Ma arvasin varem, et kui ma ei tee kõike oma tegemist nõudvate asjade nimekirjas, siis on terve mu päev ebaõnnestunud. Ja seda juhtus päris sageli.
Polnud oluline, kui head olid mu plaanid või kui motiveeritud ma olin, kui panin alguses täpselt kirja kõik, mida teha tahtsin. Enamik mu päevi lõppes sooviga, et oleksin suutnud teha rohkem, ja tundega, et paar asja jäi alati tegemata.
Kristus leidis alati teiste jaoks aega, kuid Ta võttis ka enda jaoks aega. Olen märganud Uues Testamendis palju kordi, kus Kristus läks ära puhkama ja Jumalaga suhtlema.
Üks minu lemmiklugusid asub kirjakohas Matteuse 14. See peatükk räägib kahest imest, mille üle pidevalt arutleme: Jeesus toitis ära viis tuhat meest ja Jeesus kõndis mööda vett. Mind hämmastab, mis nende kahe imeteo vahelisel ajal toimus.
Pärast viie tuhande mehe söötmist „sundis Jeesus oma jüngreid astuma paati ja sõitma tema eele teisele poole, kuni ta laseb rahva minema” (Matteuse 14:22). Seejärel „läks ta ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli ta üksinda sealsamas” (Matteuse 14:23). Jeesus saatis kõik teised minema, et Ta saaks üksinduses palvetada, arvatavasti tunde. Ta saatis isegi oma jüngrid ilma Temata ära. Alles siis, kui Ta oli enda jaoks aega võtnud, tegi ta uskumatu imeteo, kõndides mööda vett.
Ma arvan, et Ta teadis, et Ta suudab jätkuvalt head teha, kui hoolitseb esmalt enda ja oma isikliku suhte eest Isaga.
Tunnen sageli, nagu oleks endale aja võtmine kelleltki teiselt aja äravõtmine. Kuid kui kannan hoolt, et mu enda vajadused on rahuldatud, on mul oma perele ja teistele, kes minu peale loodavad, nii palju rohkem anda.
Lõpuks ei ole asi igapäevases tegemist nõudvate asjade nimekirjas, vaid selles, kui palju te armastate.
Kristuse eeskuju ja õpetuste kaudu olen hakanud mõistma, et teiste inimese armastamine on alati õige asi, mida teha. Aja võtmine, et näidata armastust, pole kunagi vale valik. Mu lapsed ei pruugi mäletada kõiki imemaitsvaid toite, mida teha püüdsin, või igat klaveritundi, kuhu ma neid sõidutasin, või igat kavandatud tegevust, mida koos tegime, kuid olen kindel, et nad mäletavad, kuidas ma neid armastasin, ning on seetõttu paremad ja õnnelikumad.
Pühakirjades õpetatakse meid: „Hoidke ligimesearmastust, mis on suurim kõigest, sest kõik peab hävima – aga ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus ja see kestab igavesti; ja kellel iganes leitakse seda olevat viimsel päeval, sellega on hästi.” (Moroni 7:46–47). Kui keskendun armastuse tundmisele ja selle jagamisele, siis tean, et annan endast parima.
Armastage oma lapsi piisavalt, et teenida neid ja kuulata, millised on nende vajadused, isegi kui need ülesanded ei tundu olevat eriti tähtsad või muljet avaldavad.
Armastage ennast piisavalt palju, et hoolitseda oma vajaduste eest, isegi kui nii palju muid asju nõuavad teie aega.
Ja armastage Jumalat piisavalt palju, et anda Talle osa sellest hinnalisest ajast, uskudes, et Ta aitab teil kõige muuga hakkama saada.