november 2011 SÕNUM

 

Seiske pühades paikades

President THOMAS S. MONSON

 

Mu armsad vennad ja õed! Oleme kuulnud täna häid sõnumeid ja ma avaldan kiitust kõikidele osalejatele. Meil on eriti hea meel, et vanem Robert D. Hales on taas meiega ja tunneb end paremini. Me armastame sind, Bob!

Mõtiskledes, mida ma teile täna öelda tahaksin, olen tundnud mõjutust teatud mõtete ja tunnete jagamiseks, mida pean asjakohasteks ja aktuaalseteks. Ma palvetan, et saaksin kõnelemise ajal juhatust.

Olen elanud siin maa peal nüüdseks 84 aastat. Et te asjast paremini aru saaksite, siis ma sündisin samal aastal, kui Charles Lindbergh lendas esimest korda üksinda ühemootorilise ja ühekohalise monoplaaniga New Yorgist ilma vahepeatuseta Pariisi. Järgnenud 84 aasta jooksul on nii mõndagi muutunud. Inimene on juba ammu käinud kuul. Eilsest ulmest on tänaseks saanud reaalsus. Ja see reaalsus muutub tänu kaasaegsele tehnikale nii kiiresti, et suudame vaevu, kui üldse, sammu pidada. Neile meie seast, kel on veel meeles numbrikettaga telefonid ja kirjutusmasinad, on tänapäevane tehnika midagi enamat kui lihtsalt hämmastav.

Tohutu kiirusega muudab suunda ka ühiskonna moraalikompass. Varem sobimatuks ja kõlvatuks peetud käitumist tänapäeval mitte ainult ei taluta, vaid see on üha enamate arvates vastuvõetav.

Lugesin hiljuti Wall Street Journalis Inglismaa pearabi Jonathan Sacksi artiklit. Ta kirjutab muude asjade seas järgmist: „1960. aastatel leidis lääne ühiskonnas peaaegu kõikjal aset moraalirevolutsioon, loobuti tavapärasest eetilisest vaoshoitusest. Nagu biitlid laulsid: kõik, mida vajate, on armastus. Juudiusuliste ja kristlaste moraalikoodeks heideti üle parda. See asendus järgmise [ütlusega]: [Tehke] seda, mis teile sobib. Kümmet käsku hakati pärast ümberkirjutamist nimetama kümneks loominguliseks soovituseks.”

Rabi Sacks jätkab kurtmist: „Oleme raisanud oma moraalikapitali sama hoolimatult nagu oma rahavarusid. … Suuremas osas maailmast peetakse religiooni iganenuks ning pole enam midagi, mis räägiks vastu ostmis-, kulutamis-, kandmis-, uhkeldamiskultusele, sest väidetavalt oled sa seda väärt. Sõnum on järgmine: kõlbelisus on vanamoodne, südametunnistus on viletsate jaoks ja ainus käsk, mis kehtib, on „sa ei tohi vahele jääda!””1

Vennad ja õed! Selline kirjeldus kehtib kahjuks suurema osa meid ümbritseva maailma kohta. Kas laiutame meeleheites käsi ja imestame, kuidas küll sellises maailmas ellu jääda? Ei! Vastupidi! Meie elus on Jeesuse Kristuse evangeelium ja me teame, et kõlbelisus pole vanamoodne, et meie südametunnistus kaitseb meid ja me vastutame oma tegude eest ise.

Kuigi maailm on muutunud, jäävad Jumala seadused muutumatuks. Need ei ole muutunud ega muutu. Kümme käsku pole midagi muud kui käsud. Need pole soovitused. Nende täitmist nõutakse praegu täpselt samamoodi nagu siis, kui Jumal need Iisraeli lastele andis. Kui kuulaksime, kuuleksime siin ja praegu kaikumas Jumala häält:

„Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!

Sa ei tohi enesele teha kuju! …

Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta! …

Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! …

Sa pead oma isa ja ema austama! …

Sa ei tohi tappa!

Sa ei tohi abielu rikkuda!

Sa ei tohi varastada!

