märts 2011 ESIMESE PRESIDENTKONNA SÕNUM

 

Otsides head

PRESIDENT DIETER F. UCHTDORF

 

Endale uut kodu otsides vestles noor viimse aja pühadest abielupaar võimalike tulevaste naabritega ümbruskonnast ja piirkonna koolidest.

Üks naine, kellega nad rääkisid, ütles kooli kohta, kus tema lapsed käisid: „See on tõesti väga hea kool! Direktor on imetore ja hea mees, õpetajad kõrge kvalifikatsiooniga, lahked ja sõbralikud. Mul on väga hea meel, et meie lapsed käivad sellises suurepärases koolis! Teile hakkab siin kindlasti meeldima!”

Teine naine ütles oma laste kooli kohta: „See on kohutav kool! Direktor on endassesulgunud, õpetajad pole professionaalsed, käituvad jämedalt ja ebasõbralikult. Kui mul oleks raha, koliksin jalamaid siit minema!”

Huvitav oli see, et mõlemad naised rääkisid samast koolist, samast direktorist ja samadest õpetajatest.

Kas olete märganud, et inimesed leiavad tavaliselt seda, mida nad otsivad? Hoolikalt otsides leiame peaaegu kõigis ja kõiges nii head kui halba. Kiriku rajamisest saati on inimesed teinud seda ka Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga. Need, kes otsivad head, leiavad eest lahked ja kaastundlikud inimesed – inimesed, kes armastavad Issandat ja soovivad Teda teenida ning oma ligimeste elu õnnistada. Kuid tõsi on ka see, et need, kes otsivad halba, leiavad kindlasti asju, mis pole alati ideaalsed.

Kahjuks juhtub mõnikord nii isegi Kirikus. Need, kes otsivad põhjust kritiseerimiseks, on ammendamatute võimetega, leidlikud ja visad. Nad ei suuda loobuda vimmast. Nad räägivad teisi taga ja otsivad neis vigu. Nad hoiavad aastakümneid alal halbu tundeid, kasutades igat võimalust, et teistele haiget teha ja neid alandada. See ei rõõmusta Issandat, „sest kus on kadedust ja riiakust, seal on korratust ja igat halba asja” (Jk 3:16).

President George Q. Cannon (1827-1901) tundis hästi president Brigham Youngi (1801-1877), kellega ta oli aastaid koos töötanud. Nad mõlemad olid Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmed ja vend Cannon oli president Youngi nõuandja Esimeses Presidentkonnas. Pärast president Youngi surma kirjutas president Cannon oma päevikusse: „Ma ei kritiseerinud Brigham Youngi kunagi ega leidnud tema juhtimisstiilis, nõuannetes ja õpetustes ühtegi viga, ei arvustanud teda oma südames ning veel vähem oma sõnades ja tegudes. Nüüd tunnen sellest rõõmu. Kandsin endas alati hoiakut: „Kui ma kritiseerin vend Brighamit ja otsin temas vigu, siis kui kaugele peaksin minema, kui seda alustan, siis millal peaksin lõpetama?” Ma ei tahtnud sellele teele astuda. Ma teadsin, et usust taganemine sai alguse kritiseerivale ja vigu otsivale vaimule järeleandmisest. Teised, kel oli rohkem jõudu ja tarkust ning kes olid minust kogenumad, võisid teha paljusid asju ja vältida halbu tagajärgi, kuid mina ei suutnud.”1

Kiriku liikmetena peaksime pöörama president Cannoni jõulisele nõuandele suurt tähelepanu. Jumalasõna hoiatab, et Kristuse järgijad peavad olema „puh[tad], … rahulik[ud], leplik[ud], sõnakuulelik[ud], täis halastust ja head vilja, kahtluseta, teeskluseta. Sest nende heaks, kes peavad rahu, külvatakse õiguse vilja” (Jk 3:17, 18).

Meil tuleb teha valik. Me võime otsida teistes halba, kuid me võime ka säilitada rahu ja olla teiste suhtes mõistvad, õiglased ja andestavad. Just viimast sooviksime näha ka suhtumises meisse. See on meie valik, sest mida me otsime, seda me kindlasti ka leiame.

Viide
1.George Q. Cannoni päevik, sissekanne 17. jaan 1878; õigekiri kaasajastatud.

SÕNUMI ÕPETAMINE

„Teile võib tunduda, et te ei mõista täielikult teatud põhimõtteid, mida valmistute õpetama,” märgitakse raamatus „Teaching, No Greater Call” (1999, lk 19). „Kuid palvemeelselt õppides, püüdes selle järgi elada, valmistudes sellest õpetama ja siis seda teistega jagades tugevneb ja süveneb teie enda tunnistus.”

Otsides sellel kuul elust ja teistest head, olete veelgi enam valmis seda sõnumit õpetama ja selle õigsusest tunnistama.


NOORTELE
Koerahammustuse helgem külg
Tara Stringham

2009. aasta suvel hammustas sõbra koer mind näost. Kahjuks lõhestas hammustus mu huule ja haav tuli kinni õmmelda.

Olin pärast vigastust väga löödud. Lasin olukorral endast võitu saada ja mulle tundus, et kogu mu elu on rikutud. Häbenesin oma vigastatud huult ega tahtnud kodust väljagi minna. Minu vigastus nurjas kõik klaveri, võrkpalli, kiriku, ujumise ja kooliga seotud plaanid.

Kuid palvetades, preesterluse õnnistust saades, oma vanemate või külas käinud sugulaste ja sõpradega rääkides sain oma hingele kosutust ja tundsin end sel kurval ajal veidi rõõmsamalt. Peagi mõistsin, et minu vigastusele mõeldes tunnevad inimesed mulle kaasa.

See õnnetus aitas karastada minu iseloomu ja ma õppisin mitte muretsema selle pärast, mida teised minust arvavad. Mind õnnistati, sest vigastus aitas mul mõista, et peaksin vähem mõtlema endale ja rohkem hoolitsema teiste eest. Muutusin selle aja jooksul vaimselt palju tugevamaks.

Ma sain selgeks, et raskused on osa Taevase Isa plaanist meie jaoks. Kui otsime head ja mitte halba, saame raskustest võitu ja meist tulevad paremad inimesed ning see kogemus tugevdab meie tunnistust.


LAPSED
Otsides enda ümber head

Sa näed enda ümber head, kui õpid seda otsima. Üheks viisiks, kuidas õppida õnnistusi ära tundma, on kujundada endas harjumus igal õhtul üles lugeda kõik hea, mida päeva jooksul kogesid.
Leia täna õhtul aega, et rääkida oma perele headest asjadest, mida sa täna oma elus kogesid.

© 2011 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc-le. Trükitud Eestis. Ingliskeelse originaali heakskiit: 6/10. Tõlke heakskiit: 6/10. Originaali pealkiri: First Presidency Message, March 2011. Estonian. 09763 124