mai 2010 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Ta on üles tõusnud

President THOMAS S. MONSON

 

Tühi haud tol esimese ülestõusmispüha hommikul oli vastuseks Iiobi küsimusele: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?”

See on olnud imeline istung. Kiriku presidendina tahan öelda kõikidele, kes on kõnelenud ja musitseerinud, vaid kaks sõna, mis on kõige tähtsamad. Need kaks sõna õde Cheryl Lant’ile ja tema nõuandjatele, lauljatele, muusikutele ning kõnelejatele on: „Tänan teid!“

Aastaid tagasi külastasin ma Inglismaal Londonis kuulsat Tate’i kunstigaleriid. Ruum ruumi järel olid Gainsborough’, Rembrandti, Constable’i ja teiste nimekate kunstnike tööde väljapanekud. Ma imetlesin nende ilu ja tõdesin, millist oskust nõuab selliste meistriteoste loomine. Kolmandal korrusel vaikses nurgas oli üks maal, mis haaras mu tähelepanu ja köitis ka minu südant. Kunstnik Frank Bramley maalil oli kujutatud väike majake tuulise mere ääres. Kaks naist, merel viibiva kaluri ema ja abikaasa, olid kogu öö valvanud ja meest koju oodanud. Öö oli möödas ja nad mõistsid, et mees on merel kadunuks jäänud ega tule enam tagasi. Ämma kõrval põlvitades ja pead vana naise sülle surudes nuttis noor naine meeleheites. Lõpuni põlenud küünal aknalaual kõneles asjatust öisest ärkvelolekust.

Tunnetasin noore naise südamevalu, tundsin tema leina. Painavalt maagiline pealkiri, mille kunstnik oli oma tööle pannud, kõneles traagilisest loost.

Kuidas küll igatses noor naine Robert Louis Stevensoni Reekviemi trööstivaid sõnu ja koguni nende täitumist:

Kodus on laevnik, merelt ta tuln’d,
ja jahimees kodus on mäelt.3

Kõiges, mis surelikkusse puutub, pole miski nii kindel kui lõpp. See võib tulla oma ohvritele järele nii lapsepõlves kui noores eas, see võib läbi astuda elu parimatel aastatel või viibib selle kutse, kuni pea peale on langenud vanaduselumi, … . . see võib tulla õnnetusjuhtumi või haiguse tagajärjel … . . või … . . loomulikel põhjustel, kuid tulemata see ei jää.”2 Surm sümboliseerib paratamatult valusat kaotust ning eriti noorte puhul hävitavat lööki täitumata unistustele, teostamata ambitsioonidele ja kaotatud lootusele.

Kes surelikest, olles silmitsi armsa inimese kaotusega või seistes kasvõi ise lõpmatuse lävel, ei oleks mõtisklenud selle üle, mis on nähtavat nähtamatust eraldava eesriide taga.

Sajandeid tagasi mees nimega Iiob, keda oli pikalt õnnistatud kõiksugu materiaalsete andidega ja keda tabasid seejärel kõik valusad katsumused, mis võivad ühele inimesele osaks saada, tõi oma kaaslaste seltsis istet võttes kuuldavale ajatu, eatu küsimuse: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?”1 Iiob ütles välja selle, mille üle kõik ülejäänud mehed ja naised on elus mõtisklenud.

Tänasel hiilgaval ülestõusmispühade hommikul tahaksin ma peatuda Iiobi küsimusel: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” ja anda sellele vastus, mille taga pole ainuüksi mõtlik kaalutlemine, aga ka ilmutatud Jumala sõna. Alustan esmatähtsast.

Kui maailmas, kus me elame, on kavand, peab olema ka selle Looja. Kes saab vaadelda neid paljusid ilmaimesid uskumata, et on kavand kogu inimkonna jaoks? Kes võib kahelda Looja olemasolus?

Esimesest Moosese raamatust loeme, et Suur Looja lõi taeva ja maa. „Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.”

„Saagu valgus!” ütles Suur Looja, „ja valgus sai.” Ta lõi laotuse. Ta lahutas maa veest ja ütles: „Maast tärgaku haljas rohi, … . . viljapuud, mille viljas nende seeme on, nende liikide järgi.”

Ta lõi kaks valgust – päikese ja kuu. Tema kavandi järgi tekkisid tähed. Ta lasi veel kihada elavaist olendeist ja lindudel lennata maa kohal. Ja nii sai. Ta tegi lojused, metselajad ja roomajad. Kavand oli peaaegu valmis.

Viimasena lõi Ta oma näo järgi inimese, mehe ja naise, valitsema kõigi teiste üle, kes maa peal liiguvad.4

Inimene oli ainus, kellele anti intelligentsus – aju, meel ja hing. Inimene on ainus, kes suudab tänu nendele tunnustele uskuda, loota, inspiratsiooni saada ja kõrgemale püüelda.

