Hiljuti tuli mulle mõte uurida nendelt inimestelt, keda ma tundsin, kui nad kirikus käisid, milline on olnud nende kogemus pärast seda, kui nad lõpetasid regulaarselt kirikus käimise.
On tore tõdeda, et paljudel kõrvale jäänud liikmetel on Kiriku ja eriti selle liikmete suhtes head mälestused ja nad suhtuvad Kirikusse positiivselt või vähemalt neutraalselt. Paljud järgivad ka praegu suurel määral Kirikus õpitut ning mõned isegi hoiavad end kursis Kirikus toimuvaga. Ka ei ole paljud selle vastu või isegi tervitavad seda, kui nendega aeg-ajalt ühendust võetakse. Samas paljud neist ei soovi hetkel taas aktiivseks Kiriku liikmeks saada. Usun, et meie parim võimalik suhtumine mitteaktiivsetesse liikmetesse on neid armastada ja samas aktsepteerida nende otsust. Kuigi meil võib kellegi eemale jäämise hetkel või eemal olemise ajal olla suur soov nende üle kohut mõista, peaksime jätma kohtumõistmise Jumalale. Meie ligimesearmastus venna või õe vastu ei peaks vähenema selle tõttu, kui ta jääb vähemaktiivseks.
Ma mõistan hästi neid inimesi, kes on jäänud Kirikust eemale, kuna nad ei suutnud oma avarduvaid teadmisi viia kooskõlla kõige sellega, mida nad Kirikus nägid ja kuulsid. Neid valdasid intellektuaalsed kahtlused ning nende jaoks tähendas enda vastu ausaks jäämine seda, et nad ei suutnud enam mingeid asju uskuda ja nendest asjadest oma usku kuulutada. Ka minul endal on mõnikord kahtlusi mõnede asjade suhtes, mida meie Kirikus õpetatakse. Kui ma kahtlen, siis tunnen end nagu isa, kes palus Jeesust, et Ta tema poja terveks teeks. Jeesus ütles mehele, „Kõik on võimalik sellele, kes usub”, millele too vastas „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” (Mk 9:23, 24)
Teisalt jällegi on meie Kirikus palju asju, mida ma usun ja tean kindlalt. Ma tean, et kui ma otsustasin saada selles Kirikus ristitud, tundsin ma midagi, mida ma kunagi varem polnud tundnud. See oli, nagu oleks kogu keha täidetud valguse, armastuse ja Jumala asjade mõistmisega. Me nimetame seda Püha Vaimu puudutuseks. Ma olen sarnaseid tundeid tundnud ka palvetades ja pühakirju uurides.
Ma tean, et olen tundnud Kirikus kõnesid ja muusikat kuulates või ise tunnistust jagades sellist õnne ja armastust, mida ma julgen kirjeldada kui jumalikku. Ma tean, et minu meelde on tulnud kindel teadmine sellest, et Jeesus Kristus on minu Päästja ja Jumala Poeg. Uurides Jumala kutsutud teenijate elusid, olen ma veendunud, et nad on rääkinud oma jumalikest kogemustest tõtt – näiteks, et apostel Paulus nägi teel Damaskusesse ülestõusnud Kristust ja et Joseph Smith nägi pühas metsasalus Taevast Isa ja Jeesust Kristust, kes taastasid oma Kiriku prohvet Josephi kaudu maa peale. Ma olen oma elus näinud õnnistusi, mida toob Jumala käskude pidamine. Ma olen näinud Jumala juhtivat, õnnistavat ja halastavat kätt oma elus. Ma olen näinud vägevat südame muutust, mida toob meeleparandus. Ma ütleksin oma Kirikust eemale jäänud õdedele ja vendadele, et see Kirik on õige, aga see ei tähenda tingimata, et see on täiuslik. Siin võib olla inimese vigu, aga siin on ka Jumala volitus ja heakskiit. Te ei pea uskuma midagi, mis selles Kirikus ei ole õige. Aga siiski, see on Jeesuse Kristuse Kirik. Vaagige kõiki neid asju kannatlikult. Eristage keskset ebaolulisest. Mõelge evangeeliumi viljadele, mida olete näinud enda ja teiste elus. Tehke head. Otsige isiklikku sidet Jumalaga. Rääkige Temaga, küsige Temalt, mis on õige ja mida te peaksite tegema. Ärge peljake, et olete ebaväärilised, ärge kartke, et te ei suuda vajadusel oma elu muuta. Jumala abiga on kõik võimalik! Kõige tähtsam suhe, mis teil saab olla, on isiklik suhe oma Taevase Isaga. Tema armastus ja vägi ei lõpe.