aprill 2012 SÕNUM

 

„Ta on üles tõusnud”
prohveti tunnistus

President THOMAS S. MONSON

 

President Thomas S. Monsoni sõnul „on ristirahvast virgutav hüüd,” et Naatsareti Jeesus on surnuist üles tõusnud. „Ülestõusmise reaalsus toob viimsele kui ühele rahu, mis on ülem kõigest mõistusest” (vt Fl 4:7).1 Järgmistes mõttekatketes jagab president Monson oma tunnistust Päästja ülestõusmise kohta ja tänulikkust selle eest ning kuulutab, et kuna Poeg sai võitu surmast, saavad kõik Isa lapsed, kes tulevad maa peale, elada uuesti.

Elu pärast surelikkust

„Ma usun, et keegi meist ei suuda lõpuni aru saada selle tähtsusest, mida Kristus meie heaks Ketsemani aias tegi, kuid ma olen iga päev oma elus tänulik Tema lepitava ohverduse eest.

Ta oleks võinud veel viimasel hetkel ümber mõelda. Kuid Ta ei teinud seda. Ta langes kõigest madalamale, et kõiki päästa. Seda tehes andis Ta meile elu pärast surelikkust. Ta lunastas meid Aadama langemisest.

Ma olen Talle kogu südamest tänulik. Ta õpetas meile, kuidas elada. Ta õpetas meile, kuidas surra. Ta pani aluse meie päästmisele.”2

Surma sünguse kummutamine

„Teatud olukordades, nagu näiteks raskete kannatuste ja haiguse puhul, saabub surm halastava inglina. Kuid enamiku ajast mõtleme me surmast kui inimliku õnne verivaenlasest.

Ilmutatud tõe valguses surma süngus kaob. „Mina olen ülestõusmine ja elu,” lausus Õpetaja. „Kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti.”

Seesugune püha kinnitus hauale järgnevast elust võib tuua rahu, mida lubas Päästja, kui Ta oma jüngritele kinnitas: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!””3

Teda ei ole siin

„Meie Päästja elas taas. Aset oli leidnud kõige hiilgavam, trööstivam ja kindlust andvam sündmus inimkonna ajaloos – võit surma üle. Ketsemani ja Kolgata valu ja surmaheitlus olid pühitud, inimkonna päästmine kindlustatud, Aadama langemine õigeks pööratud.

Tühi haud tol esimese ülestõusmispüha hommikul oli vastuseks Iiobi küsimusele: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” Ma kuulutan kõigile oma hääleulatuses, et kui mees sureb, siis ta ärkab jälle ellu. Me teame seda, sest meil on ilmutatud tõe valgus. …

Mu armsad vennad ja õed, sügavaima kurvastuse tunnil võime me ammutada tõelist rahu ingli sõnadest tol esimese ülestõusmispüha hommikul: „Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!””4

Kõik saavad jälle elama

„Me naerame, me nutame, me töötame, me mängime, me armastame, me elame. Ja seejärel me sureme. …

Ja surnuks me jääksimegi, kui poleks ühte Meest ja Tema missiooni, nimelt naatsaretlast Jeesust. …

Ma lasen oma häälel kajada kogu südamest ja tulihingeliselt ühe erilise tunnistaja tunnistusena ja kuulutan, et Jumal tõepoolest elab. Jeesus on Tema Poeg, Isa Ainusündinu lihas. Ta on meie Lunastaja, Ta on meie Vahemees Isa juures. Tema see oli, kes suri ristil, et teha lepitus meie pattude eest. Temast sai esmane nende seast, kes üles tõusevad. Kuna Tema suri, saavad kõik jälle elama.”5

Minu tunnistus

„Ma [teen] teatavaks oma isikliku tunnistuse, et surmast on võitu saadud, võit haua üle on saavutatud. Jõudku Tema poolt täide saadetud ja pühaks saanud sõnad kõigi teadvusse. Pidage neid meeles. Pidage neid kalliks. Pidage neid au sees. Ta on üles tõusnud! 6 .

Viited
1. Ta on üles tõusnud. – Liahoona, apr 2003, lk 7.
2. Thomas S. Monson. Lahkumisel. – www.jeesusekristusekirik.ee, 181. kevadine üldkonverents.
3. Now Is the Time. – Liahona, jaan 2002, lk 68; vt ka Jh 11:25–26; 14:27.
4. Thomas S. Monson. Ta on üles tõusnud! – www.jeesusekristusekirik.ee, 180. kevadine üldkonverents. Vt ka Ii 14:14; Mt 28:6.
5. Thomas S. Monson. Mu lunastaja elab, tean! – www.jeesusekristusekirik.ee, 177. kevadine üldkonverents.
6. Ta on üles tõusnud. – Liahoona, apr 2003, lk 7.

SÕNUMI ÕPETAMINE

Lugedes president Monsoni sõnumit, pöörake tähelepanu tema tunnistusele ülestõusmispühade tegelikust tähendusest. Küsige pere liikmete käest: „Milline tähendus on teie jaoks elava prohveti tunnistusel nendest tõdedest tänapäeval? Kuidas te saate neid tõdesid oma ellu rakendada?” Soovi korral jagage ka oma tunnistust.

NOORTELE
Ma näen teda jälle
Morgan Webecke

Isa tekitas kõigis meis, oma lastes, tunde, et me oleme erilised. Ta armastas meid ja oli kiire andestama. Ta andis endast parima, et igaüks meist oleks ikka õnnelik, ning meile sai selgeks, et ta soovis meile parimat. Armastasin teda väga.

Kui ma kuuendas klassis käisin, hukkus mu isa auto avariis. Olime murest murtud. Peres valitses suur tühjus. Isa oli olnud see, kellele ma toetusin, kelle poole pöördusin, kui mul oli probleeme. Selle asemel, et abi otsida, lasin ma vihal ja valul võimust võtta. Jõudsin lõpuks otsusele, et selles, mis juhtus, oli süüdi Jumal. ma ei lugenud pühakirju ega palvetanud enam. Käisin kirikus ainult seetõttu, et ema tahtis. Püüdsin oma Taevasest Isast kaugele eemale hoida.

Siis läksin ma esimest korda noorte naiste laagrisse. Tore oli leida uusi sõpru, aga pühakirju ma ikkagi ei lugenud. Viimasel õhtul oli meil tunnistuste koosolek. Tundsin midagi, mida polnud juba ammu tundnud: tundsin Vaimu. Imetlesin tüdrukuid, kes tõusid ja oma tunnistust jagasid, mina aga jäin istuma, kuna arvasin, et mul tunnistust ei ole. Äkitselt tundsin, et pean ka ise püsti tõusma. Avasin suu, teadmata, mida öelda. Ütlesin siis, et mul oli noorte naiste laagri üle hea meel. Seejärel kuulsin end ütlemas, et tean, et Jeesus kristus suri minu eest ja et mu Taevane Isa armastab mind ning et Kirik on õige.

Mind valdas erakordne rahutunne. Selle kogemuse tõttu saan ma öelda, et tean, et ma näen oma isa jälle tänu Päästja lepitusele ja ülestõusmisele.