema sellele kokkusaamisele, vaim vaba kõikidest mõjudest, mis võiksid takistada Jumala Vaimu tegutsemist minus. Peaksin sinna minema palvemeelselt, paludes Jumalal kirjutada mu südamesse Tema tahe; mitte mu oma tahe, mis on juba kindel ning valmis ellu viima mu enda soove, … hoolimata sellest, mida keegi teine arvab. Kui mina ja ka kõik teised läheme sinna sellises vaimus, siis on meie keskel tunda Jumala Vaimu ja see, mis me otsustame, on Jumala mõte ja tahe, sest Jumal teeb selle meile avalikuks. Siis näeme valgust seal, kuhu peame minema, ja pimedust seal, kuhu me ei pea minema.”1

Õpetades oma lapsi palvetama tahame, et neil oleks soov, et Jumal nende südamesse kirjutaks ning et nad oleksid seejärel valmis minema ja tegema seda, mida Jumal neilt ootab. Meie lastel võib olla piisavalt usku, et nad selle põhjal, mida näevad meid tegemas ja mida me neile õpetame, tunneksid vähemalt osaliseltki seda, mida tundis Lunastaja, kui Ta palvetas, et Tal oleks jõudu tuua meie eest lõpmatult suur ohver: „Ja ta läks pisut eemale, heitis silmili maha, palvetas ning ütles: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!” (Matteuse 26:39)

Minu palvetele on vastatud. Eriti selged olid need vastused siis, kui see, mida mina tahtsin, oli vaikima sunnitud vastupandamatust vajadusest teada saada, mida Jumal tahab. Just siis saab vastus armastavalt Taevaselt Isalt tulla vaikse tasase häälena meie meelde ja saada kirjutatud meie südamesse.

Õppige Tema tahet otsima
Mõned vanemad küsivad: „Aga kuidas ma saan pehmendada oma lapse südant, kes on nüüd vanemaks saanud ja on veendunud, et ta ei vaja Jumalat? Kuidas ma saan tema südant niipalju pehmendada, et Jumal võiks sinna kirjutada?” Mõnikord pehmendab südant õnnetus, mis elus ette võib tulla. Kuid mõne jaoks ei piisa isegi sellest.

Siiski on üks asi, millega isegi kalestunud ja suurelised inimesed ei usu suutvat ise hakkama saada. Nad ei suuda kergitada patukoormat oma õlgadelt. Isegi kõige kalestunumad võivad mõnikord tunda südametunnistusetorkeid ning nõnda ka vajadust Jumala andestuse järele. Armastav isa Alma õpetas seda vajadust oma pojale Koriantonile: „Ja nüüd, halastuse plaani ei saanud teostada muidu, kui siis, kui saab tehtud lepitus; sellepärast Jumal ise lepitab maailma patud, et teostada halastuse plaani, et rahuldada õigluse nõudeid, et Jumal võiks olla täiuslik, õiglane Jumal ja ka halastav Jumal.” (Alma 42:15)

Ja siis, olles andnud tunnistuse Lunastajast ning Tema lepitusest, palus isa oma poega, kelle süda oli pehmeks muutunud: „Oo mu poeg, ma soovin, et sa enam ei salgaks Jumala õiglust. Ära püüa end vabandada mitte kõige vähemal määral oma pattude pärast, eitades Jumala õiglust; vaid lase Jumala õiglusel ja tema halastusel ja tema pikameelsusel saada täielik võim oma südames ja lase sel alandlikkuses tuua end maa põrmu.” (Alma 42:30)

Alma teadis seda, mida meiegi võiksime teada: et tunnistuse andmine Jeesusest Kristusest ja Tema ristilöömisest võis kõige tõenäolisemalt juhatada tema poja otsima seda abi, mida üksnes Jumal võib anda. Ja et vastatakse nende palvetele, kelle südamed on pehmenenud kõikevaldavast vajadusest puhastumise järele.

Palvele ukse avamine
Kui õpetame neile, keda me armastame, et me oleme vaimulapsed, kes on ajutiselt armastavast Taevasest Isast eemal, avame nende jaoks palve ukse.

Me elasime Tema palge ees, enne kui tulime siia maa peale, et meid läbi katsutaks. Meie olime Teda palgest palgesse näinud, ja Tema meid. Samamoodi, nagu mu maine isa jälgis mind, kui ma temast eemaldusin, jälgis meie Taevane Isa meid, kui me eemaldusime Temast, et minna surelikkusse.

Tema armastatud Poeg Jehoova lahkus sellest hiilgavast õukonnast, et tulla maailma, kannatada seda, mida meie kannatame ja tasuda kõikide pattude eest, mida me teeme. Meie Lunastaja näitas meile kätte ainsa tee tagasi koju meie Taevase Isa ja Tema juurde. Kui Püha Vaim saab meile rääkida kas või nii palju sellest, kes me oleme, siis tunneksime meie ja meie lapsed seda, mida Enos tundis. Ta palvetas nõnda:

„Ja mu hing nälgis ja ma põlvitasin maha oma Looja ette ja ma hüüdsin teda võimsas palves ja anumises oma enda hinge eest; ja kogu päeva ma hüüdsin teda; jah, ja kui öö tuli, ma ikka veel tõstsin oma häält kõrgele, et see ulatuks taevasse.