Sa ei tohi tunnistada … valetunnistajana! …

Sa ei tohi himustada.”2

Meie käitumiskoodeks on muutumatu. See ei kuulu arutamisele. See on kirjas nii kümnes käsus kui ka Päästja mäejutluses, mille Ta maa peal elades pidas. See on kõikjal Tema õpetustes. See on kaasajal ilmutatud sõnades.

Meie Taevaisa on seesama eile, täna ja igavesti. Prohvet Mormon ütleb meile, et Jumal on „muutumatu kogu igavikust kogu igavikuni”.3 Maailmas, kus peaaegu kõik näib muutuvat, on Tema muutumatus miski, millele võib loota. See on ankur, millest tugevasti kinni hoides tunneme ennast turvaliselt, et meid ei uhutaks tundmatutele vetele.

Vahel võib tunduda, et neil seal maailmas on palju lõbusam kui teil. Mõnele võib tunduda Kirikus järgitav käitumiskoodeks piiravana. Mu vennad ja õed! Kinnitan teile, et miski ei too meile elus rohkem rõõmu või suuremat hingerahu kui Vaim, mis on meiega siis, kui järgime Päästjat ja peame käske. Vaim ei saa viibida selliste tegevuste juures, millest suur osa maailmast osa võtab. Apostel Paulus kuulutas tõde: „Loomupärane inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt.”4 Loomupärane inimene võib viidata meist ükskõik kellele, kui laseme endal selliseks saada. Peame olema valvsad maailmas, mis on vaimsest nii kaugele liikunud. Oluline on hüljata kõik, mis pole meie käitumisnormidega kooskõlas, ja samas keelduda andmast käest seda, mida kõige enam soovime – igavest elu Jumala kuningriigis. Tormid peksavad ikkagi aeg-ajalt vastu ust, kuna neist me surelikkuses ei pääse. Ometi on meil palju parem varustus, et nendega toime tulla, neist õppust võtta ja jagu saada, kui meie hinges on evangeelium ja südames armastus Päästja vastu. Prohvet Jesaja kuulutas: „Õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek!”5

Selleks et elada maailmas, kuid mitte olla maailmast, on meil oluline suhelda palve vahendusel oma Taevase Isaga. Ta tahab, et teeksime seda. Ta vastab meie palvetele. Nagu on kirjas 3. Nefi 18. peatükis, manitses Päästja „olema alati valvel ja palvetama, et te ei langeks kiusatusse; sest Saatan soovib teid endale. …

Seepärast peate te alati palvetama Isa poole minu nimel;

ja mida te iganes palute Isalt minu nimel, mis on õige, uskudes, et te seda saate, vaata, see antakse teile.”6

Olin umbes 12-aastane, kui sain tunnistuse palve väest. Olin teinud kõvasti tööd, et veidi raha teenida, ja kogunud viis dollarit. See juhtus suure majanduslanguse ajal, mil viis dollarit oli märkimisväärne summa – eriti veel 12-aastase poisi jaoks. Andsin kõik oma mündid, mida oli kokku viis dollarit, oma isale ja tema andis mulle vastu viiedollarilise rahatähe. Tean, et tahtsin viie dollari eest midagi erilist osta, kuigi pärast kõiki neid aastaid ma ei mäleta enam, mis see oli. Mäletan vaid seda, kui tähtis see raha minu jaoks oli.

Tollal polnud meil pesumasinat ja ema saatis pesemist vajavad riided igal nädalal pesumajja. Paari päeva pärast saime tagasi märja pesu ja ema riputas kõik asjad tagaaeda nöörile kuivama.

Olin pistnud oma viiedollarilise teksade taskusse ja nagu te ilmselt ära arvasite, olid mu teksad, raha ikka veel taskus, pesumajja saadetud. Mõistnud, mis oli juhtunud, olin murest murtud. Teadsin, et pesumajas vaadatakse taskud tavaliselt enne pesemist läbi. Olin peaaegu kindel, et kui mu raha siis ei avastata ja välja ei võeta, libiseks see pesemise ajal taskust välja ning pesumaja töötaja saaks raha endale, sest tal pole vähimatki aimu, kellele raha tagastada, isegi kui ta tahaks seda teha. Tõenäosus oma viit dollarit tagasi saada oli õhkõrn – sama kinnitas ka mu kallis ema, kui olin talle raha taskussejätmisest rääkinud.

