mai 2011 SÕNUM

 

Püha tempel – maailma tuletorn

President THOMAS S. MONSON

 

Kõige tähtsamad ja kõrgemad õnnistused Kiriku liikmetele on need, mida me saame Jumala templis.

Mu kallid vennad ja õed! Ma armastan ja tervitan teid kõiki ning palun, et meie Taevane Isa juhiks selle kõne ajal mu mõtteid ja inspireeriks mu sõnu.

Lubage mul alustuseks rääkida veidi Kiriku sotsiaalabiprogrammist, millest rääkisid ka õde Allred, piiskop Burton ja teised. Nagu juba mainitud, tähistame sel aastal selle nii paljusid õnnistanud inspireeritud programmi 75. aastapäeva. Mul oli au isiklikult tunda mitut sellele suurepärasele ettevõtmisele aluse pannud inimest – kaastundlikku ja ettenägelikku meest.

Nagu piiskop Burton, õde Allred ja teised juba mainisid, on koguduse piiskopile antud kohustus hoolitseda koguduse piirkonnas elavate abivajajate eest. Ka minul oli noore piiskopina au seda teha, kui juhatasin Salt Lake Citys 1080-liikmelist kogudust, kuhu kuulusid ka 84 leske. Abivajajaid oli palju. Olin väga tänulik Kiriku sotsiaalabiprogrammi ning Abiühingu ja preesterluse kvoorumite abi eest.

Ma tunnistan, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku sotsiaalabiprogrammi on inspireerinud Kõikvõimas Jumal.

Nüüd, mu vennad ja õed, märgib see konverents kolme aasta täitumist ajast, mil mind toetati Kiriku presidendina. Loomulikult on need teguderohked aastad olnud täis muresid, aga ka loendamatuid õnnistusi. Õnnistuste hulgas on olnud kõige rõõmutoovamaks ja pühamaks võimalused pühitseda ja taaspühitseda templeid. Täna sooviksingi rääkida teile templitest.

1902. aasta sügisese üldkonverentsi ajal avaldas Kiriku president Joseph F. Smith oma avakõnes lootust, et saabub päev, mil oleme ehitanud „templeid [maailma] paljudesse osadesse, kus neid vajatakse inimeste hüvanguks”.1

Esimese 150 aasta jooksul pärast Kiriku loomist, aastatel 1830–1980, ehitati 21 templit, kaasa arvatud Kirtlandi ja Nauvoo templid. Kuid järgmise 30 aasta jooksul, 1980. aastast alates, ehitati ja pühitseti 115 templit. Koos eile välja kuulutatud kolme uue templiga on hetkel ehitus- või planeerimisjärgus veel 26 templit. Need numbrid kasvavad jätkuvalt.

President Joseph F. Smithi 1902. aastal välja öeldud eesmärk on täitumas. Meie eesmärgiks on teha tempel meie liikmetele võimalikult kättesaadavaks.

Üks praegu ehitusjärgus olevatest templitest on Manausi tempel Brasiilias. Aastaid tagasi lugesin sellest, kuidas Amazonase vihmametsade südames paiknevast Manausist asus enam kui sajaliikmeline Kiriku liikmete grupp teele lähimasse templisse, milleks tollel hetkel oli ligi 4000 kilomeetri kaugusel asuv São Paulo tempel. Need ustavad pühad sõitsid neli päeva Amazonase jõel ja lisajõgedel. Seejärel asusid nad bussidesse, et sõita veel kolm päeva, peaaegu söömata ja magamata, mööda auklikke teid. Seitsme ööpäeva järel jõudsid nad São Paulo templisse, kus tegid igavikulisi talitusi. Loomulikult oli nende tagasitee niisama vaevarohke. Ometi olid nad saanud osa templitalitustest ja õnnistustest. Nende rahakotid olid tühjad, kuid nad ise olid tulvil templi vaimu ja tänulikud saadud õnnistuste eest.2 Nüüd, aastaid hiljem, rõõmustavad meie liikmed, vaadates, kuidas Manausis ehitatakse Rio Negro jõe kaldale templit. Templid toovad meie ustavatele pühadele rõõmu kõikjal, kuhu neid ehitatakse.

