oktoober 2009 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Kuulekuse vägi

President THOMAS S. MONSON

 

Tänapäeva maailmas tähtsustatakse nooruslikkust. Kõik tahavad noored välja näha, end noorena tunda ja noor olla. Igal aastal kulutatakse tohutuid summasid toodetele, millest loodetakse, et need taastavad noorusliku välimuse. Küsigem endalt: „Kas nooruseotsingud on iseloomulikud ainult meie ajale, meie põlvkonnale?” Vastuse leidmiseks piisab ajaloolehekülgede sirvimisest.

Sajandeid tagasi, suurte geograafiliste avastuste ajastul, hakati korraldama uurimisretki ning usaldusväärsete ja seiklushimuliste meeskondadega laevad purjetasid kaardistamata meredele nooruse allikat otsima. Toonase legendi järgi pidi „kusagil kaugel” olema puhtaima veega võluallikas. Sõõm vett sellest allikast pidi igaveseks ajaks tagasi tooma kadunud noorusesära.

Ponce de León, kes sõitis merd koos Kolumbusega, võttis ette veel teisigi uurimisretki: käis Bahama saartel, kammis läbi kogu Kariibi mere, uskudes siiralt, et nooruseeliksiir on olemas. Nagu paljud teised, nii ei avastanud temagi ihaldatud nooruseallikat, sest Jumala plaani järgi saame me surelikkuses noor olla vaid korra.

Tõe allikas

Nooruseallikat ei ole, selle eest on üks teine allikas, mille vesi on veelgi rohkem väärt. Jutt on igavese elu veest. Ja see allikas on tõe allikas.

Pannes paberile järgmised surematud read, tabas üks luuletaja ära, mida tõeotsing tõeliselt tähendab: „Mis on tõe hind?

Säravaim auhind
meil kõikidel Jumala ees.
Mine otsi, ta sügaval särab maa sees
või on peidetud ta kõrgustesse ära me eest.
On ju eesmärk nii üllas sul ees.

Mis on tõe hind?
Lõpp ja algus on see.
Üle aegade kestma ta jääb.
Elu alus on ta ja kõik algab just siit.
Kuigi taevad kaovad ja maailm nüüd purskab veel tuld,
siiski tõde jääb muutumata.1

Prohvet Joseph Smithile 1833. aasta mais Ohio osariigis Kirtlandis antud ilmutuses kuulutas Issand:

„Tõde on teadmine asjadest nii nagu need on ja nagu need olid ja nagu need saavad olema; …

Tõe Vaim on Jumalast. … Ta [Jeesus] sai tõe täiuse …

ja ükski inimene ei saa täiust, kui ta ei pea kinni tema käskudest.

See, kes peab kinni tema käskudest, saab tõde ja valgust, kuni ta saab tões hiilgavaks ja ta tunneb kõiki asju.”2

Meil teiega pole käesoleval valguse ajastul, mil evangeelium on oma täiuses taastatud, mingit vajadust tõeallikat otsides mööda kaardistamata meresid või märgistamata teid sõita. Armastav Taevane Isa on pannud paika meie kursi ja andnud meile kätte usaldusväärse kaardi – kuulekuse!

Tema ilmutatud sõna kirjeldab elavalt kuulekusega kaasnevaid õnnistusi ning vältimatut südamevalu ja meeleheidet, mis saadab rändurit, kelle tee kulgeb mööda patu ja eksimuste salalikke radu. Saamuel kuulutas põlvkonnale, kelle põline tava oli ohverdada loomi: „Sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv!”3

Kuulekuse väge tundsid muistsed prohvetid, selle võimu tunnevad kaasaja nägijad. Mõelge Nefile: „Ma lähen ja teen seda, mida Issand on käskinud.”4 Või Mormoni kaunisõnalisele kirjeldusele Moosia poegade tugevusest:

„Nad olid kasvanud tugevaks tõe tundmises, sest nad olid selge mõistmisega mehed ja nad olid usinalt uurinud pühakirju, et nad võiksid teada Jumala sõna. Aga see ei ole kõik; nad olid pühendanud ennast palju palvele ja paastumisele, sellepärast oli neil ettekuulutuse vaim ja ilmutuse vaim ning kui nad õpetasid, siis nad õpetasid Jumala võimu ja volitusega.”5