Ma tahtsin raha tagasi saada! Mul oli seda vaja! Ma olin selle saamiseks kõvasti tööd teinud! Mõistsin, et võin teha vaid üht. Pöördusin oma äärmuslikus olukorras Taevaisa poole ja anusin, et Ta mu raha mingil viisil taskus hoiaks, kuni meie märg pesu tagasi jõuab.

Pärast kahte väga pikka päeva, kui pesuauto pidi minu teadmist mööda pesu tagasi tooma, istusin akna juures ja ootasin. Kui auto kurvi tagant nähtavale ilmus, tagus mu süda nii mis hirmus. Niipea, kui märg pesu majja jõudis, haarasin teksad ja jooksin oma tuppa. Pistsin väriseva käe pükste taskusse. Kuna ma kohe midagi ei leidnud, arvasin, et raha on läinud. Siis aga puudutasid mu sõrmed märga viiedollarilist. Tundsin raha taskust välja võttes kergendust. Tänasin Taevaisa siiras palves, sest teadsin, et Ta oli minu palvele vastanud.

Tollest ajast peale on loendamatu hulk minu palveid vastuse saanud. Pole möödunud päevagi, ilma et oleksin oma Taevaisaga palves vestelnud. Pean seda suhet kalliks – oleksin ilma selleta sõna otseses mõttes eksinud. Kui te pole praegu Taevaisaga veel sellistes suhetes, õhutan ma teid selle nimel tööd tegema. Seda tehes on teil õigus saada oma elus Temalt inspiratsiooni ja juhatust – need on meile kõigile vajalikud, kui tahame maa peal viibides vaimselt ellu jääda. Inspiratsioon ja juhatus on annid, mida Ta meile heldelt annab, kui me neid vaid otsime. Need on hinnalised aarded!

Olen alati alandlik ja tänulik, kui mu Taevane Isa minuga oma inspiratsiooni vahendusel suhtleb. Olen õppinud seda ära tundma, usaldama ja järgima. Olen saanud sellist inspiratsiooni üha uuesti. Üks üpris tähendusrikas kogemus leidis aset 1987. aasta augustis Saksamaal Frankfurdi templi pühitsemise ajal. President Ezra Taft Benson oli olnud paar esimest pühitsemispäeva meiega, kuid oli koju tagasi läinud ja mul avanes võimalus juhatada järelejäänud teenistusi.

Laupäeval olid meil plaanis teenistus Hollandi liikmetele, kes kuulusid Frankfurdi templi ringkonda. Tundsin hästi ühte meie suurepärast juhti Hollandist, vend Peter Mourikit. Tundsin enne teenistust selgesti, et pean kutsuma vend Mouriki kõnelema teenistusel teistele Hollandi pühadele ja ta peaks olema lausa esimene kõneleja. Kuna ma teda tol hommikul templis ei näinud, saatsin sealse piirkonna juhatajale vanem Carlos E. Asayle kirja, milles küsisin, kas Peter Mourik teenistusel osaleb. Vahetult enne seda, kui teenistuse alustamiseks püsti tõusin, sain vanem Asaylt vastuse, et vend Mourikit templis ei ole, et ta oli parasjagu kusagi mujal ametis ning kavatses osaleda templi pühitsemisteenistusel järgmisel päeval koos sõjaväelaste vaiadega.

Kui ma inimeste tervitamiseks ja programmi ettelugemiseks püsti tõusin, sain taas ilmselgelt inspiratsiooni teada anda, et Peter Mourik on esimene kõneleja. See oli vastupidi mu igasugusele vaistule, kuna olin just vanem Asaylt teada saanud, et vend Mourik mingil juhul templis ei viibi. Usaldasin siiski inspiratsiooni ning teatasin koori esinemisest ja palvest, öeldes seejärel, et meie esimene kõneleja on vend Peter Mourik.