Ja hääl tuli mulle, öeldes: Enos, sinu patud on sulle andeks antud ja sa oled õnnistatud.” (Enos 1:4–5)

Võin teile lubada, et pole suuremat rõõmu, kui see, mida te tunnete, kui teie laps palvetab raskel hetkel ja saab sellise vastuse. Ühel päeval lähevad teie teed lahku, ja teie südamesse jääb igatsus uuesti kohtuda. Meie armastav Taevane Isa teab, et see igatsus kestaks igavesti, kui meil poleks võimalust perekondadena uuesti ühineda Tema ja Tema armastatud Pojaga. Ta on andnud kõik, mida Tema lapsed vajavad, et sellest õnnistusest osa saada. Et seda leida, peavad nad seda ise Jumalalt paluma, milleski kahtlemata, nagu tegi noor Joseph Smith.

Minu isa oli tol päeval New Yorgis mures, sest nii tema, kui ka ema teadsid, et ainus tõeline tragöödia oleks see, kui peaksime igavesti lahus olema. Sellepärast olid nad õpetanud mind palvetama. Nad teadsid, et me saame igaveseks kokku jääda ainult Jumala abi ja Tema tõotuste kaudu. Nad õpetasid mulle palvetamist oma eeskuju kaudu. Samamoodi peaksite tegema teiegi.

Tol õhtupoolikul, kui mu ema suri, läksime haiglast koju. Istusime hetke vaikselt hämaras elutoas. Isa vabandas ja läks oma magamistuppa. Ta oli mõne minuti ära. Elutuppa tagasi tulles oli tal naeratus näol. Ta ütles, et oli ema pärast mures olnud. Kui ta haiglapalatist ema asju kokku korjas ja personali lahkuse eest tänas, mõtles ta sellele, kuidas ema lahkub vaimumaailma ainult mõni minut pärast oma surma. Isa kartis, et ema tunneb ennast üksi, kui pole kedagi teda vastu võtmas. Ta läks magamistuppa selleks, et paluda Taevasel Isal saata kedagi vastu võtma Mildredit, oma naist ja minu ema. Ta ütles, et sai palves vastuse, et Mildredi ema oli seal oma kullakest vastu võtmas. See tõi mullegi naeratuse näole. Vanaema Eyring polnud just pikk naine. Nägin vaimusilmas selgelt teda läbi inimsumma tõttamas, lühikesed jalad kärmelt liikumas, et mu ema vastu võtta.

Isal polnud tol hetkel kindlasti mõttes mulle palvetamist õpetada, kuid ta tegi seda sellegipoolest. Ma ei mäleta, et ema või isa oleksid mulle palvetamise kohta pikki jutlusi pidanud. Nad palvetasid nii rasketel, kui ka headel aegadel. Nad rääkisid asjalikult sellest, kui hea on Jumal, kui vägev ja kui lähedal Ta meile on. Palved, mida ma kuulsin, olid enamasti seotud sellega, mida peame tegema, et igavesti koos olla. Vastused, mis on jäänud mu südamesse, kinnitavad, et olime õigel teel.

Kui nägin vaimusilmas vanaema ema poole tõttamas, tundsin nende pärast rõõmu ja igatsust ka oma kullake ja meie lapsed sel moel kokku tuua. Selle igatsuse pärast peamegi oma lastele palvetamist õpetama.

Ma tunnistan, et meie Taevane Isa vastab ustavate vanemate palvetele teada saada, kuidas lastele palvetamist õpetada. Jeesuse Kristuse teenrina ma tunnistan, et tänu Tema lepitusele võime perekondadena igavesti koos elada, kui me austame lepinguid, mida Tema tõeline Kirik meile pakub.

Viited
1. George Q. Cannon, Remarks. – Deseret Semi–Weekly News, 30. sept 1890, lk 2; rõhutus lisatud.

Soovitusi koduõpetajatele
Uurinud seda sõnumit palvemeelselt, rääkige sellest nii, et see julgustaks neid, keda te õpetate, aktiivselt osalema. Järgnevalt mõned soovitused:

1. Laulge või lugege kaks viimast salmi laulust “Kas sa palvetad?” (Kiriku lauluraamat, lk 48) Pange tähele, millal ja mille eest võiks palvetada ning milliseid tundeid palvetamine tekitab. Lugege vanem Eyringi kogemust New Yorgis isast lahkumisel. Kutsuge pereliikmeid selgitama, kuidas nad ennast tundsid, kui pidid armastatud inimesest mõneks ajaks lahkuma. Arutlege, kuidas aitab palve pereliikmetel tunda ennast lähemal Taevasele Isale, Jeesusele Kristusele ja üksteisele.

2. Näidake paberist südant, kuhu on kirjutatud sõnad “Jumala tahe”. Lugege ette lõik “See pole juhuslik pöördumine” ja küsige, mida pereliikmete arvates vanem Cannon öelda tahtis, kui ta rääkis Jumala tahte kirjutamisest südamesse. Arutlege, kuidas pereliikmed saavad palves soovida, et Jumal nende südamesse kirjutaks ja olla seejärel valmis minema ja tegema seda, mida Jumal neilt ootab. Tunnistage sellest, kuidas palve aitab meil Jumala tahet teada saada.

© 2009 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc-le. Trükitud Eestis. Inglisekeelse originaali heakskiit: 6/08. Tõlke heakskiit: 06/08. Originaali pealkiri: August 2009 First Presidency Message. Estonian. 04168_124