Pidage kinni käskudest

President David O. McKay (1873–1970) andis ühes oma üldkonverentsi avakõnes Kiriku liikmeskonnale väga lihtsate sõnadega ja ometi väga võimsalt meie ajaks vajalikku juhatust: „Pidage kinni Jumala käskudest!”6

See oli ka Päästja sõnumi põhisisu, kui Ta kuulutas: „Sest kõik, kes tahavad saada minu käest õnnistust, peavad püsima selles seaduses, mis selle õnnistuse jaoks määrati, ning selle tingimustes, mis seati enne maailma rajamist.”7

Issanda enda teod teevad Tema sõnad usaldusväärseks. Ta demonstreeris siirast Jumala armastust, elades täiuslikult ja pidades au sees oma püha missiooni. Ta ei olnud kunagi upsakas. Ta polnud kunagi ennast täis. Ta oli alati usaldusväärne. Ta oli alati alandlik. Ta oli alati siiras. Ta oli alati truu.

Ehkki Jeesust kiusas meisterpetis kurat, ehkki 40 päeva ja 40 ööd paastumist nõrgestasid Tema keha ja Talle tuli „viimaks nälg kätte”, keeldus Ta isegi siis kõrvale kalduma õigelt teelt, kui kuri Talle kõige mesikeelsemaid ja ahvatlevamaid ettepanekuid tegi, näidates meile sellega jumalikku eeskuju kuulekusest.8

Kui Ta Ketsemanis surmaheitlust pidas ja sellist valu kannatas, et higi Temalt suurte verepiiskadena maha langes, näitas Ta end kuuleka Pojana, öeldes: „Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära; ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!”9

Galileas ütles Jeesus Peetrusele: „[Tule] minu järele!”

Ka Filippusele öeldi: „Järgi mind!” Ja ka tollihoone juures istunud tölner Leevile viibati: „Järgi mind!” Isegi sellele varakale mehele, kes Talle järele jooksis, lausuti sõnad: „Järgi mind!”10 Ja meilegi teiega lausub seesama hääl, seesama Jeesus: „Järgi mind!” Kas me tahame kuuletuda?

Olgugi et kuulekus on prohvetite pärisosa, peaksime mõistma, et tänapäeval on see jõuallikas kättesaadav ka meile.

Tänapäevane eeskuju

Üks, kes kuulekuse õppetunni läbi tegi ja tõeallika avastas, oli vaestest oludest pärit heasüdamlik ja siiras mees. Ta liitus Kirikuga Euroopas ning rändas hoolega säästes ja ohverdusi tehes Põhja-Ameerikasse – uuele maale, võõra keele ja võõraste tavade sekka, kuid samasse Kirikusse sellesama Issanda juhatuse all, keda ta usaldas ja kellele ta kuuletus. Temast sai väikese vaese pühade koguduse juhataja ühes mitte kõige sõbralikumas linnas. Ta järgis Kiriku programmi, olgugi et liikmeid oli vähe ja kohustusi palju. Ta oli oma koguduse liikmetele tõeliseks kristlikuks eeskujuks ja kogudus vastas talle erakordse armastusega.

Ta oli oskustööline, teenis elatist omaenda käte varal. Raha polnud palju, sellegipoolest maksis ta alati täiskümnist ja tegi annetusi. Ta pani oma väikeses koguduses aluse misjonitööfondile ja oli algul ainuke, kes kuudekaupa annetusi tegi. Kui tema linna tulid misjonärid, söötis ta neid ega lasknud kunagi minema käegakatsutava annetuseta, mis aitaks edendada nende tööd ja heaolu. Kaugelt tulnud Kiriku liikmed, kes tema linna juhtusid ja tema kogudust külastasid, said alati osa tema külalislahkusest ja hingesoojusest ning jätkasid teed teadmisega, et olid kohanud harukordset inimest, ühte Issanda kuulekatest teenijatest.

Tema juhid said sügava austuse ja erilise hoolitsuse osaliseks. Tema jaoks olid nad Issanda saadikud. Ta hoolitses nende füüsiliste vajaduste eest ja palvetas tihti ja andunult nende heaolu pärast. Ühel hingamispäeval tegid tema kogudust külastanud juhid koos temaga koosolekutel ja liikmeid külastades üle tosina palve. Päeva lõppedes lahkusid juhid tema juurest reipal ja üleval meelel ning nende nelja tunni pikkune talvine kodutee möödus kui linnutiivul. Isegi nüüd, pärast paljusid aastaid, soojendab mälestus sellest päevast mu vaimu ja paneb südame kiiremini põksuma.