Lood ohverdustest, mida tehakse selleks, et saada üksnes Jumala templis leiduvaid õnnistusi, liigutavad alati mu südant ja ma olen veelgi tänulikum templite eest.

Lubage, et räägin teile loo Tihi ja Tararaina Mou Thamist ja nende kümnest lapsest. Kogu nende pere liitus Kirikuga 1960-ndate alguses, kui misjonärid tulid nende saarele, mis asub Tahitist üle 150 kilomeetri lõunas. Peagi soovisid nad saada osa õnnistustest, mis tulevad templis igaveseks pereks kokku pitseerimisest.

Tollel ajal asus Mou Thamide perele kõige lähemal Hamiltoni tempel Uus-Meremaal. See asus rohkem kui 4000 kilomeetrit edela pool ja lennureis sinna oli kallis. Väikeses istanduses kasinates tingimustes elaval suurel Mou Thamide perel polnud lennukipiletite jaoks raha. Samuti polnud nende saarel saada mingit tööd. Vend Mou Tham võttis koos poja Gerardiga vastu raske otsuse minna tööle ligi 5000 kilomeetri kaugusel läänes asuvatesse Uus-Kaledoonia niklikaevandustesse, kus üks perepoeg juba töötas. Tööandja maksis kinni nende sõidu kaevandusse, kuid mitte sealt koju tagasi.

Kolm Mou Thami pere meest töötasid troopilistes niklikaevandustes neli aastat, kaevates ja laadides rasket maaki. Vend Mou Tham käis kord aastas kodus lühikesel puhkusel, jättes oma pojad Uus-Kaledooniasse.

Pärast nelja aastat ränkrasket tööd olid vend Mou Tham ja tema pojad kogunud piisavalt raha, et viia kogu pere Uus-Meremaa templisse. Templisse läksid kõik peale ühe tütre. Nende pitseerimine kogu ajaks ja igavikuks oli kirjeldamatult rõõmus kogemus.

Vend Mou Tham naasis templist otse Uus-Kaledooniasse, kus töötas veel kaks aastat, et maksta kinni oma tütre, kes polnud saanud varem nendega templisse tulla, tema lapse ja abikaasa templissesõit.

Aastaid hiljem otsustasid vend ja õde Mou Tham teenida templis. Selleks ajaks oli Tahitile ehitatud ja seal pühitsetud Papeete tempel ning nad teenisid seal kahel korral misjonäridena.3

Mu vennad ja õed! Templid on midagi enamat kui kivid ja mört. Nad on täidetud usu ja paastumisega. Nad on ehitatud katsumuste ja tunnistustega. Nad on pühitsetud ohverduste ja teenimisega.

Esimene tempel, mis meie ajajärgul ehitati, oli Kirtlandi tempel Ameerika Ühendriikides. Tolle aja pühad olid vaesed, ometi andis Issand neile käsu ehitada tempel ja seda nad ka tegid. Vanem Heber C. Kimball kirjutas: „Üksnes Issand teab, kui suurt vaesust, milliseid katsumusi ja kannatusi me pidime sellega seoses taluma.”4 Ja siis, kui kõik oli vaevaga valmis saanud, sunniti pühad Ohiost ja oma armsa templi juurest lahkuma. Peagi leidsid nad uue pelgupaiga – kuigi üksnes ajutise – Mississippi kaldal Illinoisi osariigis. Nad nimetasid oma linna Nauvoo’ks. Taaskord valmis andma kõik, mis neil oli, ehitasid nad vankumatus usus valmis veel ühe Jumala templi. Vaevalt oli Nauvoo templi ehitamine lõppenud, kui pühade tagakiusamine muutus veelgi raevukamaks ja taaskord aeti nad oma kodudest välja. Nad suundusid otsima varjupaika kõrbest.

Kuid heitlused ja ohverdused algasid taas, kui nelikümmend aastat ehitati Soolajärve templit, mis nüüd seisab majesteetlikult kõigest paarisaja meetri kaugusel konverentsikeskusest, kuhu me täna oleme kogunenud.

Templi ehitamise ja külastamisega käivad alati kaasas teatud ohverdused. Loendamatu hulk inimesi on töötanud ja pingutanud selle nimel, et nemad ise ja nende pere saaksid endale Jumala templi õnnistused.

