Kolmkümmend aastat tagasi, asus üks väikene perekond teele, et läbida Ameerika Ühendriigid, et minna õppima ülikooli – neil polnud raha, neil oli vana auto ning kõik nende maised asjad olid pakitud kõige väiksemasse renditud autojärelkärusse, mis täitis ainult poole sellest. Jätnud hüvasti oma muretsevate vanematega, said nad sõita täpselt 55 kilomeetrit mööda kiirteed, kui nende vana ja väsinud auto aurupahvakuga seiskus.
Olles lükanud auto maanteelt kõrvalteele vaatas noor isa seda pahisevat aurupilve, lasi ise samuti auru välja, jättis siis oma usaldava naise ja kaks süütut last, kellest noorim oli alles kolme kuu vanune, ootama autosse, kuni ta kõndis 55 km Lõuna Utah`s asuvasse Kanarraville`i linna, mille elanikke oli tollal 65. Linnaservas kindlustati end mõningase veega ja lahke linnakodanik pakkus küüti saatuse hooleks jäetud perekonna juurde. Auto eest hoolitseti natukene ja sõideti siis aeglaselt tagasi St. George`i ülevaatamisele.
Pärast rohkem kui kahetunnist kontrollimist ei leitud ühtegi otsest viga ja taas algas reis. Täpselt sama aja möödudes ja täpselt samal kohal maanteel täpselt samasuguse pürotehnilise efektiga kapoti alt “plahvatas” auto jälle. See ei võinud olla kaugemal kui 3 m, arvatavasti isegi mitte kaugemal, kui meeter kohast, kus eelmine õnnetus juhtus. Ilmselgelt töötasid seal autonduse füüsika täpseimad seadused.
Nüüd, tundes end rohkem rumalana, kui olles vihane, jättis piinlikkust tundev isa taas oma usaldavad armastatud ja alustas jällegi pikka teekonda abi järele. Seekord ütles mees, kes andis vett: ”Üks kahest, kas sina, või siis see mees, kes on sama nägu nagu sinagi, peab hankima oma autole uue radiaatori.” Teist korda pakkus lahke naaber küüti sama auto ja selles kannatamatult istujate juurde. Ta ei teadnud, kas naerda või nutta selle perekonna täbara olukorra üle.
“Kui kaugele olete tulnud,” küsis ta. “55 km,” vastasin ma. “Kui kaugele te peate veel minema?” “42 000 km,” ütlesin ma. “Noh, sina võiksid läbida selle teekonna, ja su naine ning samuti need lapsekesed võiksid selle teekonna läbida, kuid ükski teist ei tee seda ära selle autoga. Ta tõestas, et iga ta sõna oli prohvetlik.
Just kaks nädalat tagasi, nädalavahetusel, sõitsin ma mööda sest samast kohast, kus sai maanteelt ära pöörata, 52 km kaugusel Kanarraville`st. Seesama kaunis ning truu naine, mu kalleim sõber ning suurim toetaja kõigi nende aastate jooksul, magas kerratõmbunult mu kõrvalistmel. Loo kaks last ning neile hiljem lisandunud väikene vend, on ammu suureks kasvanud ja teeninud misjonitel, on täiuslikus abielus ja kasvatavad nüüd omi lapsi. Auto, millega me seekord sõitsime, oli tagasihoidlik, kuid väga mõnus ning väga turvaline. Tegelikult, peale minu ja mu kõrval nii vaikselt oleva armsa Pati ei meenutanud miski sel momendil kaks nädalat tagasi ligilähedaseltki toda viletsat olukorda kolm aastakümmet tagasi.
Siiski, oma vaimusilmas arvasin ma hetkeks nägevat tollel kõrvalteel vana autot koos pühendunud noore naise ja kahe lapsega, kes võtsid halvast olukorrast parimat. Neist natuke maad eespool paistis mulle, et ma näen üht noort meest kõndimas Kanarraville`i poole, ees ootamas pikk teekond. Tema õlad paistsid olevat veidi longus, tunnistusena noore isa kartuste raskusest tema kõnnakus. Pühakirjaliku fraasina öeldes paistsid tema käed olevat alla kukkunud. Sel kujuteldaval hetkel ei suutnud ma jätta talle hõikamata: “Ära anna alla, poiss. Ära loovuta. Kõnni edasi. Püüa edasi. Ees ootab õnn ja abi, suur osa sellest kolmekümne aasta pärast ning veel rohkem edaspidigi. Hoia pea püsti. Lõpus on kõik hästi. Usalda Jumalat ning usu tulevastesse headesse asjadesse.