Kes suudaks veenvalt vastu vaielda, et inimene, Suure Looja üllaim töö, kes valitseb kõige elusa üle, kellel on aju ja tahe, meel ja hing, mõistus ja jumalikkus, peaks otsa saama, kui vaim oma maise templi hülgab?

Selleks, et mõista surma tähendust, peame väärtustama elu eesmärki. Hämar usuvalgus peab andma teed keskpäevasele ilmutusepäikesele, mille järgi me teame, et elasime juba enne seda, kui sündisime surelikkusse. Pole kahtlustki, et olime surelikkusele eelnevas elus need Jumala pojad ja tütred, kes tõstsid rõõmukisa, kui said võimaluse tulla siia väljakutseterohkesse, kuid vajalikku surelikkusse.5 Me teadsime, et meie eesmärgiks on saada füüsiline keha, tulla toime katsumustega ja tõestada, et peame kinni Jumala käskudest. Meie Isa teadis, et sureliku loomu tõttu satume me kiusatustesse, teeme pattu ega saa hakkama. Et meil oleks kõik võimalused edu saavutamiseks, andis Ta Päästja, kes kannatas ja suri meie eest. Ta lepitas meie patud ja sai tänu sellele võitu ka füüsilisest surmast, mis peab meile osaks saama Aadama langemise tõttu.

Nii sündis rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi Petlemma laudas surelikku ellu Kristus, meie Päästja. Saabus ammu ette ennustatud Messias.

Jeesuse poisipõlvest suurt ei kirjutata. Mulle meeldib lõik Luuka evangeeliumist: „Ja Jeesus edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.”6 Apostlite tegudes on kirjas Päästja kohta lühike lause, millel on ilmatu suur tähtsus: „Ta käis mööda maad ja tegi head.”7

Johannes ristis Ta Jordani jões. Ta kutsus kaksteist apostlit. Ta õnnistas haigeid. Ta pani jalutud käima, pimedad nägema, kurdid kuulma. Ta äratas isegi surnuid ellu. Ta õpetas, tunnistas ja andis meile järgimiseks täiusliku eeskuju.

Ja siis lähenes maailma Päästja surelik missioon lõpule. Ülemises toas peeti apostlitega viimne õhtusöömaaeg. Ees seisid Ketseman ja Kolgata rist.

Ükski lihtne surelik ei suuda mõista kõige selle tähtsust, mida Kristus tegi meie heaks Ketsemanis. Ta ütles hiljem ise seda kogemust kirjeldades: „(See) kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema, ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehaliselt kui vaimselt.”8

Kui Tema jõud pärast Ketsemani surmaheitlust otsa sai, haarasid karmid, jõhkrad käed Temast kinni ning viisid Ta Annase, Kaifase, Pilaatuse ja Heroodese ette. Teda süüdistati ja neeti. Tema valu käes vaevlev keha muutus õelate löökide all veelgi nõrgemaks. Veri jooksis mööda Tema nägu, kui Talle suruti pähe jõhker teravaokkaline punutud kroon, mis läbistas Ta kulmu. Seejärel viidi Ta uuesti Pilaatuse ette, kes andis järele vihase rahvamassi hüüdmistele: „Löö risti, löö ta risti!”9

Teda peksti piitsaga, mille paljude nahkribade külge olid punutud teravad metalli- ja luutükid. Julma rooskamise järel püsti tõusnuna kandis Ta vaarudes omaenda risti, kuni ei suutnud enam sammugi astuda ja keegi teine Tema koormale õla alla pani.

Lõpuks, Kolgata mäel, naelutati Tema haavatud keha abitute järgijate silme ees ristile. Teda mõnitati, neeti ja pilgati armutult. Sellest hoolimata Ta hüüdis: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”10

Piinarikaste tundide möödudes hääbus Tema elu. Kuivanud huulte vahelt kostusid sõnad: „„Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Ja kui ta seda oli ütelnud, heitis ta hinge.”11

Kui halastava surmaga saabunud meelerahu ja lohutus Ta surelikkuse muredest vabastasid, läks Ta tagasi oma Isa juurde.

Õpetaja oleks võinud viimasel hetkel ümber mõelda. Kuid ta ei teinud seda. Ta langes kõigest allapoole, et kõik päästa. Kiiruga ja hellalt pandi Tema elutu keha laenatud hauda.

Kristlikes pühakirjades pole minu jaoks millelgi suuremat tähtsust kui sõnadel, mida ingel lausus nutvale Maarja Magdaleenale ja teisele Maarjale, kui nad läksid nädala esimesel päeval hauale oma Issanda keha eest hoolitsema.

Ingel ütles: „Miks te elavat otsite surnute juurest?

Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!”12

Meie Päästja elas taas. Aset oli leidnud kõige hiilgavam, trööstivam ja kindlust andvam sündmus inimkonna ajaloos – võit surma üle. Ketsemani ja Kolgata valu ja surmaheitlus olid pühitud, inimkonna päästmine kindlustatud, Aadama langemine õigeks pööratud.

Tühi haud tol esimese ülestõusmispüha hommikul oli vastuseks Iiobi küsimusele: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” Ma kuulutan kõigile oma hääleulatuses, et kui mees sureb, siis ta ärkab jälle ellu. Me teame seda, sest meil on ilmutatud tõe valgus.

„Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu.

Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses.”13

Ma olen lugenud ja ma usun nende tunnistusi, kes tundsid ahastust Kristuse ristilöömise pärast ja rõõmu Tema ülestõusmise üle. Ma olen lugenud ja ma usun nende tunnistusi, keda seesama ülestõusnud Issand külastas Uues Maailmas.

Ma usun ka tema tunnistust, kes rääkis käesoleval evangeeliumi ajajärgul Isa ja Pojaga nüüdseks pühaks kutsutud metsasalus ja kes andis oma elu, pitseerides selle tunnistuse oma verega. Ta kuulutas:

Ja nüüd, pärast mitmeid tunnistusi, mis on temast antud, on see tunnistus, viimane kõigist, mis me temast anname: Et ta elab!

Sest me nägime teda, nimelt Jumala paremal käel, ja me kuulsime häält tunnistamas, et ta on Isa Ainusündinu.”14

Surma süngust saab alati eemale peletada ilmutatud tõe valgusega. „Mina olen ülestõusmine ja elu,”15 ütles Õpetaja. „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile.”16

Aastate jooksul olen kuulnud ja kokku lugenud loendamiseks liiga arvukalt tunnistusi inimestelt, kes on minuga jaganud oma tunnistusi ülestõusmise tõelisusest ning kes on saanud ülimal puudusetunnil tunda rahu ja tröösti, mida on lubanud Päästja.

Jagan teiega osa ühest sellisest loost. Vaid kaks nädalat tagasi sain ma liigutava kirja seitsme lapse isalt, kes kirjutas oma perest ja eriti oma pojast Jasonist, kes oli 11-aastaselt haigeks jäänud. Paari järgmise aasta jooksul haigestus Jason korduvalt. Isa rääkis, kuidas terviseprobleemidele vaatamata oli Jasoni hoiak positiivne ja suhtumine päikeseline. Jason sai 12-aastaselt Aaroni preesterluse ning „täitis alati omal tahtel oivaliselt kohustusi, ükskõik kui hästi või halvasti ta ka end tundis”. 14-aastaselt sai ta Noorkotka aumärgi.

Möödunud suvel, veidi pärast Jasoni viieteistkümnendat sünnipäeva, pandi ta jälle haiglasse. Kord, kui isa haiglasse Jasonit vaatama läks, lamas poiss kinnisilmi. Teadmata, kas Jason magab või mitte, hakkas isa temaga vaikselt rääkima. „Jason,” ütles isa, „ma tean, et sul on olnud oma lühikeses elus palju läbielamisi ja et oled praegugi raskes seisundis. Kuigi sul seisab ees raske võitlus, ei taha ma, et sa kaotaksid iial usu Jeesusesse Kristusesse.” Isa jahmatuseks avas Jason selle peale oma silmad ning vastas selgelt ja kindlalt: „Ei iial!” Siis pani ta oma silmad uuesti kinni ega öelnud enam sõnagi.

Isa kirjutas: „Nende lihtsate sõnadega tõi Jason kuuldavale kõige vägevama ja ehedama tunnistuse Jeesusest Kristusest, mida olen eales kuulnud … Kui tema „ei iial!” mulle tol päeval hinge sööbis, täitus mu süda rõõmuga, et mu Taevane Isa oli õnnistanud mind isana sellise asjaliku ja õilsa pojaga … See oli viimane kord, kui kuulsin teda Kristusest tunnistamas.”

Kuigi pere arvas, et tegu on järjekordse tavapärase haiglasolekuga, ei möödunud kahte nädalatki, kui Jason suri. Üks tema vanematest vendadest ja õde teenisid toona misjonil. Teine vend, Kyle, oli just saanud misjonikutse. Kutse saabus tegelikult oodatust varem ja 5. augustil, vaid nädal enne Jasoni surma, kogunes pere haiglapalatisse, et avada seal Kyle’i kutse ja jagada seda terve perega.

Isa lisas mulle saadetud kirjale pildi Jasonist haiglavoodis, vanem vend Kyle tema voodi ääres oma misjonikutset hoidmas. Fotole oli lisatud pealkiri: „Kutsutud misjonile üheskoos – kummalegi poole eesriiet.”