Miks on nii paljud valmis templiõnnistuste saamiseks nii paljust loobuma? Need, kes mõistavad templiga seonduvaid igavesi õnnistusi, teavad, et nende õnnistuste saamiseks pole ükski ohverdus liiga suur, ükski hind liiga kõrge ja ükski heitlus liiga raske. Tee pole kunagi liiga pikk, takistused liiga kõrged või ebamugavused talumatud. Nad mõistavad, et templis tehtavad päästvad talitused, mis lubavad meil ühel päeval pöörduda tagasi meie Taevase Isa juurde, et elada igavese perena ja saada endale kõrgemad õnnistused ja vägi, on väärt iga ohverdust ja iga pingutust.

Tänapäeval ei pea enamik meist taluma suuri raskusi, et templisse minna. Kaheksakümmend viis protsenti meie liikmetest elavad templist kolmesaja kilomeetri kaugusel, kuid paljudele on tempel veelgi lähemal.

Kui te olete templis käinud ja kui te elate templile suhteliselt lähedal, tuleb teil oma kiire elu juures regulaarselt templis käimiseks ohverdada aega. Meie templites tuleb teha palju tööd nende eest, kes ootavad teisel pool eesriiet. Tehes nende eest tööd, teame, et oleme teinud nende jaoks seda, mida nad ise teha ei saa. President Joseph F. Smith kuulutas võimsalt: „Meie jõupingutuste tõttu nende heaks langevad neilt orjuse ahelad ja neid ümbritsev pimedus taganeb, et valgus võiks särada nende üle ja nad võiksid kuulda vaimumaailmas tööst, mis on tehtud nende eest nende laste poolt siin, ja nad rõõmustavad koos teiega nende kohustuste täitmise üle.”5 Mu vennad ja õed! Meil tuleb see töö ära teha!

Minu pere kõige pühamad ja hinnalisemad mälestused on pärit nendest aegadest, mil oleme kogunenud üheskoos templisse, et viia läbi pitseerimistalitused meie surnud esivanemate eest.

Kui te ei ole veel templis käinud või olete küll templis käinud, kuid hetkel ei ole te templisoovituse vääriline, siis pole tähtsamat eesmärki kui teha tööd selle nimel, et saada väärilisena templisse minna! Teie ohverduseks võib olla oma elu kooskõlla viimine sellega, mida nõutakse templisoovituse saamiseks. Vahest tuleb teil loobuda mõnest pikaaegsest harjumusest, mis ei lase teil templisse minna. Vahest on selleks vaja usku ja kohusetunnet, et maksta kümnist. Ükskõik millega on tegu, saage vääriliseks, et minna Jumala templisse. Hankige endale templisoovitus ja suhtuge sellesse kui hinnalisse aardesse, sest seda see on!

Kuni te pole Issanda kojas käinud ja pole saanud kõiki teid seal ootavaid õnnistusi, ei ole te saanud osa kõigest, mida Kirik teile pakub. Kõige tähtsamad ja kõrgemad õnnistused Kiriku liikmetele on need, mida me saame Jumala templis.

Ma räägin nüüd oma noortele teismeealistele sõpradele. Olgu tempel alati teie sihiks! Ärge tehke midagi sellist, mis ei lase teil sinna siseneda ega saada pühi ja igavesi õnnistusi. Ma kiidan neid, kes käivad juba regulaarselt templis surnute eest ristimisi tegemas, tõustes hommikul vara, et enne kooli ristimistel osaleda. Minu arvates ei saaks te alustada oma päeva paremini!

Lubage mul teiega, väikeste laste vanemad, jagada president Spencer W. Kimballi tarka nõuannet. Ta ütles: „Kas poleks tore, kui … vanemad paneksid [iga lapse] tuppa templi pildi, nii et [nad] näeksid juba imikust peale iga päev seda pilti, [kuni] see saab osaks nende elust. Kui [nad] kasvavad nii suureks, et [nad] peavad tegema tähtsa otsuse, [kas minna templisse või mitte], oleks see neil juba tehtud.”6

Algühingu lapsed laulavad:
Mul meeldib näha templit.
Ma lähen sinna kord.
Teen lepingu seal Isaga,
et ma kuuletun.7

Ma palun, et te õpetaksite oma lastele, kui tähtsad on templid.