Istekohale naastes heitsin pilgu vanem Asayle ja nägin tema näos paanikat. Ta ütles mulle hiljem, et kui teatasin, et vend Mourik on esimene kõneleja, ei uskunud ta oma kõrvu. Ta teadis, et olen tema vastuse kätte saanud ja ka läbi lugenud, ega suutnud mõista, miks ma vend Mouriki esimese kõnelejana välja kuulutasin, teades, et teda templis pole.

Samal ajal oli Peter Mourik Porthstrassel asuvas piirkonnakontoris koosolekul. Koosoleku jätkudes pöördus ta äkitselt toonase regiooniesindaja vanem Hawkesi poole ja küsis: „Kui kiiresti sa saad mind templisse viia?”

Vanem Hawkes, kes teadupärast oma väikese sportautoga üpris kiiresti sõitis, vastas: „Viin su kümne minutiga kohale. Aga miks sul on vaja templisse minna?”

Vend Mourik ütles, et ta ei tea, miks ta peab templisse minema. Ta teadis ainult, et tal on vaja minna. Nad suundusid otsekohe templi poole.

Sel ajal, kui koor võrratult laulis, vaatasin ma ringi, lootes iga hetk vend Mourikit näha, kuid ei näinud. Huvitaval kombel ei tundnud ma end sellest üldse häirituna. Olin surmkindel, et kõik saab korda.

Vend Mourik astus templi eesuksest sisse just siis, kui alguspalve oli lõppemas, ega teadnud ikka veel, miks ta seal on. Kui ta mööda koridori edasi kiirustas, nägi ta ekraanil mu nägu ja kuulis mind teadustamas: „Nüüd kuuleme kõnelemas vend Peter Mourikit.”

Vanem Asay hämmastuseks astus Peter Mourik otsekohe ruumi ja asus oma kohale poodiumil.

Rääkisime vend Mourikiga pärast teenistust sellest, mis oli enne tema kõnet aset leidnud. Olen mõtisklenud tol päeval mitte ainult mulle aga ka vend Peter Mourikile tulnud inspiratsiooni üle. See tähelepanuväärne kogemus on olnud mulle ümberlükkamatuks tunnistuseks, kui tähtis on olla sellise inspiratsiooni saamise vääriline ning inspiratsiooni saamisel seda usaldada ja järgida. Tean vähimagi kahtluseta, et Issand tahtis, et need, kes viibisid tollel Frankfurdi templi pühitsemisteenistusel, saaksid kuulda Tema teenija, vend Peter Mouriki vägevat ja liigutavat tunnistust.

Mu kallid vennad ja õed! Taevaisaga suhtlemine – meie palved Tema poole ja Temalt saadud inspiratsioon – on vajalik, et elutormid ja katsumused üle elada. Issand kutsub meid: „Tulge minu ligi ja mina tulen teie ligi; otsige mind usinasti ja te leiate mind.”7 Seda tehes tunneme oma elus, kuidas Tema Vaim tekitab meis soovi ja annab meile julgust jääda õigemeelsuses tugevaks ja kindlaks – seista „pühades paikades ja [mitte lasta] ennast kõigutada.”8

Ajal, mil muutuste tuuled meie ümber vihisevad ja ühiskonna moraal meie silme ees üha laguneb, pidagem meeles Issanda hinnalisi lubadusi neile, kes Teda usaldavad: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!”9

Olgu see meie õnnistus, seda palun meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.

Viited

1. Jonathan Sacks. – Wall Street Journal, 20. aug 2011. Märkus: lord Sacks on Ühinenud Heebrea Koguduste ühenduse pearabi.
2. 2Ms 20:3–4, 7?8, 12–17.
3. Mn 8:18.
4. 1Kr 2:14.
5. Js 32:17.
6. 3Ne 18:18–20.
7. ÕL 88:63.
8. ÕL 87:8.
9. Js 41:10.

© 2011 Kõik õigused kuuluvad IRI-le.