Jasoni vend ja õde, kes olid juba misjonil, saatsid koju kenad trööstivad kirjad, mis Jasoni matustel ette loeti. Tema õde, kes teenis Argentiinas Buenos Airese Läänemisjonil, kirjutas oma kirjas: „Ma tean, et Jeesus Kristus elab ja kuna Tema elab, siis igaüks meist, ka meie armas Jason, elab jälle … Me saame tröösti kindlast teadmisest, et oleme pitseeritud kokku igavese perekonnana … Kui anname endast parima, et olla siin elus kuulekad ja paremad, näeme me teda jälle.” Ta jätkas: „Üks pühakirjakoht, mida ma juba ammu armastan, on muutumas praegusel hetkel eriti tähendusrikkaks ja oluliseks … Ilmutuse raamatu 21. peatükis salmis 4 seisab kirjas: „Ja (Jumal) pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!””

Mu armsad vennad ja õed! Sügavaima kurvastuse tunnil võime me ammutada tõelist rahu ingli sõnadest tol esimese ülestõusmispüha hommikul: „Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!”17

Ülestõusnud! Ülestõusnud!
Kuulutage rõõmuga!
Hauakütked purustanud.
Rõõmustagu kogu maa!
Võitu surmast Kristus saan’d,
inimesed vabastan’d.18

Tema erilise tunnistajana täna maa peal kuulutan ma sel hiilgaval esimesel ülestõusmispühal, et see on nii, Tema pühal nimel, nimelt meie Päästja, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

1. Stevenson, Robert Louis. Requiem. An Anthology of Modern Verse, Ed. A. Methuen, London, Methuen & Co, 1921.
2. Vaata James E. Talmage, Jesus the Christ, 3. tr, 1916, lk 20.
3. Ii 14:14.
4. Vt 1Ms 1:1–27.
5. Vt Ii 38:7.
6. Lk 2:52.
7. Ap 10:38.
8. ÕL 19:18.
9. Lk 23:21.
10. Lk 23:34.
11. Lk 23:46.
12. Luuka 24:5–6.
13. 1Kr 15:21–22.
14. ÕL 76:22–23.
15. Jh 11:25.
16. Jh 14:27.
17. Mt 28:6.
18. Ta on tõusnud. Kiriku lauluraamat lk 2, salm 3.

© 2009 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc-ile. Trükitud Eestis. Ingliskeelse originaali heakskiit: 6/09. Tõlke heakskiit: 6/09. Originaali pealkiri: First Presidency Message, May 2010. Estonian. 09365 124

Õpetused meie ajaks

Melkisedeki preesterluse ja Abiühingu neljanda pühapäeva õppetunnid pühendatakse „Õpetused meie ajaks” käsitlemisele. Õppetunni ettevalmistamisel saab võtta aluseks ühe või mitu viimase üldkonverentsi kõnedest. Vaiade ja ringkondade juhatajad võivad otsustada, milliseid kõnesid kasutada, või jätta otsustamisõigus piiskoppidele ja koguduste juhatajatele. Juhid peaksid rõhutama, et Melkisedeki preesterluse vennad ja Abiühingu õed käsitleksid samal pühapäeval samasid kõnesid.

Neljanda pühapäeva õppetundides osalejaid õhutatakse viimase üldkonverentsi kõnesid uurima ja need trükitud kujul tundi kaasa võtma.

Soovitused, kuidas kõne alusel õppetundi ette valmistada

Palvetage, et Püha Vaim oleks kõne(de) uurimisel ja õpetamisel teiega. Muu materjali kasutamine õppetunni ettevalmistamisel võib olla ahvatlev, kuid heakskiidetud õppekava näeb ette konverentsikõnede kasutamist. Teie ülesandeks on aidata teistel õppida ja elada evangeeliumi järgi, nii nagu seda õpetati Kiriku viimasel üldkonverentsil.

Lugege kõne(d) läbi ning otsige põhimõtteid ja õpetusi, mis vastavad klassiliikmete vajadustele. Otsige kõne(de)st ka lugusid, pühakirjaviiteid ja avaldusi, mis aitaksid teil neid tõdesid õpetada.

Koostage kava, mille järgi neid põhimõtteid ja õpetusi õpetada. Pange kirja küsimused, mis aitaksid klassiliikmetel:

• Otsida kõne(de)st põhimõtteid ja õpetusi.

• Mõtelda nende tähenduse üle.

• Rääkida oma arusaamadest, mõtetest ja kogemustest ning tunnistada.

• Rakendada neid põhimõtteid ja õpetusi oma elus.

Neljanda pühapäeva õppetunni materjalid

mai 2010 – oktoober 2010 180. kevadine üldkonverents

november 2010 – aprill 2011 180. sügisene üldkonverents

© 2009 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc-le.
Trükitud Eestis.