Maailm, kus me elame, võib olla murederohke ja keeruline. Sageli püüab ümbritsev meid hävitada. Kui siseneme Jumala pühasse kotta ja peame meeles seal sõlmitud lepinguid, suudame paremini toime tulla mis tahes katsumusega ja jagu saada mis tahes kiusatusest. Sealses pühas varjupaigas leiame rahu, saame jõudu ja tugevust.

Mu vennad ja õed! Lubage mul rääkida enne lõpetamist veel ühest templist. Peagi, kui maailmas ehitatakse järjest uusi templeid, kerkib tempel ka linna, mis asutati enam kui 2500 aastat tagasi. Ma räägin templist, mida ehitatakse Rooma linna.

Iga tempel on Jumala koda. Templid täidavad neidsamu ülesandeid ning seal saadakse neidsamu õnnistusi ja talitusi. Rooma tempel ehitatakse ühte maailma kõige ajaloolisemasse kohta, linna, kus muistsed apostlid Peetrus ja Paulus jutlustasid Kristuse evangeeliumi ja kus nad mõlemad surid märtrisurma.

Mullu oktoobris kogunesime kenasse looduslikku paika Rooma kirdeosas, kus mul oli võimalus ehituse alustamise tseremoonial öelda pühitsuspalve. Tundsin õhutust kutsuda Rooma abilinnapea Giuseppe Ciardi ja Itaalia senaator Lucio Malan viskama esimesed labidatäied mulda. Mõlemad olid olnud juures, kui otsustati anda luba templi ehitamiseks nende linna.

Ilm oli pilvine, kuid soe ja kuigi ähvardas sadama hakata, langesid vaid mõned üksikud piisad. Kui suurepärane koor laulis itaalia keeles imekaunist laulu „Jumala Vaim”, tundus, nagu ülistaksid ja tänaksid taevas ja maa üheskoos hiilgavas kirikulaulus Kõigevägevamat Jumalat. Inimestel olid silmis pisarad.

Tuleb päev, mil selles Igaveses Linnas saadakse pühas Jumala kojas igavesi talitusi.

Ma tänan lakkamatult oma Taevast Isa templi eest, mida ehitatakse nüüd Rooma, ja ka kõigi teiste templite eest, ükskõik kus need asuvad. Igaüks neist seisab kui maailma tuletorn, väljendades meie tunnistust, et Jumal, meie Igavene Isa, elab, et Ta tahab õnnistada meid ja oma kõikidest põlvkondadest poegi ja tütreid. Iga meie tempel peegeldab meie tunnistust, et on olemas elu pärast surma ja et see on sama kindel kui elu siin maa peal. Seda ma tunnistan.

Mu kallid vennad ja õed! Tehkem kõik vajalikud ohverdused selleks, et minna templisse ja võtta templi vaim oma südamesse ning tuua ta oma koju. Järgigem meie Issanda ja Päästja, Jeesuse Kristuse jalajälgi, kes tegi meie eest ülima ohverduse, et me võiksime saada igavese elu ja ülendatud meie Taevase Isa kuningriigis, on minu palve meie Päästja, Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited
1.Joseph F. Smith. Conference Report, okt 1902, lk 3.
2.Vt Vilson Felipe Santiago ja Linda Ritchie Archibald. From Amazon Basin to Temple. – Church News, 13. märts 1993, lk 6.
3.Vt C. Jay Larson. Temple Moments: Impossible Desire. – Church News, 16. märts 1996, lk 16.
4.Heber C. Kimball. Orson F. Whitney raamatus Life of Heber C. Kimball, 1945, lk 67.
5.Teachings of Presidents of the Church: Joseph F. Smith, 1998, lk 247.
6.The Teachings of Spencer W. Kimball, toim Edward L. Kimball, 1982, lk 301.
7.Janice Kapp Perry. I Love to See the Temple, Children’s Songbook, lk 95.

©2011 Kõik õigused kuuluvad IRI-le. Trükitud Eestis. Ingliskeelse originaali heakskiit: 6/10. Tõlke heakskiit: 6/10. Originaali pealkiri: First Presidency Message, May 2011. Estonian. 09765 124