Teenimises peituv tervendus

    Vanem Patrick Kearon

    Seitsmekümne juhatus

    Noored külastamas vanainimest

    Kui ma olin 15 või 16, olin väga enesekeskne ja kogesin paljusid rahutuse, ebakindluse ja haavatavuse tundeid, mis noorukieaga kaasnevad. Mõned nendest tunnetest jäid minuga kauemaks, kuid need olid kõige teravamad neil teismeea aastatel. Tundsin end eksinu, ujeda ja ebakindlana. Samuti polnud abi sellest, et käisin internaatkoolis ühel Inglismaa mahajäetud rannikul. Minu vanemad elasid kaugel Saudi Araabias. Kui koolidest rääkida, siis oleks ma käinud pigem Hogwartsi koolis professor Snape’iga.

    Rannikul oli halb ilm tavapärane, kuid ühel talvel puhus Iiri merelt eriti võimas torm, mille tuulekiirus oli 60-80 kilomeetrit tunnis. Meri lõi üle kaitsevallide ja mõnel juhul ujutas need üle. Lähipiirkonnas ujutas torm üle oma 5000 kodu ja inimesed olid teistest ära lõigatud, ilma elektrita, ilma kütte ja valguseta ning neil hakkas ka toit otsa lõppema.

    Kui tõusuveed hakkasid alanema, siis saatis kool meid inimesi abistama. Ma polnud varem kunagi näinud nii suurt looduskatastroofi ja mind jahmatas seda nii lähedalt kogeda. Kõikjal oli vett ja muda. Üle ujutatud majade elanike näod olid tuhaga koos ja kurnatud. Nad polnud mitu päeva magada saanud. Ma hakkasin koos oma koolikaaslastega tööle, kandes läbi vettinud esemeid ülemistele korrustele, kus need võisid kuivada, ja tõmbasin üles vaibad, mille üleujutus oli ära rikkunud. Mäletan kui talumatult raske see läbivettinud vaip oli ja kodudes valitsev lehk oli väljakannatamatu.

    Mis mind järgmiseks üllatas, oli see, milline sõprus kujunes meie kui abistajate ja abisaajate vahel. Valitses imeline hea tunne inimeste vahel, kes olid ühinenud rasketes tingimustes väärt ettevõtmises. Hiljem mõtlesin, kuidas kõik need ebakindluse tunded, mis teismeeas enamiku minu mõtetest enda alla võtsid, kadusid sel ajal, kui olin tegevuses meie ligimeste suures abistamise töös.

    Kui te kõik vastate kutsele teenida, nagu Jeesus teenib, siis te muutute, saades isetumaks, mitte isekaks. Te avastate rõõmu, mis tuleb Päästja viisil teenimisest, jättes maha oma ärevuse, ebakindluse ning kurbuse, mis tuleb teie näilisest küündimatusest.

    See on, kuidas Päästja elas ja miks Ta elas – et anda täiuslikku palsamit ja ülimat tervendust Tema suure, lõputu, lepitava anni kaudu teile ja mulle. Järgigem elavat Kristust veelgi suurema sooviga, veelgi efektiivsemalt, kui püüame saada Tema tõelisteks jüngriteks, teenides nii, nagu teeniks Tema.

    (Katkend vanem Kearoni 2018. a ülemaailmse pühaliku koosoleku kõnest „Issanda tõelise ja elava Kiriku tunnus”.)