Selle alandliku, vähese kooliharidusega jumalamehega otsisid kontakti targad ja kogenud inimesed ning olid õnnelikud, kui said veeta temaga tunnikese. Ta oli tavalise välimusega, tema inglise keel lonkas ja teinekord oli temast raske aru saada. Tema kodu oli tagasihoidlik. Tal ei olnud ei autot ega televiisorit. Ta ei kirjutanud ühtegi raamatut ega pidanud säravaid jutlusi ega teinud midagi sellist, millele maailm oleks tähelepanu pööranud. Ometi käisid usklikud tema ukse taga. Miks? Sest nad soovisid juua tema tõeallikast. Nad ei hinnanud niivõrd tema sõnu, kuivõrd tema tegusid, mitte tema jutluste sisu, vaid tema õigemeelset elu.

Teadmine, et üks vaene mees annab järjepidevalt ja rõõmsalt vähemalt kaks kümnendikku oma sissetulekust Issandale, aitas inimestel selgemini mõista kümnise tõelist tähendust.

Nähes, kuidas ta teenib näljaseid ja pakub ulualust võõrastele, tundsid inimesed, et ta teeb seda nii, nagu teeniks ta Õpetajat. Temaga koos palvetamine ja osasaamine tema tugevast tunnistusest ja jumalikust mõjust, tähendas uutmoodi suhtlemiskogemust.

Õige oleks öelda, et ta pidas suurt ja esimest käsku ja ka teist, mis on selle sarnane,11 et ta sisemus oli täis ligimesearmastust kõikide inimeste vastu, et vooruslikkus kaunistas tema mõtteid ning sellest tulenevalt kasvas tema enesekindlus Jumala läheduses tugevaks.12

Sellest mehest õhkus headust ja õigemeelsust. Tema jõud tuli kuulekusest.

Jõud, mida me tänapäeval nii tõsimeelselt otsime, et toime tulla keeruka ja muutuva maailma väljakutsetega, võib saada meie omaks, kui seisame kindlal meelel ja kartmatult Joosua kõrval ning kuulutame: „Mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!”13

Viited

1.John Jaques. Mis on tõe hind? Kiriku lauluraamat, lk 31.
2. ÕL 93:24, 26–28.
3. 1Sm 15:22.
4. 1Ne 3:7.
5. Al 17:2–3.
6. David O. McKay. Conference Report, apr 1957, lk 8; või Improvement Era, juuni 1957, lk 391.
7. ÕL 132:5.
8. Vt Mt 4:1–11.
9. Lk 22:42.
10. Mt 4:19; 9:9; Jh 1:43; vt ka Mt 19:16–22; Mk 2:14; Lk 18:18–22.
11. Vt Mt 22:37–40.
12. Vt ÕL 121:45.
13. Jos 24:15.

Soovitusi koduõpetajatele

Uurinud seda sõnumit palvemeelselt, rääkige sellest nii, et see julgustaks neid, keda te õpetate, aktiivselt osalema.

Mõned soovitused:

1. Kaaluge võimalust võtta näitliku abivahendina kaasa veega täidetud anum. Rääkige lugu Ponce de Leónist ning selgitage, et „on üks teine allikas, mille vesi on veelgi rohkem väärt. Jutt on igavese elu veest. Ja see allikas on tõe allikas.” Arutage perega, kust ja kuidas tõde leida ja mida me peame president Monsoni sõnul tegema, et jõuda „tõe allikale”. Tunnistage, kuidas kuulekus on õnnistanud teie elu.

2. Lugege midagi alajaotusest „Pidage kinni käskudest” ja vahetage mõtteid president Monsoni küsimuse üle „Kas me tahame kuuletuda?” Jutustage artikli lõpulugu alandlikust mehest. Kuidas õnnistas teisi tema kuulekus ja tahe järgida Päästjat? Paluge perel järele mõtelda ja teha midagi sellist, mis näitaks nende tahet Issandat teenida. Meil pole mingit vajadust tõeallikat otsides mööda kaardistamata meresid sõita. Armastav Taevane Isa on pannud paika meie kursi ja on andnud meile kätte usaldusväärse kaardi – kuulekuse! Galileas ütles Jeesus Peetrusele: „[Tule] minu järele!” Ka Filippusele öeldi: „Järgi mind!” Ja meilegi teiega lausub seesama hääl, seesama Jeesus: „Järgi mind!” Kas me tahame kuuletuda?